Maasikatest ja verest

Ma olen enda üle nii uhke. Ma võtsin sel aastal maasikamajanduse pea täielikult enda peale ja olin see põhiline initsiaator. Meil läks kappi 37 kilo maasikaid. Miinus need, mis me puhastades ära sõime ja siis mõned veel. Igal juhul puhastasin ma sellest ise oma pisikeste (haha) kätega 36 kilo. Ühe kilo puhastas Esileedi. Esileedi oli köögikombaini toimkonnas ja tegi marjadest moosi valmis. Noh, mis ta nii väga moos oli. Marja hakkisime peeneks ja lisasime suhkurt. Viie liitri peale viis lusikat suhkurt. Ei saanud eriti magus, aga võttis selle hapuka otsa nö leebemaks.

Maasikad ostsin ma ühelt kasvatajalt, kelle talus ma ise järel käisin. Raha näpu vahel, astusin masinast välja, viljad laaditi autosse ja jäin natukeseks lobisema. Ma ei ole ise väga jutukas, sellepärast meeldivad mulle endale väga jutukad inimesed, kes suudavad vabalt vestlust pidada. Jutu keskel aga ma märkasin tal toolile toetatud püssi. Oleks nagu õhupüss, aga ma polnud varem sellist võimast näinud. Selgus, et oligi õhupüss, mida kimbutavate lindude vastu vahel kasutada tuleb. Nii suur oli ta seetõttu, et tegu oli kõige võimsama isendiga, mida osta võimalik.

Ma olen mees. Loomulikult, kui ma näen püssi, siis ma tahan pauku ka teha. Siinkohal siis pigem plõksu, sest õhupüss ei paugu, sest see pole tulirelv. Luba saadud, panin püssi palgesse, sihtisin laohoone laenurka ja vajutasin päästikule. Nii kui ma päästikule vajutasin, oli mu esimene mõte peas – Henry, mida sa teed? Tohid sa üldse ruumi lakke lasta? Äkki ta eeldas, et sa lähed ikka õue. Õnneks oli kaitseriiv peal ja kuuli välja ei lennanud.

Kuid ta kinnitas, et võin julgelt lakke lasta ja võttis kaitseriivi maha. Panin tagasi püssi palge, surusin silma vastu optilist sihikut ja vajutasin päästikule.

Ma pole ammu püssi lasknud ja kui ma oleks, siis oleks mul ehk meeles olnud, et püssi kaba tuleb kõigepealt vastu õlga toetada, et tagasilöök just sinna läheks. Minu õla ja püssi vahele jäi aga väike õhuvahe sisse ja nii, kui ma olin päästikule vajutanud, tabas tagasilöögiga mu silma piirkonda just metallist optiline sihik.

Kuigi tutakas oli päris korralik, siis ma lihtsalt naersin enda rumaluse üle ja panin püssi võetud kohta tagasi. Ühel hetkel ma aga tundsin, kuidas miski niriseb mööda mu kulmu ja nina servapidi alla. Ehmunud maasikamüüja tõi mulle suure paberirulli ja viina, mida peale panna. Rehmasin käega, et ära liialda, kui palju verd sellest väikesest haavast ikka tulla saab. Uskumatu kui palju verd tuleb nii pisikest haavast.

Hoidsin paberit peal ja poole tee peal koju otsustasin Esileedit šokeerida ja võtsin paberi pealt ära, et Esileedi mu verist kulmu näeks. See oli päris korralikult verega koos. Seisin nukra näoga esikus ja ootasin, et Esileedi korraks minu suunas vaataks ja kangeks ehmataks. Ta vaataski mu poole ja hüüdis kohkunult: “Ega sa ei tea, kus mu telefon olla võib? Ma ei leia kusagilt!”… Ma olen vist piisavalt kole, et verine kulm ei hakkagi kohe silma 😀

See olukord meenutas mulle ühte varasemat seika, mis juhtus umbes pool mu elust tagasi, kui ma olin kusagil 17-18 aastane. Oli hästi soe suveilm ja kui päevaplaan oleks olnud midagi meeldivat, ei mäletaks ma sellest päevast mitte midagi. Mul on aga see päev selgelt meeles, sest mul oli pandud aeg hambaarsti juurde, kuna välja tuli tõmmata mu elu esimene valutav tarkusehammas. Mul polnud varem kunagi hambaid tõmmatud ja ma ei teadnud, mida oodata.

Mäletan, et hambaarst asus raekojaplatsis, mis oli vist tollase Tartu Ülikooli kliinikumi oma, kus oma esimesed ristsed said kätte hambaarstiks tudeerivad üliõpilased. Ka minu tõmbamist viis läbi verinoor tudengineiu, kes esimese hooga võttis tangidega kinni valest hambast. Igal juhul ta pusis seal, samal ajal kui mina tooli käepidemesse sügavaid sõrmejälgi vajutasin ja lõpuks see hammas käes oligi. Mitte küll tudengineiu poolt, sest ma keeldusin omad suud lahti tegemast, kuni see selja taga targutav vana arst, ise tange kätte ei võta.

Tampoonid suus astusin ma uksest välja naeratava päikese kätte. Oli tõesti imeline ilm ja lisaks ka rõõm, et hambaarsti visiit selja taga, otsustasin ma koju jala minna. See oli umbes pooletunnine jalutuskäik ja ma tundsin ennast mõnusalt oma uue valge t-särgi väel ja kivipesudžiinsides. Õue jõudes viskasin ka tampoonid suust ja püüdsin huulte vahele hoopis sigareti torgata, kuid tuimestuse tõttu oli see mission impossible. EI saanud üldse aru, kas huuled on koos ja kas sigaret ikka on suus.

Mäletan, et itsitasin isegi omaette ja paistis, et see nakkas ka vastutulevaid inimesi, keda minu rõõm ilmselgelt rõõmsamaks tegi ja nad mulle vastu naeratasid. Sellistel hetkedel mõistad kui suur on naeratuse jõud. Osasid inimesi hirmutab kui sa neile naeratad ja ma märkasin ka ehmunud pilke. Mõned andsid mu rõõmsale olekule hinnanguid ja sosistasid omaette ja ma mõistsin, et nende jaoks ei ole selline heaolu peresenteerimine vastuvõetav.

Mis seal ikka. Minul oli tuju hea ja samm kerge. Enne kojujõudmist astusin läbi ka kodu kõrval asunud kingapoest ja palusin ühte suurust katsetada. Aga kuna tuimestus oli jätkuvalt oma efekti minu lõugades hoidmas, siis oli mul raskusi enda väljendamisel. Tudeng oli vist tuimestusega veidi hoogu läinud. Igal juhul küsisin, kas teil neid number 46 ka on, aga välja kostus see umbes nii:“vabanae, as eil nõmmõr naljaammand õõt a õn?” Ma ei oodanud, et rääkimine nii keeruline olema saab. Igal juhul purskasin ma naerma, kuid müüja vahtis mulle vaid ehmunult otsa. Eks ta vist arvas, et mul mingi kõnedefekt on, kuid isegi, kui ta seda arvas, pole normaalne, et sa puudega inimest nii vahid.

Koju jõudes, viskasin kingad jalast, jooksin tualetti, tühjendasin põie, astusin tagasi koridori, panin tule põlema, et vaadata peeglist seda kohta, kus hammas välja tõmmati, kui ma vist isegi kiljatasin ehmatusest. Kogu minu uue valge t-särgi kaelus oli verega kaetud, lisaks mitmed verepritsmed särgi rinnal. Minu lõug, oli verest punane ja terve aja jooksis suu nurgast verist ila, mis pluusi kaelusele maandus. Ma ei tundnud oma suuud, huuli, lõuga.

Sellel hetkel jõudis mulle pärale, miks see tudengineiu soovitas mul vähemalt 15 minutit tampoone suus hoida. Samuti kahtlustasin, et äkki need inimesed, kes mind jõllitasid ja naeratasid, et teinudki seda mu nakkava naeratuse pärast, sest kui ma püüdsin peegli ees naeratust imiteerida, nägin ma välja nagu insuldihaige, kelle üks suupool ei teinud mitte midagi muud kui eritas ila, mis ka kingamüüja ära ehmatas.

Seega ma ei ole just kõige osavam, kui veri ei ole naha all, kus ta koht on. Aga vähemasti said maasikad talveks tehtud.

Kommentaarid

“Maasikatest ja verest” on saanud 6 vastust

  1. Geidi ütleb:

    Ma just nädal tagasi ssin
    oma esimese tatkusehambaeemalduse üle elatud. Ma olin targem ja hoidsin neid vatitampoone ikka õige aja 😀
    Aga rääkimise asemel oli lihtsam kirjutada.
    Maasikavarud saabuvad homme, saab lõbus plema.

  2. Katre ütleb:

    Mul kästi ikka 45 minutit hoida ja nii ma siis vapralt Tartust Põlvasse sõitsin, pingsalt vatitampoone hammaste vahel hoides.

  3. Gaili ütleb:

    Esileedi otsis loomulikult normaalse inimesena telefoni, et sinust pilti teha. Haavatud kangelane ja puha.

    • Henry ütleb:

      😀 ei, isegi mitte sellepärast. Sattusin lihtsalt sisse astuma sel hetkel, kui telefoni otsimine käsil oli.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Päevaküsimus

Kas sa oled kunagi Tartus olnud järjest kauem kui nädal aega?

Loading ... Loading ...

Otsi

Arhiiv

Liitu uudiskirjaga

FB ja IG seab aina kitsendusi, kui paljude inimesteni mu sõnumid ja postitused jõuavad. Jäta palun enda e-maili aadress, sest ma plaanin korra nädalas (või paari nädala tagant) saata mailile ühe uudiskirja, et sa ei jääks väikesest meelelahutusest ilma lihtsalt sellepärast, et FB nii otsustas. Luban, et need jäävad ainult minule ja ma ei levita neid kellelegi, ega hakka ka saatma spämmi. Luban olla viisakas ja vastutustundlik.

Loe ka neid lugusid

  • Kuidas ma teaduse nimel eluga riskisin

    Ma armastan Tartut. Kõiki selle osi ja kõiki selle elanikke. Ei, ma ei kandideeri kusagile volikokku, aga alati, kui ma olen sunnitud kodulinnast eemal olema, on mul igatsus…

  • Ära söö esimest lund!

    Postitus valmis koostöös Bosch Vitapoweriga Lumi, mis möödunud nädalal alla sadas, tõi palju rõõmu. Nii kui muru sai õhukese valge katte, olid meie pere poisid kelkudega õues ja…

  • Kuidas mul täna poes lubati nägu üles peksta…

    Inimesed, kes on madala enesehinnanguga, hoiavad alati tahaplaanile. Et jumala eest keegi neid ei märkaks, et puuduseid, mis nende enesehinnangule hävitavalt mõjuvad, keegi välja ei tooks. Ülekaalulisus on…