Kogemus: seitse tundi Kiviõli seikluskeskuses + LOOS!

Tundub, et kõik kohad asuvad Tartust kahe tunni kaugusel. Lottemaale sõidame me umbes kaks tundi. Tallinnasse käin ma umbes kaks tundi. Põlvasse minek võtab kaks tundi. Ok, Põlvasse sõit võtab 45 minutit, aga Esileedil laheb alati nii kaua aega kuni ta autosse jõuab, et see tundub nagu kaks tundi. Vähemalt. Ja möödunud nädalal kulus meil umbes kaks tundi ja me jõudsime kohale paika, kus ma kunagi käinud pole. Me jõudsime Kiviõli seikluskeskusesse.

Meie sõbrad, kes käivad Kiviõli läheduses vanemate juures suvitamas, kiitsid seikluskeskust ja kinnitasid, et me peame sinna kindlasti minema. Nüüd me siis seisimegi roosteplekiga kaetud maja ees, millest läbi minnes olime me astunud Kiviõli seikluskeskusesse. Enam kui pool parklat oli täis ja eks ma arvestasin, et ju siis täna on selline päev, kus koha peal on palju rahvast. Kuid see seikluskeskuse ala on ise nii piisavalt suur, et isegi, kui need kõik autod olid külastajate omad, siis inimesed olid alal nii laiali, et hetkekski ei tekkinud ülerahvastatuse tunnet.

Kuid kas kolme ja viieaastastele seal midagi ka teha on? Me jõudsime koha peale natuke peale keskpäeva ja kell 19 õhtul, kui keskust sulgema hakati, olime meie ikka veel seal. MIs tähendab, et need seitse tundi, mis me seal veetsime, kadusid näppude vahelt väga kiirelt ära.

Ma rääkisin siin eelmises postituses, kuidas me maksime ühe liikluslinnaku eest tunnise kasutuse eest 15 eurot lapse kohta. Kiviõli seikluskeskuse päeva pilet, mis võimaldab minna kõikide atraktsioonide peale, maksis 25 eurot. Ka seal oli liiklikuslinnak ja kes on käinud Pärnu omas, siis kujutage seda endale korraks ette ja korrutage see nüüd sajaga. Täpselt nii palju kordi vingem on see Kiviõlis. See oli ka laste lemmik atraktsioon ja õhtupoole, kui külastajaid oli vähemaks jäänud, veetsid lapsed seal lõviosa ajast.

Teine koht, mis lastele väga meeldis ja kus tehti päeva jooksul umbes viis tiiru, oli laevasõit. Nagu päris laev, päris vees. Mõõtudelt küll nõks väiksemad, aga töötasid nagu päris laevad ja kuigi ka elektrimootorid ei olnud väga särtsakad, oli see piisav, et Esileedi selle napilt karile ajanud oleks. Ta küll süüdistas seda, et ta püüdis juhtida tagumiselt pingirealt üle laste küünitades, aga meist keegi ei usu seda. Ka lapsed said laevajuhtimise maitse suhu ning kohustuslikud päästevestid, mida kõik kandma pidid tuli hiljem vastumeelselt tagastada.

Elevust pakkus ka päris lennuk, mille kabiinis lapsed ringi tuustida said. Lapsed võtsid ka justkui iseenesest rollid hetkega üle. Piiga võttis nagu muuseas stjuuardessi ameti, Vennas hõivas piloodi ameti ja Noorsand, kes õues turnimise tõttu positsioonidele hiljaks jäi, oli ilmselge kaaperdaja, kes püüdis  kõigepealt piloodi juhitoolilt puksida, mis tal ebaõnnestus ja teda pahandas ning teatas, et see lennuk kukub alla, sest tal on kaasas pomm! Ma isegi ei oska öelda, kuidas tal selline ähvardus mõtteisse tuli. Ega ma ei kuule ka, mis unejutte Esileedi neile teises toas ette kannab. Vaevalt see minu Punamütsikesest tuleb.

Tuubiga laskmine oli lõbus, kus eskalaatoriga sai tippu tiksuda ja siis hooga alla lasta. Siin kohal jäid kaksikud veidi jänni. Mitte liulaskmisega, aga mäkke minekuga, kuna nad ei ole eskalaatori põhimõttega veel väga hästi tuttavad, siis nad vajasid natukene abi, et sel püsti jääda. Noorsand oli see-eest nagu vana kala. Ka tuubisõit oli päeva enim küsitud atraktsioonide kirjas, kuhu pidevalt tagasi nõuti.

Kuna me tegime juba plaane ka järgmisel aastal minna, siis ka suurematel lastel on seal paljutki, mida teha. Mitte ainult tegelikult suurematel lastel, vaid täiskasvanud tundusid lustivat suurematele mõeldud atraktsionidel vahest enamgi, kui nende kannatamatud lapsed, kes järjekorras ootasid, mil nende vanem lõpuks eest ära tuleb. Üks, mis tundus väga populaarne olevat, oli kardiga driftimise ala. Kuna tutvustav silt teatas, et alates vanusele 9ndast eluaastast, siis me ei hakanud sinna pretendeerima, aga Noorsand on järgmisel aastal kindlasti pikem, kui nii mõnigi üheksa aastane, siis ma olen kindel, et tuleval aastal katsetame ära.

Väga lahe tundus seal ka bagisõit. Me sel korral seda ei katsetanud, kuigi oleks tahtnud. Lihtsalt mujale kulus aeg nii kiiresti ära, et kõikjale soovijatega lihtsalt ei õnnestunud minna. Me käisime üldse vähem, kui pooltel atraktsioonidel, mida pargis pakkuda oli, sest lapsed lihtsalt vaimustsuid enda lemmikutest ning me tegime otsuse, et liigume nende tempos, nende valitud tegevusi tehes. Bagiga seal mööda künkaid rallides saanuks kindlasti kõhus õõnsaks ja nii lapsevanemale, kes roolis oleks, kui ka lapsele, kes kõrval istuks, oleks kindlasti vinge elamus.

Kuid veel põnevam tundus mulle atraktsioon, kus tuleb istuda autosse, mille tross mäkke veab ja siis sellega alla laseb. Kes on Kiviõlis käinud, siis te teate, kui massiivne see mägi seal on ja sealt sinka-vonka alla sõites, võib päris vinge hoo üles saada. Autol oli rool ja vaid üks pedaal- pidur.  See oli meie sõprade lemmiktegevus, kes meile seda kohta soovitasid. Nemad veedavadki täiskasvanud inimestena suure osa päevast autoga mäest alla lastes.

Teine eriti meeldejääv kogemus võiks olla trossil laskumine, mille liug on 600 meetrit pikk! Üle poole kilomeetri ja arendab kiirust (olenevalt tuulest ja sõitja kaalust) kuni 80km/h. Sellel ma ei käinud, kuna ma olen üle lubatud kaalupiirangu ja ma arvan, et mina oma kaaluga saaks vähemalt 200km/h kätte. Seda eeldusel, et tross liiga läbi ei paindu ja ma tagumikuga maad ei pühi. Teadmiseks, et trossiga sõit ei ole hinna sees, vaid tuleb soetada eraldi. Kõik ülejäänud tegevused on päevapileti sees.

Väga vinge oli ka seiklusrada, mis oli igale vanusele ja me plaanisime lastega ka sinna minna, aga taas- aeg sai enne otsa. Ka seal olid päris pikad trossiga laskumised, mis olid mõeldud üle 130cm inimestele. Meie mõõtudes lapsed, oleksid saanud turnida, hoida tasakaalu ja hüpata kõige madalamal tasemel. Seiklusrajal oli kokku neli taset, sest see polnud ehitatud laiali nagu nad tihti on, vaid üksteise kohale.

Aga lisaks autodele, tuubile ja laevasõidule, saime lastega katsetada tööd päris koppadega. Päris kopa roolis sai tunda, kui lihtne on siis see kopamehe töö ja kuidas on karjääri teha. Igal juhul olin mina sellest palju enam sillas, kui Noorsand, kes mu süles istus ning ühel hetkel vahtiski Noorsand ümberringi loodust, samal ajal kui mina keel hammaste vahel suurt auku püüdsin kaevata. Ma jõudsin järeldusele, et kopajuhi amet on üpris keeruline, aga siiski põnev. Ma võiks täitsa kaaluda seda.

Saime ka maja kustutada. See oli päeva kõige füüsilisem tegevus ja võib olla ka pere kõige väiksematele mõeldud. Seal tuli algul kedrata vänta, et tuletõrjeautoga majani jõuda ja siis üks inimene suunas juga ja teine pidi pumpama vett, et oleks, mida pritsida. Mina olin paaris Piigaga, kes üritas pidevalt enda riideid sättida, et kiisu pilt (või mis iganes seal pluusil oli) ikka ilusasti näha oleks, samal ajal kui mina elu eest pumpasin. Ei olnud lõbus, kui teine aina tulekahjust mööda pritsib, et tualeti eest hoolitseda.

Seal oli mitmeid kohti veel, millest ma siin rääkida ei jõudnud. Nii kohti turnimiseks, ringi jooksmiseks, tõukeka ja trikiratta rada, discgolfi rajad ja mägiratta rajad. See koht on täielik seikluskeskus, nagu nimigi lubab.

Ühest kohast ma siiski veel räägiksin ja see oli nende kohvik. Ma olin nii meeldivalt üllatunud nii valiku kui ka toidukvaliteedi üle. Oli selline lihtne lõunabufee valik, aga kõik, mida me sõime, oli väga maitsev ja hea kvaliteediga. Saime teada, et nende kokk on pärit Nepaalist ja magushapu kana oli tõesti väga hea. Ka hind oli pigem mõistlik. Ei olnud pööraselt kallis nagu kinnistel aladel tavaliselt tavaks on. Meil läks viie peale keskmiselt 8 eurot näkku (sai nii magusat kui soolast). Ma arvan, et see on ok. Laste peale kulus nõks vähem, täiskasvanu peale nõks rohkem. Arve oli ligi 40 eurot.

Tegevust oli palju ja päeva lõppedes olid kõik rampväsinud. Ei läinud kaua aega, et kõik autos ära kukuks. Õnneks suutsin mina ärkvel püsida. Eesti on hea väike ja olenemata sellest, kuhu sa midagi lood, on see vaid autosõidu kaugusel (minu majast siis olenemata paigast, umbes kahe tunni kaugusel). Ja mulle meeldib, et need huvipunktid ei ole kohe Tartu külje all, sest käia paikades ja sõita teid, mida muidu ei sõida, on väärtus omaette. Palju keskmisel eestlasel ikka Ida-Virumaale asja oleks? Aga näe, nüüd ma käisin seal kandis esimest korda üle 15 aasta ja emotsioon mis me Kiviõli seikluskeskusest saime, oli võimas. Ma soovitan kohta väga ja soovitan seda külastada enne, kui see koht liiga kuulsaks saab. Praegu on järjekorrad väga mõnusalt lühikesed. Vähemalt meie reedesel päikesepaistelisel, aga tuulisel päeval oli see nii.

Kuna me läksime kutse peale ja ise piletite eest tasuma ei pidanud, siis mul võimalus välja loosida ka teie seast ühe, kes saab terve perega (viis inimest) sinna päeva veetma minna. Või kui pere on väiksem, võta sõbrad kaasa. Võidu väärtus on 125 eurot ja viin loosimängu läbi meie Instagrami lehel SIIN. Võtke osa ja looge mälestusi!

Kommentaarid

“Kogemus: seitse tundi Kiviõli seikluskeskuses + LOOS!” on saanud 3 vastust

  1. Kristi ütleb:

    Oi kui lahedasse kohta kahjuks ei jõudnud. Meil on kolm piletit, 19 € tükk, ära müüa.

  2. Mariann ütleb:

    Me eelmisel suvel olime kohal kohe avamiseks ja ära tulime siis kui ära hakati ajama. Üks igati äge koht see kiviõli seikluskeskus. Lapsed olid arvamusel, et kohe järgmisel päeval tuleb tagasi minna 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Päevaküsimus

Kas sa oled kunagi Tartus olnud järjest kauem kui nädal aega?

Loading ... Loading ...

Otsi

Arhiiv

Liitu uudiskirjaga

FB ja IG seab aina kitsendusi, kui paljude inimesteni mu sõnumid ja postitused jõuavad. Jäta palun enda e-maili aadress, sest ma plaanin korra nädalas (või paari nädala tagant) saata mailile ühe uudiskirja, et sa ei jääks väikesest meelelahutusest ilma lihtsalt sellepärast, et FB nii otsustas. Luban, et need jäävad ainult minule ja ma ei levita neid kellelegi, ega hakka ka saatma spämmi. Luban olla viisakas ja vastutustundlik.

Loe ka neid lugusid

  • Kuidas ma teaduse nimel eluga riskisin

    Ma armastan Tartut. Kõiki selle osi ja kõiki selle elanikke. Ei, ma ei kandideeri kusagile volikokku, aga alati, kui ma olen sunnitud kodulinnast eemal olema, on mul igatsus…

  • Ära söö esimest lund!

    Postitus valmis koostöös Bosch Vitapoweriga Lumi, mis möödunud nädalal alla sadas, tõi palju rõõmu. Nii kui muru sai õhukese valge katte, olid meie pere poisid kelkudega õues ja…

  • Kuidas mul täna poes lubati nägu üles peksta…

    Inimesed, kes on madala enesehinnanguga, hoiavad alati tahaplaanile. Et jumala eest keegi neid ei märkaks, et puuduseid, mis nende enesehinnangule hävitavalt mõjuvad, keegi välja ei tooks. Ülekaalulisus on…