Hambaharja-ment

31.05.2019

Mu lapsed ei ole nõudlikud. Veel. Nad on tegelikult üpris mõistvad lapsed ja kui nad midagi küsivad ja ma ütlen ei, siis ega nad väga palju ei luni. Kõige tavalisem reaktsioon on see, et nad pakuvad ise mingi uue lahenduse. Näiteks, kui nad soovivad kommi ja ma ütlen ei, siis nad teatavad mulle ise, et ok, homme sobib ka.

Kuid kui komm ja muu suhkrumant kõrvale jätta, siis te ei arva elus ära, mis on järgmine asi, mida nad kõige enam poest soovivad ja kui me neile ostame, siis on neil mitu päeva sellest ülirõõmus meel. Seda ei saa süüa, kuid see käib ometi suhu. Kui te pakkusite näts, siis te eksite. Muide mu lapsed pole tänaseni veel kordagi nätsu närinud. Kuid loomulikult kui mõni naabripoiss kõnniks neile vastu närimiskumm hammaste vahel, või näeksid telekas, kuidas käpapatrull nätsu reklaamiks, siis see oleks esimene asi, mida nad nõuaks. Aga nende ihaldatuim asi poes on tegelikult täpselt suhkru vastand ja selleks on: hambahari. Vastand selles mõttes, et hambaharja me selleks kasutamegi, et suhkur suus pahandust teha ei saaks. Igakord kui me poodi läheme ja suudame kuidagi kommiletist mööda pääseda, siis võin ma neid säravate silmadega näha just hambaharju uudistamas.

Loomulikult see hambaharja vaimustus muudab ka harjamise palju lihtsamaks. Kui muidu on meil raskusi meeles pidamisega, et ka kõigil lastel oleks iga päev hambad pestud, siis uute harjadega pesevad nad enda hambaid nii sageli, et eile kutsus Esileedi neid korrale. Uskumatu, mis mured meil on. Veider on ka see, et see hullus on kõigil kolmel lapsel ja siin pole ka eeskujudes asi, sest kui ma peaks valima kõige obsessiivsema hambaharja kasutaja, oleks see Vennas, mitte nende suur eeskuju Noorsand.

Muidugi ei ole hambapesu ainus põhjus, miks Vennas hambaharjast nii sissevõetud on. Teine põhjus on see, et sel hambaharjal on tagumises otsas iminapp, mis tähendab, et seda saab kinnitada kõikvõimalikesse kohtadesse ja kuna kodus on kõik klaasid ja siledad pinnad ära katsetatud, siis on meil kodus hetkel käsil suurem smuugeldamine, et need toast välja saada ja mina käitun viimasel ajal nagu tüüpiline hambaharja-ment. Mida teeb hambaharja-ment? Ta on smuugeldajatest alati sammu võrra ees ja oskab ära aimata, kui keegi üritab kehtestatud reeglitest üle astuda.

Eile ma grillisin ja nägin, et Vennas pusis jupp aega samba taga. Loomulikult oli see kahtlane ja ukse peegeldusest nägin, kuidas ta nurga taga armsalt nohises ning püüdis hambaharja endale pükstetaskusse peita, aga kuna dressipluus ulatus taskutest allapoole, siis Vennase kimbatuses nägu andis selgelt mõista, et ta ei saanud aru, et kuidas on see võimalik, kuna pool tundi tagasi olid pükstel taskud täitsa olemas. “Poja, mis sa teed seal? Kas sa tõid jälle hambaharja õue?” hüüdsin talle.Hetkega lõppes sahmimine ja terrassis võttis aset vaikus. “Ei!” teatas ta nurga tagant. Tähtsa näoga astus Vennas samba tagant välja, üks käsi selja taha peidetud, kõndis sõnagi lausumata minust mööda ja läks hambaharjaga tuppa. Ta unustas ära, et kui ta miunst mööda läheb ja ta seljaga minu poole on, siis ma näen seda, mida ta selja taga hoiab.

Järsku hüppas toa uks lahti ja Noorsand Vennasega jooksid sokkide väel peenralt murulauku tooma. Meeldetuletus endale: näita lastele, kuidas murulauku peenralt võtta. Juurega välja tõmbamise ja ühe sentimeetrise otsa rebimise vahele jääb veel terve hunnik valikuid. Neist räägingi. Tõid murulaugu tuppa, Esileedi tegi imemaitsva kurgi-redise ja muu rohelise salati, mina tõin tuppa valminud grill-liha, kui Noorsand teatas, et ta unustas enda hambaharja peenrasse. Kurjustasin ja ütlesin, et mitu korda ma pean ütlema, et hambaharju ei või toast välja viia ja lisaks oli meil kokkulepe, et sokkidega ei tohi kivi ja muru peale minna. Noorsand lasi pea norgu ja läks hambaharja ära tooma. Tundsin, et äkki olin ta vastu liiga konkreetne ja karm, kuid minu mõttelennu katkestas müra selja tagant. Vaatasin üle õla aknast välja, et kes seal akna taga kolistab ja loomulikult oli see Vennas, kes seistes sokkidega kivi peal, üritas õues iminapaga enda hambaharja akna külge kinnitada….

Õhtul, kui magamaminekueelseid toiminguid tegime ja kenasti pidžaamadesse riietusime, palusin kõigil enda hambaharjad tuua, sest kraanikausi kõrval, kus need peaksid olema, ei olnud mitte ühtegi. Minu oma ka mitte. Aga sellepärast ma ei muretsenud, sest see jäi mulle enne silma, et see oli vanni põhjas mänguasjade keskel. See, et keegi mu hambaharja puutub, oli kunagi mu suurimaid hirme. Kolme lapse isana olen ma selliseid rõvedusi ja jubedusi näinud, et hambaharjaga manipuleerimine ei mahuks TOP100 sekkagi. Käskisin kõigil oma hambaharjad üles leida. Kõik kolm jooksid majast välja! Nad ju teavad, et harjade koht on toas ning nad ei tohi neid majast välja viia! Piiga oli selle iminapaga kinnitanud me autoakna külge. Noorsand tõi selle peenra pealt tagasi (ta pidi juba enne sööki tooma, aga ta nägi tee peal midagi põnevat ja hambahari jäi toomata) ja Vennas jooksis kasvuhoone juurde ja tuli tagasi… kahe hambaharjaga…

Ilmselgelt pole ma suurem asi hambaharja-ment. Kuid nagu Esileedi armastab Ingliskeeles purssida: “Pick your battles!”.  Ehk vali, mille vastu sa võitled. Kas see reegel on ikka nii oluline, et sellega nii hirmsasti tegeleda? Ju vist ei ole, muidu ma ei itsitaks praegu pihku, kui ma näen, kuidas Vennas hambaharjaga uksest välja hiilib. Oot, ma käratan. See reaktsioon, kui nad on paljastatud, on alati väga naljakas.