Pärnu puhkus: kuidas ma Esileedi pärast endale uut kodulooma ei saanud – a mida henry teeb?

Pärnu puhkus: kuidas ma Esileedi pärast endale uut kodulooma ei saanud

5.08 2019

Ma pole teile ju üldse rääkinud meie Pärnu puhkusest. Facebooki jälgijaid said küll väikeseid update’e, aga ma räägiks natuke meie kogemusest. Oli see ju mu elu vist üldse kolmas käik Pärnusse. Lottemaal olen ikka käinud, aga see ei lähe päris Pärnuna arvesse, kuna mingi kümme kilomeetrit jääb vahele. Sellest tuleb pikk pikk postitus, loodan, et teie tähelepanuvõime on piisav, et ennast sellest läbi närida.

Idee puhkama minna oli meil (loe: Esileedil) peas juba tükimat aega. Tema sõnul ei tegevat me perekonnana suurt midagi. Eks tal ole õigus, kuid ma olen sel aastal üks #Kogumispäeviku nägusid ja ma annan endast parima, et olla nii säästev kui võimalik, kuid samas ei taha ma ka naruväärne välja paista, kes mööda soodushindasid orienteerumas käib. Ma teadsin, et puhkamine on luksus ning kallis ja ma ei eksinud. Juulikuu lõi eelarvesse valusa kiilu sisse, kuid plusspoolele jääb see, et puhata on vinge. Eriti, kui sa oled natuke kaugemal, et kui tuleb pähe mõte, et ah läheks koju, siis see kodu oleks piisavalt kaugel, et keerulisematel hetekedel mitte alla anda.

Puhkuse planeerisime selle ümber, et osaleda Rõõmsate laste fesivalil, mida igal aastal Pärnus peetakse. Meil oli see esimene kord osaleda. Korraldajad mind sinna osalema kutsusid ja kui nad poleks kutsunud, kas ma oleks läinud? Kuna see sattus perioodi, kus viirus oli mu kehast just lahkunud ja ma olin silmitsi kõige tüütuma röga/tati/ja muu rõveda probleemiga, siis ma oleksin andnud endast kõik, et alt hüpata. Aga luba oli antud ja kui mehel on üks asi, mida ta enda juures väga hindab, siis see on tema soeng. Ah jaa, sõna ka. Sõna peab ka pidama. Pealegi olid lapsed juba nädal ette hoiatatud, et minek ja igal hommikul jooksid nad rõõmsalt ligi ja karjusid läbisegi, mitu ööd veel magada tuleb enne Pärnut. Lisaks oli meil võimalus ööbida tutikas Wasa Resort Spa hotellis, mis meile festivali korraldajate poolt välja tehti.

Asjad pakitud, olimegi laupäeva varahommikul autos ja… ootasime Esileedit. Kõik meie väljasõidud algavad samamoodi. Aga ma ei tohi sel teemal sõna võtta ja nalja teha, sest tema ju pakib kõik asjad, tema valib lastele riided, tema kontrollib, kas kõik on enne minekut pissil käinud ning kui ma ise seda kõike teeks, äkki jõuaks tema ka mõnel korral õigel ajal autosse. Ah, teate, vabandused. Kuid peagi (ma kasutan siin sõna “peagi” väga liberaalselt, tegelt oli seal umbes 10 peagit, aga nagu ma ütlesin, ma ei tohi selle kallal lõõpida. Ma siis ei lõõbi) oli ta autos ja me olime valmis minema. Kuid kuna ta ei teinud oma tööd korralikult (sest minult ta ei küsinud), meenus ka mul enne minekut pissil käia ja mõne hetke pärast käivitasin ma auto ja…. ja armatuuris põles kollane mootorituli.

Kes ei ole autoeskpert, siis teile selgituseks, et kollane mootorituli viitab mingile mootoririkkele, kuid kuna see tuli on kollane, mitte punane, siis tegelikult sõita sellega võib. Väike ehmatus, kuid olimegi Pärnu poole teele asunud. Oma 15 minutit sõitnud ja peaaegu Puhja välja jõudnud, kui auto teatas nüüd punase suure kirjaga “ENGINE MALFUNCTION” ja autol kadus täielikult jõud ära. Gaasile vajutus kiirendas autot võibolla heal juhul 1 kilomeetri võrra sekundis. Igal juhul jätsin auto tee äärde seisma, otsisin välja mutrivõtme, eemaldasin akult juhtme, ootasin 10 sekundit, panin juhtme tagasi, kapott kinni ja oligi korras. Kui osta endale tark auto, siis ta läheb ikka aeg-ajalt lolliks. Selleks on mõistlik peita enda autosse 10-ne mutrivõti. Kuid kuna seda hoiatust viskas meile paaril korral veel ette, siis etteruttavalt olgu öeldud, et vigane oli üks turbo lõdvik, mille vahetus mul peale puhkust esinduses 350 eurot maksma läks. Kuid õnneks saime oma autoga Pärnu sõidu tehtud, kuigi madalatel pööretel ta aeg-ajalt jõnksutas päris korralikult. Õnneks sai lõdviku vahetusena kõik kenasti korda ja auto taas nagu uus.

Rõõmsate laste festivalil ootas meid ees suur hulk inimesi ja tohutu kuumus. Me saime vist Esileediga mõlemad päikesepiste sel päeval. Kuid festival ise oli vinge. Enda toodangut said presenteerida suurele hulgale inimestele ka pisemad ettevõtted, kelle võimekus silma paista kasina eelarve tõttu ehk ei ole kõige parem. Lastele tehti näomaalinguid, nad said turnida, katsetada erinevaid lastele mõeldud tooteid ja kuna hommikusöögist oli jupp aega möödas, siis olid ka kõigil kõhud tühjad. Siin olime natukene jännis, sest toitlustajaid oli palju ja enamus sellised natukene gurmee toitudega. Meie lapsed aga on tavalised maainimesed. Kui nemad tahavad kartulit, siis nad tahavad kartulit, mitte bataati. Õnneks suurest hulgast toiduvagunitest oli ka üks kes lihtsaid friikaid müüs, millest enamus lapsed küll maha ajasid, aga no midagi ikka. Ka nägin esimest korda blogijat Miiut, kes oma suure famiiliaga Käopesa lavkat käimas hoidis. Ütlesin tere, rääkisin kaks sõna juttu, aga tal oli neid inimesi seal tõesti palju, läksime lastega hoopis puu alla varju, et natuke leevendust saada.

Ma ei hakka pikemalt festivalil peatuma, aga tunne jäi positiivne ning usun, et tuleval aastal oleme taas platsis. Kuna siis on lapsed ka pisut suuremad ja ehk järjekordadega natukene leplikumad ning ei ole häda, kui kohe löögile ei saa. Üks asi, mida ma tahan kiita, on Nordic Cabi vanker, mis meil kaasas oli. Kui seda poleks olnud, oleks me oma elu 10x raskemaks teinud. Kõik kolm last mahtusid sinna varju ja Esileedi võtab igale poole laste vahetusriideid kaasa, sest kumbki kaksikutest ei ole võimelised oma särki seljas hoidma, kui sinna kasvõi ükski veepritse peale läheb. Käru mahutas lapsed, veepudelid, vahetusriided, mu fotoka ja lisaobjektiivid. Kõik sai kaasa ja kuna ta käib põhimõtteliselt lapikuks kokku ka, siis mahtus ka autosse probleemideta ära.

Läksime festivalijärgselt Wasasse, kus kõik tõesti hüüdis vastu, et tegemist on tuttuue kohaga. Kvaliteetsed materjalid, mugavad voodid. Saime ühe appartmendi, mis oli umbes 10 meetri kaugusel SPA uksest, kus sisse astudes võis kohe pea ees basseini karata. Lapsed said madalas mullivannis hängida. 

Kuid tuttuus ei tähenda alati suurepärast. See tähendab, et on asju, mis ei ole veel sisseõlitatud. Algaja vead, mis aegapikku silutakse ja õhtusööki otsides saime me aru, et mõttekam oleks ehk leida mõni koht, kus me tunneks end oodatuna. Ma panen selle äkki teenindajate pika päeva arvele, sest hommikusöögi teenindajad olid suurepärased. Õhtusöögi me sealt siiski tellisime ja ka toidud vajavad vist natukene aega, et sisse töötada. Part, mis oli väga maitsev, oli meieni jõudes täiesti külm ja karbid, mis olid mõnusas koorekastmes, olidki ainult karbid koorekastmes. Ei mingit saialist, mida kastmes võõbata. Kuna ma viisin toidud tuppa, sest laste väsinud kontsert oleks ilmselt teisi seganud, siis ei viinud ma ka parti tagasi. Ka ma poleks julgenud, sest kui nad juba ilma probleemideta eriti sõbralikud polnud, siis mis veel probleeme kurtes oleks 🙂 Ma olen tegelikult leplik, aga siiski ootused olid kõrgemad. Kas ma läheks tagasi WASAsse? Ma arvan, et see on lastega puhkamiseks ideaalne koht ja ma läheks 100% tagasi ning me nagunii lähemegi. Küll kõik muu ka paika loksub. Olen isegi olnud ühe nelja tärni hotelli töötaja, mis just avati ning see esialgne segadus ja kaebustevool on igal pool üks ja sama.

Kuna neil meile enam järgmiseks paariks ööks kohta pakkuda ei olnud, siis leidsime endale uue majutuse kohas nimega LiisuPesa appartment. Tegelikult, kuigi spas oli mõnus, ei jõudnud ma ära oodata, et järgmisesse ööbismiskohta jõuda, sest pildi pealt tundus see eriti vinge. Kohale jõudes oli aga see … täpselt selline nagu pildi peal tundus! Me olime selle koha teised kliendid ja suur aitäh meie lugejale, kes meile seda kohta soovitas. Esiteks see omanik ise oli nii soe ja tekitas meis väga oodatud tunde, aga ka see koht – ilus ja avar. Seal oli kaks eraldi magamistuba ja suur elutuba köögiga. Lisaks saun, muhe istumisala maja ees, suur aed liivakasti ja batuudiga ning ma ei tea, kas Pärnu on nii väike, aga see oli kõigele nii lähedal. Lastele meeldiks kindlasti järgmisel Pärnu puhkusel minna Wasasse, sest basseinid ja värki, aga mina eelistaksin Liisupesa, just selle avaruse ja mugavuse pärast. Meile pandi ära minnes veel kotitäis õunu ja oma aiamaa kurke kaasa. Võeti nagu omasid vastu ja saadeti sarnaselt.

Alles jäänud kolme päeva jooksul täitsime me enda aega nii kuis oskasime. Esimesel päeval läksime me taas, oh seda üllatust, Lottemaale. See oli juba teine käik sel aastal (täpsemalt: sel kuul), aga see käik oli isegi põnevam, kui eelmisel korral, sest see ala on seal tõepoolest nii suur, et ma olen seal nüüdseks käinud vist kuuel korral, aga ükski kord pole olnud samasugune. Kuna iga kord oleme me kiirelt ka seal seiklusrada läbinud enne äraminekut, siis seda teevad ka teised ja alati on seal enne sulgemist terve hulk lapsi turnimas. Sel korral me hoopis alustasime enda Lottemaad seiklusrajaga ja saime põhimõtteliselt üksi seal kiikuda, turnida ja trossidel sõita. See oli väga hea plaan. Aga ma räägin sellekordsest Lottemaa kogemusest järmises postituses.

Õhtul koju jõudes tellisime Steffanist ja sellest ma ka rääkisin, et see tuli kohale üle kolme tunni, aga toidu järgi tundus, et valminud oli see oma kaks tundi tagasi ja seda oli siis kusagil soojas hoitud. Ei karjunud selle järele, et see miskit erilist oleks, aga eks see sageli kojutellimise mure, sest kui soovida värsket, tuleb kas ise järgi minna või koha peale minna. Aga meil on nüüd Steffani proovitud ja ma sain oma uudishimu rahuldatud.

Järgmisel päeval seadis vihmane ilm meile piirid ja tuli valida tubasemaid tegevusi. Minizoo oli kogemus, mis jääb mulle eluks ajaks meelde, sest ma tegin midagi, mida ma teadsin, et mina küll mitte kunagi ei tee – ma hoidsin käes madu! Veelgi enam – see meeldis mulle! Veelgi enam, kui muuseumi giid seal nalja viskas, et neil sügisel pojad, kui me peaks huvitatud olema, siis see ei tundnudki mulle nii naljakas. Kuid loomulikult kui ma elevil pilgu Esileedi näole suunasin, siis ta ei pidanudki ühtegi sõna ütlema. Ta tappev pilk hävitas mu unistuse helgest (maoga) tulevikust hetkega. Kuid Minizoos on terve hulk madusid, igast sisalikke, konni, krokodillilisi, tarantleid. Ühelt poolt põnev vaadata, sest eestlasena, ei oleks mul ju muidu kuidagi võimalik sellised asju näha. Kurat võtaks, ma olen lapsena suure osa oma vabast ajast metsas veetnud ja ma pole isegi nastikutki näinud, rääkimata rästikust. Teisest küljest tekivad mul alati vastakad tunded, kui loom pisikeses akvaariumis kinni on (mina oleks oma püütonit kodus vabana hoidnud ja hommikuti naabrite aedades otsimas käinud!). Siiski oli tunda, et koht enda elanikest hoolib ja ma julgustaksin kõiki vaatama minema, kes seal kandis on. Perepilet maksis vist 19 eurot, kui ma õigesti mäletan.

Teine tegevus oli Liikluslinnakus, kus lapsed said elektriautodega ringi sõita. Ei tundunud kallis, sest kui meie saabusime, oli üks vanem just enda lapse eest maksmas ja tal läks seitse eurot. Kuid ma unustasin ära, et mul ei ole üks laps. Mul on kolm last ja tund aega lastega seal aega veetsime ning 45 eurot oli taskust läinud nagu nalja.

Kuna tibutas, siis tuli ka söögikoht leida tubane ja mei olime Supelsakste kohta palju kuulnud ja minu poolt saab see koht väga hea hinde. Kiidan nii toitu kui ka teenindust. Ok nende kohe ei ole päris minu kohe. Minu kohe tähendaks seda, et asi saab valmis nii kiiresti, et ma ei jõua eriti ootama jäädagi. Nende kohe oli umbes viisteist minutit. Aga kui toit lauda jõudis, oli see ilus ja maitsev. Lastele pasta, mina sõin lambakotlette köögiviljadega ja Esileedi.. ma ei mäletagi. Äkki võttis jälle pardi. Raha kulus taas mehiselt, aga ma tegin otsuse, et ma ei koonerda selle puhkuse ajal ja seda me ei teinudki. Esileedi tahab kindlasti eriti kiita nende koogivalikut. Neid nad oskavad samuti väga hästi teha.

Õhtu veetsime sõprade juurest, sest Esileedi üks parimaid sõbrannasid võttis endale pärnakast mehe ja sinna ta ka kolis. Kusjuures Pärnu jättis mulle üleüldiselt tohutult hea mulje. Inimesed, linn ise, need majad. Meenutas mulle väga Tartut, kui meri välja arvata. Tartu meri piirdub Anne kanaliga ja naaaatukene Emajõega. Ja ma ikka arvasin, et Emajõgi on nagu laulus ütleb “Sest su süda on kui Emajõgi, voolab võimsalt tundmatu ta vägi” võimas jõgi, siis selle laulu kirjutaja pole Pärnu jõge vist näinud. 10 korda laiem ja võimsam. Tahtsime ka laevaga jõge või merd vaatama minna, aga kahjuks ei õnnestunud.

Viimasel päeval läksime Valgeranda, sest tahtsime natuke rahulikumat kohta ja Valgerand oli väga vinge koht. Pikk liivane rand kuni silm ulatab ja inimesed ei olnud ka üksteise kukil, vaid kõik võtsidki ennast sisse umbes 10 meetriste vahedega. Vesi oli tunduvalt külmem kui Lottemaa rannas, aga mina arvan, et vesi peabki jahutama. Esileedi minuga seda teooriat ei jaga. Tema vesi peab olema, kas soe või väga soe.

Päeva lõpetasime Oliveri aiakohvikus, kuhu ma tahtsin tegelikult juba kohe esimesel päeval minna, kuid meil on kolm last, kellega midagi planeerida on suhteliselt võimatu ja õnneks viimasel puhkuse päeval me sinna ka jõudsime. Ma tahtsin sinna minna, kuna seda peab mu vana hea sõber Tartust oma ilusa naisega. Kõige muhedam ja kõige kergemini orki tõmmatavam sõber, kes mul on. Usub igat sõna, mida ma talle räägin ja ma pean talle alati ütlema, kui ma millegi kohta nalja teen ja pada ajan. Seda enam on minu jaoks hämmastav, kui ettevõtlik ta on ja see kohvik ise on nii hubane ning lõpuks ometi toit, mis oli lastele 100% mokka mööda – tellisime friikad ja kanašašlõkk ning magustoiduks võtsime jäätisekokteilid ploomimahlaga. Vihkan kui kokteil on rohkem mahl kui jäätis. Peab olema vastupidi, no ja seal oligi. Hinna ja kvaliteedi suhe kenasti paigas ning toit oli lihtne ja maitsev. Ja mis oli suur pluss – suur laste mängunurk. Tänu sellele sai kaks sõna ka Esileediga vahetatud, mis oli vist esimene omaette hetk meil kogu puhkuse jooksul. Meil on kümne päeva pärast kümnes pulmaaastapäev ja selle päeva võtame omale. Me veel ei tea, kus see toimuda võiks, või mida me teeme, aga mu ema on lubanud lapsed selleks päevaks enda tiiva alla võtta.

Kodusõit läks nagu alati. Vennas kukkus vist ära juba enne, kui me Pärnust välja jõudsime. Noorsand ja Piiga itsitasid ja seletasid seal omavahel kuni Viljandini. Ma veel vedasin Esileediga kihla, kas veavad Viljandini välja. Täpselt Viljandi piirini ja ära nad kukkusid ning ärkasid alles järgmisel hommikul ehmatusega, et kuidas nad koju oma voodisse järsku said? Just nosisid Oliveri aiakohvikus kana ja järgmine hetk oma voodis. Lapsepõlve müstika on see, et sa ei ärka pea kunagi seal, kus sa uinud. Välja arvatud kui see juhtub olema oma voodis. Raha kulus kokku… uhh ma ei taha mõeldagi. Minu säästud vähenesid umbes 700-800 euro võrra (pluss auto parandus). Kas oleks saanud odavamalt läbi? Absoluutselt. Poole odavamalt. Aga läks nii. Ei tahtnud ma koonerdada ei söögikohtade ega majutuse arvelt. Puhkasime, võtsime vabalt. Saime lubada. Õnneks on mul säästupuhver tänu #Kogumispäevikule. Nüüd tuleb see lihtsalt kiiresti tagasi teenida. Püüdes säästa, on puhkamine stressirohke tegevus, seega ma lülitasin selle endas selle puhkuse ajal välja. Meie pere esimene ühine puhkus. Me pole kunagi üleöö kusagile peale vanavanemate juurde jäämise jäänud.

Sulle võivad meeldida ka need postitused:

Eelmine postitus Järgmine postitus

4 kommentaari

  • T

    05.08.2019 at 10:57

    Olime teiega samal ajal Wasas ja meie oma 2,5-aastasega veetsime küll super meedivad õhtusöögid restos. Teenindajad olid väga lapsesõbralikud ja vastutulelikud. Muidugi, 1 toddler on midagi muud kui 3 marakratti, aga ikkagi tasub teinekord ikka kindlasti restorani minna. Kuidas muidu lapsed restos käitumist õpivad, peab ikka õpetama. Mida rohkem te seda edasi lükkate, seda raskem. Tead kui tore on lõpuks resotrane hästi käituda oskava lapsega külastada. 🙂

    1. Henry

      05.08.2019 at 11:05

      novot, sattusime äkki siis lihtsalt halval ajal 🙂

  • Nell

    06.08.2019 at 21:10

    Ma pärnakana ei mõista juba ammu Steffani fenomeni. Kunagi olid jah sealsed pitsad uudsed ja head aga nüüd eelistan mujalt paremat ning Steffi satun vaid siis kui päälinna tuttavad minna tahavad (nad millegipärast tahavad). Suvi ja turistiderohkus kipub ka teeninduse kvaliteeti rikkuma, tulge sügise poole jälle… Ööbimiskohti kommenteerida ei oska, magan kodus 🙂 Aga jõel sõidab laev iga päev päris mitu-mitu reisi. Kas te ei leidnud laeva või ei sobinud sõiduajad?

    1. Henry

      07.08.2019 at 13:20

      kui oli aega, oli ilm nõme ja kui ilm ilus, oli ajaga kitsas käes

Jäta kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga