“Miks me Lottemaale ei lähe?” – a mida henry teeb?

“Miks me Lottemaale ei lähe?”

3.07 2019

Mul tilkus süda verd, et ma eile hommikul Noorsandi kurvastama pidin. Algas ju see hommik nii ilusasti. Päike ei lõõsanud aknast sisse, toas polnud umbne. Kell oli seitse hommikul, kui Noorsand seisis oma unise näo ja pidžaamaga mu voodi juures ja teatas valjuhäälselt: “Issi, ära maga! Lähme nüüd Lottemaale!” See on meil iga-aastane peresündmus, mida lapsed pikisilmi ootavad, aga kahjuks pidin ma talle sel korral pettumust valmistama ja olin sunnitud ütlema: “Ei. Me ei lähe täna Lottemaale!”

Unine ja emotsionaalne Noorsand loomulikult sellist konkreetset ja eitavat vastust ei oodanud ja hüüdis nutusena: “MIKS? MIKS ME EI LÄHE LOTTEMAALE?!?”

“Sest me alles eile käisime seal!” torisesin ma ja pöörasin talle selja.

Ma teadsin juba ette, et mu hommik selliselt algab, sest enne juba kui me Lottemaalt väljudagi jõudnud olime, nurus Noorsand, et palun tuleme homme tagasi, sest nii palju jäi veel avastamata. Pool teed Tartusse kuulutas ta autos, kui tore tal oli ja kui väga talle meeldis rebane Giovanni, kuni ta ära kukkus ja turvatoolis unne vajus. Ning ka õhtul magama minnes korrutas ta seda ja kuna mina olin pikast päevast rampväsinud, siis uinusin enne teda ja kuna ma ei jõudnud temaga seletada, siis viimane asi, mida ma ütlesin, oli, et räägime sellest hommikul.

Ma isegi mõistan, miks see koht lastele nii eriline on. Ma ei käi seal ju neljandat (Noorsand viiendat) korda enda pärast, vaid laste pärast, kes pisikestest asjadest vaimustuvad. Kogu Lottemaa on pisikesi asju täis, mida märgata ja ma olen mõistnud, et igal aastal on lastel uus asi fookuses. Kui möödunud aastal oli põnevaim osa ranna-ala ja Lotte maja, siis sel korral sai põhiliselt valu jäneste maja ja selle esine.

Kui te ei ole kunagi Lottemaal käinud, siis kujutage ette ühte muinasjutulist küla, kus majad on erksat värvi, kus kõik toimetavad, kus voolab läbi oja, millest läheb üle kivist sild, kus on suur laadaplats lavaga ja terve suur hulk elanikke, kes kõik toimetavad oma tegemisi teha ja samas on ka külaliste jaoks hästi soojad ja osavõtlikud. Igasse majja oled sa oodatud ja iga maja räägib mingit lugu. Igas majas on asju, mis karjuvad, et sa oled sattunud just nimelt leiutajatekülla!

Kui tavaliselt on lapsevanem suhteliselt ainus inimene maailmas, kes oma last päriselt kuulata viitsib ja talle päriselt tähelpanu osutab, siis Lottemaal see muutub. Su laps tahab öelda näiteks mõnele võõrustajale, et tal on kodus väike vend, siis vastuseks ei ole pelgalt “mhmh” või “väga tore”, vaid “Oi, aga mis ta nimi on? Kas ta ülepannikooke ka teha oskab? Aga mitu varvast tal on?”. Lottemaal antakse lapsele võimalus tunda end olulisena inimeste (loomade) poolt, kes päriselt tahavadki temaga aega veeta ja mängida. Ei ole seda vanematele omast tagant kiirustamist. Lottemaa tegelastel on laste jaoks lõputult aega… või noh, vähemalt kuueni õhtul.

Ma olen töötanud klienditeenindajana, kes töötab kellast kellani. Päeva lõpuks on energia otsas ja sa ei mõtle muule, kui sellele, et minna koju ja visata jalad seinale. Pole midagi kohutavamat, kui sisenev klient hetk enne sinu vahetuse lõppu. Võiks arvata, et sama on Lottemaal. Pole vingemat kogemust, kui lahkuda Lottemaalt viimase rongiga kell 18. Selleks ajaks on kõik Lottemaa tegelased tulnud vaksalisse hüvasti jätma, kallistama, patsu lööma ja ühiselt laulma. Ei märkigi väsimusest. Tegelased on oma karakteris esimesest hetkest, kuni viimase inimese lahkumiseni välja. Äkki sealt edasi ka, aga seda me ei tea. Lastele elamus missugune, lahkuda patsude, kallistuste ja meeleoluka laulu saatel. Mõni ime siis, et mind kell seitse hommikul üles aetakse, et tagasi sõita.

Üldse on laulu asi seal täiesti next level. Ma ei tea, kes on need andekad inimesed seal, aga kell 15.15 algav kontsert peaväljakul on super kuulamine/vaatamine. Eriti lahe üllatus oli nende esitatud räpp “Ülepannikoogid”, mis suutis olla kaasahaarav ja seda ilma ühegi vulgaarsuseta. See ongi naljakas, kui vihaselt annab räppida ülepannikookidest. Ostsime isegi plaadi Lottemaa lauludega. Kahjuks ainus laul, mida seal peal polnud, oligi see sama räpp. Õnneks on see Youtubes saadaval. 

Kui möödunud aastal olid kaksikud veel sellised ujedad avastajad, siis sel korral tundsid nad end juba kordades kodusemalt ja julgesid teha asju, mida möödunud aastal veel mitte. Sel aastal jooksid nad nagu pöörased torudest alla laskma, Piiga avastas endas kunstiande, me lendasime lennumasinaga, panime puidust traktoreid kokku, ronisime torni ja ka seiklusrajal oldi kordades osavamad, kui möödunud aastal. Koos Lottemaaga arenevad ka meie lapsed. Ma sain ka juba aru, et sel aastal tuleb üks käik Lottemaale veel ette võtta, et saada osa ka muusikalist, mille nad kokku on pannud. See etendub igal kuul ühel päeval. Juulis on see 25ndal.

PS! Tahtsin rääkida ka sellest, et nii paljud teist tulid mind tervitama ja juttu ajama. Palun mõistke, et ma olen enda lastega, kes ei tea, et nad natuke kuulsad on. Tahan öelda teile, et kui te näete mind oma perega aega veetmas ja te mõtlete, kas oleks sobiv tere ütlema tulla- siis palun tulge! Mul on nii hea meel, kui keegi mind ära tunneb ja naeratuse kingib. Aitäh kõigile, kes on seda teinud ja edaspidi teevad. Tänu teile ma saangi teha seda, mida ma teen ja kui isegi teile tundub, et ei ole sobiv aeg, siis tegelikult on küll! Teie olete need, kes mu postitustes vahel reklaamile klõpsavad ja lugemas käite ja mul on siiralt hea meel, kui ma teid ka näost näkku näen. Varsti on Pärnus ka Rõõmsate laste festival ja loodan teid seal samuti näha.

Sulle võivad meeldida ka need postitused:

Eelmine postitus Järgmine postitus

8 kommentaari

  • Kairi

    03.07.2019 at 10:44

    Lotemaale pole jòudnud , sest asstasele veel liiga vara minna ja 13 aastasele vist liiga igav aga järgmine aasta plaan külastada 🙂 aga teemast mööda seoses selle teretamisega , kunagi Tartus Selveris nägin sind/ teid 😁 aga nagu eestlasele kombeks ma olin nii jahmunud ( heasmõttes) et suutsinvaid oma elukaaslasele öelda näe Henry 😂 ta muidugi ei saanud aru mis mehi ma silman ja tunnen 😁 järgnes väikeseletus ja nüüd elame igapäevaselt teie tegemistele kaasa 😁 Nii toredad olete 🤗

    1. Henry

      03.07.2019 at 10:48

      Nii armas. Võid vabalt teinekord teretama tulla ja ka mina märkan su kommentaare edaspidi uue tundega 🙂

  • Iris

    03.07.2019 at 11:07

    Me käisime ka paar aastat tagasi ja tõega seal on änksa. Plaan see suvi ka kindlasti minna. Ja no see jänes mis iganes ta nimi on paras naljanina. Mul poiss korjas talle käbisi ja andis talle peotäie 😁😁😁 see rong igavesti vaffa ja üleüldse seal on nii kõik tegelased nii vaffad ja naerusuised 🤗

  • V

    03.07.2019 at 11:29

    Nägin teid seal 😁 St nüüd tagantjärgi sain aru, et nägin 😂
    Mul oli esimene kord seal käia, tuleb kindlasti tagasi minna! 🙂

  • Geidi

    03.07.2019 at 12:10

    Meie laste üks lemmikuid Eestimaal. Nii rõõmus ja hea koht kus laps saab olla laps ja mina saan koos nendega “lollusi, ullusi” teha ilma, et keegi mind imelikult vaataks. Mitte, et see mind muul ajal segaks aga seal on see ikkagi lihtsam 😉 Olla koos lastega veel laps

  • LS

    03.07.2019 at 13:59

    Ma olen 22, mul pole lapsi aga no selle jutu peale tahaks ise sinna minna seiklema 😀

  • kats

    04.07.2019 at 00:50

    Mulle ka just meeldib see viimase rongiga ärasõit, kus tegelased nii vahvad suudavad olla.
    Kes iganes neid välja koolitab, võiks eesti klienditeenindajad ka ette võtta 😀
    Rõõmsate Laste festivalile ka meil plaanis minna, aga teid silmates ma lihtsalt jõllitan silma nurgast 😀

  • VäikeP

    07.07.2019 at 23:49

    Oli tore üllatus kohtuda ja vestelda. Teinekord jälle! Jaksu

Jäta kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga