Vabandused, vabandused – a mida henry teeb?

Vabandused, vabandused

17.07 2019

Noh nüüd tuli nädalane paus sisse. Vabandan. Pean vabandama, sest eks ma ikka vaatasin tatti luristades, et ka päevadel, mil ma midagi ei kirjuta käib teid nii palju siin vaatamas. Kuid mul on ka hea vabandus. Ma olin täiesti haige. Ma ei mäleta, millal viimati mingi tõbi mind nii läbi võttis. Mingi aastaid tagasi, kui ma sain endale B-gripi vist. Mul on tunne, et sel korral on mind tabanud sama haigus, sest ma olin sama niru. Mitte ainult mina, vaid kõik teised ka. Tavaliselt kui lapsed midagi koju toovad, see mind ja Esileedit ei kõiguta, aga sel korral niitis kõik jalust.

Ja kõik jäi ripakile. Kuna ma tavaliselt ei planeeri enda plaanidesse haigeks jäämist sisse, siis kogu  korraldatud nädal lendas uppi. Ma pole kunagi väga hästi organiseeritud inimene olnud. Minu kalender on olnud minu pea ja kui Esileedi hakkas seda minu vastu eriti naglalt ära kasutama, tuli mul teha otsus, et nüüdsest paneme me kõik enda plaanid kalendrisse. Ta teatas nimelt sageli, et ta siis nüüd läheb ja minu küsimuse peale, et kuhu, oli ta vastus alati, et ta olla ju mulle sellest rääkinud. Ei olnud! Tema väidab vastupidist. Kui nüüd ei ole asja kalendris, ei ole seda olemas.

Üks asi, millega me oleme ripakile jäänud, on see, et mul on hirmus soov midagi järjekordset oma kätega ära teha. Ok, mitte ainult enda kätega, vaid laste pisikeste kätega ka, kuid tatistamise ja köhimise nädal poleks mul sellest kuidagi rõõmu lasknud tunda. Lisaks on mul soov seda terrassil teha, mitte pimedas garaažis, siis ka ilm on olnud pehmelt öeldes naeruväärne. Kuna sellekordne projekt hõlmab endas palju rohkem värvimist, siis usun, et ka lastel on lõbusam. Minul mitte. Ma lähen juba ette stressi, kui ma mõtlen, kuidas nad tuimalt seda värvi igale poole, sh enda riietele, tilgutavad. Kuidas Vennas kindlasti soovib maitsta, kas sinine ja kollane värv on sama maitsega, kuidas Piiga näeb ukseklaasi peegelduses enda nägu ja otsustab oma roosa värviga enda põskedele elu anda ja kuidas Noorsand vaikselt pihku itsitab ja võsukeste seljad värviseks mäkerdab.

Esileedi ütleks mulle selle peale, et ära stressa! Äkki ei lähe nii! Aga nii mina tean ja tema teab, et täpselt nii see läheb. Ta suudab lihtsalt asju vabamalt võtta viimasel ajal. Hommikune konjak aitab tal lõunani positiivseks jääda. Kuid eks me peamegi siis lihtsalt riietama neid riietesse, millest kahju ei ole ja otsima põrandale hunniku ajalehti või kile, mis soovimatuid värvipritsmeid minimaalsena hoiab.

Haiguse möödumise positiivne külg on see, et lõpuks lähevad lapsed ka välja, mitte ei käi uimaste silmadega mööda elamist ringi ja ei tüdine igast mänguasjast kuue sekundiga ära, et siis kastist uus võtta, millest hetke pärast tüdineda. Ja ega need asjad siis võetud kohtadesse tagasi ei rännanud, vaid see, mis sõrmede vahelt pudenes, täpselt sinna ka vedelema jäi. Ma püüdsin küll käratada, kuid vaatepilt haigest minust (uimane paks mees trussikute väel diivanil) erilist autoriteedi taju lastes ei kasvatanud. Polnud ei mul ega ka Esileedil mingit energiat, et kelleltki enda järel koristamist nõuda, rääkimata ise koristamisest.

Ma panin Facebooki ka ühe pildi meie segamini elamisest. Ma teen selliseid asju, sest vahel inimesed peavad meid mingiteks staarideks või midagi. Mitte kõik, aga mõned. Me ei ole. Me oleme täiesti tavaline keskklassi pere oma vigade ja muredega ning nii nagu ka paljudel teil, läheb ka meil elamine hetkega segamini. Ma võiks ju ka alati enda korras elamisest pilti teha, et luua mingi fassaad, aga ma olen otsustanud teie ees olla alasti ja et te saaksite meie tegemistest osa sellisena, nagu see on. Ma muudan end nö haavatavaks ja siis lendavad kullid ligi: “Mina ei saa aru, kuidas teil saab elamine nii segamini minna! Te pidite ikka päris pikalt seda kõrvalt vaatama!”, “Mina seda ei mõista, mul on NELI last ja tuba on kogu aeg korras!”, “Kas lastele ei võiks juba koristamist õpetama hakata?”. Ma annan inimestele võimaluse meie najal end upitada ja alati on neid ka, kes sellest kinni haaravad. Mind tegelikult üldse ei huvita ju see, et sul on kodu korras. Miks sa mulle sellest räägid? Kui sa poleks seda mulle ise rääkima tulnud, ei oleks ma sellest faktist ka kunagi teadlik olnud, kuid mu elu oleks täpselt sama põnev ka selleta. 

Kui ma loen teisi blogisid, siis ma ei püüa nende elu nende eest elada, ega kõigest aru saada. Nad on hoopis teised inimesed, hoopis teiste eludega. Sorry, et ma vahutan, aga ma tahan lihtsalt öelda, et ma jagan teiega meie elu ja kui teie elu on teistsugune, siis ongi tore. Need kommentaarid ei ole ju isegi kriitika, vaid see on lihtsalt.. ma ei teagi, mis see on. Ühtegi sellist kommentaari poleks tulnud, kui ma oleks teinud pildi korras toast. Ma ei korista teadlikult enne pildistamist elamist, et ka sina, kellel vahel majapidamine üle pea kasvab, teaksid, et see, et sa kõigil teistel korras elamisi näed, ei tähenda, et need nii kogu aeg on. Lihtsalt segadust peetakse laiskuseks/hooletuseks ja seda üritatakse peita. Mina ei pea seda ei laiskuseks ega hooletuseks meie puhul. Mina pean seda prioriteetide valikuks (noh veidi äkki laiskus ka 🙂 ). Muidugi meeldib meile kord ja korras elamine ning aeg-ajalt see ongi (eriti teisipäeviti peale koristaja käiku!), kuid korras toa pildistamine ei too mingit emotsiooni. See on lihtsalt ruum asjadega. Meie kaoses on elu, tegevust, vendlust, õelust.  Minu silmis ei olegi lahendus rohkem koristada, vaid asju vähendada. Neid on neil tõesti palju ja minu missioon on tõsta umbes 70% nende asjadest silma alt ära garaaži. Aga virilas seisus virilate laste mänguasjade konfiskeerimine poleks olnud just maailma parim plaan.

Ma pole veel päris terve. Palavik on kadunud, aga röga, nohu, köha, lukus kõrvad on ka nädal aega hiljem probleemiks. Kuid kõige suuremaks mureks on see, et ma ei tunne absoluutselt maitseid peale magusa ja soolase. Pole ka mõtet midagi head süüa teha, ega kusagile sööma minna, sest kõik maitseb ühte moodi. Loodan vaid, et nädalavahetusel toimuvaks Rõõmsate laste festivaliks oleme me rivis. On meil ju Pärnus ka hotell selleks puhuks kinni pandud.

Kas keegi on veel festivalile minemas? Ma olen elus vaid paaril korral kunagi ammu Pärnus käinud, soovitage mõnd head söögikohta, mis oleks ka lastesõbralik! Vast on selleks ajaks maitsetaju tagasi.

PS! Kui keegi on minuga püüdnud kontakti saada ja ma pole vastanud, siis tehke seda uuesti. Ma ei ole ennast täis tõbras, vaid olin tõesti nigelas seisus.

Sulle võivad meeldida ka need postitused:

Eelmine postitus Järgmine postitus

7 kommentaari

  • Kadri

    17.07.2019 at 12:04

    Meie oleme praegu pärnus 🙂 hetkel mõnusalt soe rannailm, vesi mõnus, eile olid veel lained ka. Täna on lihtsalt mõnus ja soe. Festivali ajaks, muidugi sõidame koju tagasi.
    Meilgi oli siin mure, et kuidas ja kuhu toituma….hmm, algsesse plaani jäi isegi sisse, et kui muidu ei saa, sest kõik kohad on ülerahvastatud ja no meie seitmeliikmeline bande paras punt 🙂 – läheme selveri või kaubamajaka rimi sooja toidu leti järgi 🙂 🙂
    Aga kasutasime siin, hoopiski telli toit.ee varianti , mis toob kõik head maitsed sinna, kus aga soovid 🙂
    Kui aga hotelli lähete, siis külkap sealgi on mõnus restoran või lähedal asuv toidukoht olemas.
    Ja kõige lihtsam on see, kui ostad poest vajaminevad toorained ja teed ise süüa (apartmentides on see võumalus, ikka täiega hea.

    Soovitaksin Pärnamäe kohvikut. Meil oli muidugi, selline huvitav kogemus, aga Sulle Henry, ilmselt pakutakse parimat teenindust 😂

    Kännu kohvik on aga päris hea. Toit on hea, paras ports, taskukohane ka suuremale perele. Kaader asjalik ja iga külastaja ikka oodadud, üksi kaksi vüi seitsmekesi 😀

    Mis puutub koristamisse 😂 nõmedaid kommentaare, tuleb ikka, aga nelja lapsega kui aul peaks tuba koguaeg ideaalses korras olema, siis tekiks küsimus, et kas lapsed mängivad või oma asju ka teevad? Kas nad on koristamise pedandid või mis vanuses need neli on…meil on viis, ja ma küll ei häbeme öelda, et kui käsil toa koristus, siis mõni sekund peale korda saamist ja selja keeramist on olukord suhteliselt sama. Asjad on lihtsalt teises kohas, kui esimeses segaduses😂

    1. Henry

      18.07.2019 at 00:19

      aitäh! Meie kaos on jah alati erisugune 🙂
      Me hööbime mingis ues kohas nimega WADA resort

  • Kadri

    17.07.2019 at 12:07

    Jehuu, vabandan kirjavigade pärast, esimeses kommentaaris. Olen kirjavigade pedant (enda tekstides) 😀

    Ilmselt on liiga töntsid sõrmed, süüdi ses, et ei taba tähti telefoniklaviatuuril, nii nagu kirjapilt ette näeb 😀

  • K.

    17.07.2019 at 13:48

    Me oleme viimased korrad Pärnusse sattudes käinud söömas Aleksandri pubis.Meie poisid (6 ja 8) kiitsid esimene kord koha ja toidu heaks.Iga kell läheksime tagasi,sest no toit ja ka personal oli igati meile mokka mööda.Seega nüüd käima seal iga kord,kui Pärnut väisame.Juhtuda võib see,et lahkud ägisedes.Hea,et meist ca 170 km kaugusel see pubi,muidu oleksime vist püsikliendid ja pankrotis.

    1. Henry

      18.07.2019 at 00:19

      peame üle vaatama 🙂 Aitäh soovituse eest!

  • T

    17.07.2019 at 17:06

    Meie oleme perega suuuured Pärnus käijad ja sel nädalavahetusel ka minemas!! Väga lahe, äkki jookseme kokkugi.
    Lastesõbralikud on minu hinnangul kõik toidukohad, kui lapsed viisakalt käituvad. St eakohaselt viisakalt. Minu kahene ikka vahel veidi turnib ja tahab jalutama minna, aga asju ta ei loobi, jonnituure ei etenda jne. Pole kuskil temaga suurt probleemi olnud. Aga osad kohad on siiski minu arvates lastega minemiseks kohatud. Eriti õhtusel ajal. FB kommentaarides pakuti paari kohta, mida ma soovitaks küll ainult päevasel ajal või pigem üldse mitte. Nt Hedon Spa hotelli Akord ja Raimond. Akordis käisime lapsega lõunat söömas terrassil, oli tore, aga õhtusel ajal, kui prouad-härrad-neiud-noormehed kogunevad šampanjat ja kokteile limpsima ja sumedat suveööd nautima, on minu arvates kohatu lastega sinna õhtust sööma minna. See on minu isiklik arvamus ja pole mingi lapsevihkaja, endal ka toddler kodus ja teine kohe sündimas. Mina arvan, et igaks asjaks on oma koht ja aeg.
    Ülimõnusa hommikusöögi saime perega uues Rosenpläteri hotellis, varakult avatud ja hommikusöögimenüü rikkalik. Steffani pitsad leged, kui jaksate lastega tunnikese oodata. Babyback suure lastenurgaga, samas toidud nääh…. tavaline pubikas. Mahedik mõnus, toidud head, lastega ka minu arust ok. Kaubanduskeskuste toidukohtadesse küll ärge minge, keset suve Pärnus ikka 100 muud head kohta terrasside ja hoovidega. Üks uus koht – Vehverments- lastele terrassil liivakast!! Äge! Menüü jällegi veidi teistsugune ja huvitav – kas teie lapsed tahavad foie grad, soolasiiga, forellimarja? 🙂 Kalamajaka kalarestoran – super head söögid, kui lapsed kala soovivad. Piparmünt – mõnus terrass, superhead söögid, ettevaatust lastega, bassein! Supelsaksad meie perele ei meeldi, ei ole selle koha võlust kunagi aru saanud. Kui, siis kohviks-koogiks, söôgikohana meie valikutesse ei kuulu. Ja siis lõpuks nt ka Jahtklubi – lastele suur ala möllata, söögid seevastu nääh….
    Ilusat nädalavahetust Pärnus!!

    1. Henry

      18.07.2019 at 00:20

      sa võiksid giidina raha teenima hakata Pärnuu pääl. Väga hea ülevaade, aitäh 🙂

Jäta kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga