Henry, a miks su juuksed nii hallid on? Me käisime lastega kinos

Postitus valmis koostöös Apollo kinoga

Kas te mäletate eelmisel aastal käis Esileedi kolmeks päevaks ära kusagil metsas puhkusel (ta ise nimetab seda koolituseks) ja jättis mu lapsega täiesti üksi. Igal juhul on ta seda jälle tegemas ning täna lõuna ajal võib näha kolme räämas last ja rätikusse nuuskavat meest naisele järele lehvitamas. Kas ma kiidan selle mineku heaks? Absoluutselt mitte! Ta juba puhkas meist möödunud aasta juunis ja nüüd on järsku taas sinna tarvis minna. Miks meie ei või kaasa tulla? Ma vaatan, äkki mul veel õnnestub kuidagi mõni laps kaasa sokutada. Peidan pagassi või nii. 

Suurim probleem sellega on see, et nad on kõik meeletud lobamokad. Eriti Noorsand. Ja see ei ole hea omadus, mida Esileedilt pärida, kui plaanis on lasp pagasiruumi peita või kinno minna. Kolmapäeval oligi meie esimene perekondlik kinokogemus, kui me käisime uut Apollo kino Tartus Eedeni keskuses vaatamas. Me võtsime üsna pikalt hoogu, sest esiteks ei kujutanud ma ette, et Noorsand suudaks ärkveloleku ajal kauem kui viis minutit vaikida. Ükskord ta suutis, aga sellest neli ta magas. Isegi minu puhul lapsepõlves mängitud mäng, et kes esimesena sõna ütleb, on loll, ei toimi tema puhul. Mäng algas!.. 10 sekundit hiljem Noorsand: “Kui loll?”

Kuid ma pean Noorsandi kiituseks ütlema, et vastupidiselt kõikidele minu ootustele oli ta kolmest lapsest filmi ajal kõige eeskujulikum kinokülastaja. Muidugi oli seal nii palju muid faktoreid, mis soodustasid end filmi sisse unustama. Esiteks staaritoolid, mis Apollo kinodes on. Uhh, unistus. Üks mugavamaid toole, kus ma kunagi aelenud olen. Nupust reguleeritav kalle – kui soovid, võid jalatoe üles tõsta ja seljatoe pea horisontaali lasta. Mis aga ei tööta muide laste puhul, sest nad on vist nii kerged, et andur ei tundnud ära, et keegi seal toolil istus. Aga keegi lastest ei tundnud ka sellest puudust, sest nad uppusid nagunii sinna tooli ära.

Teiseks see pilt ja heli. Ma pole kinos oma viis aastat käinud ja nüüd mulle meenus, miks ma seda varem nii nautisin. Istudes viimases reas ja vaadates seda suurt ekraani. 99% filmidest, mis ma olen viimase viie aasta jooksul vaadanud, on tulnud mu 15 tolliselt arvutiekraanilt ning heli on tulnud läpaka kõlaritest. Kuulates seal seda mahlakat surround heli. Ohh, palun veel! Mulle ei ole palju vaja, ma vajan lihtsalt paari tuhande eurost tooli, maja seina suurust ekraani, paarikümne tuhade euro eest helitehnikat ning ma olen rahul. Mitte rõõmus, aga siiski rahul. Rõõmus oleks ma siis, kui kogu sellega käiks kaasas ka teenindus, mida me filmi ajal kogeda võisime. Ma tean, et ma pole ammu kinos käinud, aga tegelt ka, take my money!

Kuid oli ka asju, mis mu kinoelamuse elevust jõuga alla poole kiskusid ning neil asjadel on üks ühine nimetaja – LAPSED! Kui Noorsand oli üle ootuste mõnus filmikaaslane, siis kaksikud nägid vaeva, et perekonna lapsi mitte häbisse jätta. Enne kinosse minekut sai kõik põhjalikult läbi räägitud ja kokkulepitud, et filmi ajal ei räägi. Ütleme, et ühel hetkel ma viskasin endale klaasi vett näkku, et keegi mu pisaraid ei näeks. Ma olin kogu filmi nii pinges, sest me ei olnud ainukesed inimesed saalis. Oli päevane seanss kell 13 ja rahvast oli vähe, aga needki vähesed ei oleks soovinud kuulda, kuidas Piiga filmi ajal järsku viisijupi üles võtab ja Vennas iga filmis nähtava asja kohta küsis, mis selle sees on? “Mis koera sees on?”, “Mis hundi sees on?” “Mis tädi nina sees on?”

Esileedi nagu alati oli vana flegma ise ja ei mõistnud, miks ma sellise asja pärast nii pingesse lähen. Ma ei tea. Tundus nagu normaalne asi, mille pärast minna. Kuid ma olin pinges õnneks ainult sissepoole. Esileedi sai loomulikult aru, et mu punane nägu ja pulseeriv otsmikuveen olid pingest, aga lapsed suutsid minu emotsionaalsest kokkuvarisemisest hoolimata elamust nautida ja olid väga löödud, et me kohe uuesti sama filmi järgmise seansiga vaatama ei läinud. Nad olid rõõmsad, aga väsinud ja näitasid seda filmijärgselt ka isuga välja, kui ma palusin postituse jaoks natuke poseerida. Väsinud lastega on alati pildistamine puhas rõõm. Ka üritas Vennas pissuaaris täpsuspissimiseks joonistatud kärbest sõrmedega kätte saada. Ei saanud.

Kuidas ma siis kokku võtaks? Kas ma läheksin uuesti? Jaa, absoluutselt. Ma ei istu ka mitte kunagi mujal, kui staaritoolis. Kas ma läheksin uuesti koos lastega? Kui Esileedi ei ole nõus üksi minema (mida ta nagunii ei ole), siis loomulikult ma tulen kaasa, aga ka film võiks olla vähemasti sama hea nagu nähtud “Lemmikloomade salajane elu 2”. Viie-aastane on täielikult valmis kino jaoks ja suudab selle 1,5 tundi koha peal ära istuda küll. Kolme-aastased ei ole valmis veel 1,5 tundi ära istuma. Õnneks see vinge kogemus, mida kino pakub, leevendab mõnevõrra seda pingutust, mis lastega kaasneb. Järgmine kord ma lihtsalt lähen varem kinno kohale ja nagu ma staaritooli menüüst nägin, siis on võimalik tellida ka alkoholiga kokteile. Ütleme nii, et mul Lõvikuninga vaatamiseks juba plaan välja mõeldud.

Ning ah jaa, aitäh kinoinimestele, et multika heli ei olnud nii vali nagu täiskasvanute filmide ajal. Noorsand oli väga mures, et mis siis, kui heli on liiga vali. Ei olnud. Üks reklaam oli hästi vali enne algust, aga film oli väga mõistliku helitugevusega. Eks me vist paari nädala pärast plaanime taas kogu kambaga minna ja ma siis hoian teid kursis, kuidas meil läks.

Kommentaarid

“Henry, a miks su juuksed nii hallid on? Me käisime lastega kinos” on saanud ühe vastuse

  1. Nell ütleb:

    Meie kolmasega veel täispikki multasid vaatamas ei käinud. Uurisime kinokavasid ja aeg-ajalt leidus väiksematele ka 40-50-minutilisi filme. Vaatasime siis neid. Juba neljasena kannatas 1,5-tunnise filmi ilusti paigal ära ja täitsa nautis. Ja 5-aastane on täitsa kinokunn. Enne filmi treilereid vaadates valib juba järgmist filmi, küsimusi küll esitab aga sosinal ning niheleb vaid igavamate kohtade peal (kui endal ka tüütuks läheb).

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Päevaküsimus

Kas sa oled kunagi Tartus olnud järjest kauem kui nädal aega?

Loading ... Loading ...

Otsi

Arhiiv

Liitu uudiskirjaga

FB ja IG seab aina kitsendusi, kui paljude inimesteni mu sõnumid ja postitused jõuavad. Jäta palun enda e-maili aadress, sest ma plaanin korra nädalas (või paari nädala tagant) saata mailile ühe uudiskirja, et sa ei jääks väikesest meelelahutusest ilma lihtsalt sellepärast, et FB nii otsustas. Luban, et need jäävad ainult minule ja ma ei levita neid kellelegi, ega hakka ka saatma spämmi. Luban olla viisakas ja vastutustundlik.

Loe ka neid lugusid

  • Kuidas ma teaduse nimel eluga riskisin

    Ma armastan Tartut. Kõiki selle osi ja kõiki selle elanikke. Ei, ma ei kandideeri kusagile volikokku, aga alati, kui ma olen sunnitud kodulinnast eemal olema, on mul igatsus…

  • Ära söö esimest lund!

    Postitus valmis koostöös Bosch Vitapoweriga Lumi, mis möödunud nädalal alla sadas, tõi palju rõõmu. Nii kui muru sai õhukese valge katte, olid meie pere poisid kelkudega õues ja…

  • Kuidas mul täna poes lubati nägu üles peksta…

    Inimesed, kes on madala enesehinnanguga, hoiavad alati tahaplaanile. Et jumala eest keegi neid ei märkaks, et puuduseid, mis nende enesehinnangule hävitavalt mõjuvad, keegi välja ei tooks. Ülekaalulisus on…