Poes ei tohi karjuda!

16.05.2019

Kui sa tahad, et igav poeskäik oleks elamus, siis võta lapsed kaasa. Ah jaa, veendu, et nad oleks ka pikast päevast väsinud ja kindlasti näljased.

Ma ei tea, millega ma vahepeal mõtlen. Kuna ma ei ole väga hea planeerija, vaid 99% ajast spontaanne otsustaja, siis ma unustan vahel ära, et asjadel on tagajärjed ja kui ma võtan oma niigi keskmisest valjemad lapsed väsinute ja näljastena kusagile kaasa, siis see ei jää märkamata. Mitte kellelgi.

Kuid meil on lastega traditsioon. Enne kui ma nad kusagile avalikku kohta kaasa võtan, tuleb meil läbi käia reeglistik. 

Reeglid on: “Keegi ei karju!”

Noorsand: “Aga kui ma ära kaon ja ma ei tea, kus sa oled, kas ma siis võin karjuda?”

Henry: “Ei! See on reegel number kaks- keegi ei tohi ära kaduda. Siia alla käib ka peitmine ja mööda poodi ringi jooksmine!”

Noorsand: “Aga kui ma näen, et pätt varastab. Kas ma siis tohin karjuda?”

Henry tõstatatud häälega: “Reegel number kolm! Ei mingit lunimist. Ei tähendab ei!”

Noorsand tahtis veel midagi küsida, aga mu tõsise “Ei” peale sai ta aru, et reeglid hakkasid juba kehtima ning hoolimata ilmselgest ebamugavusest ja pingutusest, suutis ta selle endas alla suruda.

Autost välja tulles ja lapsi ükshaaval istmetest vabastades olingi ma silmitsi esimese draamaga. Tegelikult kolme väikese draamaga. Esimene probleem tekkis sellest, et ma võtsin Noorsandi turvarihma lahti. Ma oleks võinud sama hästi ta LEGOd ta silme all lõkkesse visata, sest see oli sama suur patt nagu rihma lahti tegemine, kui ta ilmselgelt soovis seda ise teha. Vennas turtsus ja kortsutas kulmu, sest ma käskisin tal poodi minemiseks jalanõud jalga panna ja Piiga uksele jõudes olid tal käed rinnal, põrnitses pahaselt aknast välja ja küsis ärritunult, et miks tema alati viimane on, kes autost välja pääseb?

Ma sain aru, mida ma teinud olen. Ma olin kolm pisikest koletist poodi toonud, mis on täis ahvatlusi, millele ma järgi anda ei soovi. Poodi jõudnud, tuli mul lahendada järjekordne draama, sest kõik kolm soovisid endale isiklikku käru. Lubasin neil kolme peale võtta ühe pisikese käru. Oleks ma teadnud, et terve poes olemise aja nad jagelevad selle üle, kelle kord lükata on, oleks ma neil lubanud kolm käru võtta. Lihtsalt ühte käru on lihtsam ohjata ja ka inimeste kannad jäävad terveks, kui väikesed kärujuhid igale külastajale jalgadesse ei sõida.

Hetk hiljem oli kolmest kaks mu silmist kadunud Õnneks oli Piiga alles. Esileedi ei pahandaks äkki nii palju, kui kolmest vähemasti Piiga alles jääb. Ta laulab kõige paremini, joonistab kõige paremini. Ta on küll ebareaalselt koba ja ajab kõik anumad, milles vähekenegi vedelikku sees on, ümber, aga siiski meie ainus tütar. Aga poisid, kus nemad on? Kus nad mujal olla said. Loomulikult mänguasjade juures. Aga ei olnud! Vaatasin järgmisesse vahekäiku. Ka seal mitte midagi! Tundsin, kuidas süda kiiremini põksuma hakkas ja hüüdsin poisse nimepidi. Hõikusin veel, mitte midagi. Palusin Piigal paigale jääda ja asusin kiirel sammul infoleti poole liikuma, kui järsku keerasid riiuli tagant välja kingad kärusse asetanud Vennas ja Noorsand, kes teatas nagu muuseas: “Issi, poes ei tohi karjuda!”.

Kortsutasin kulmu: “Kas sa siis ei kuulnud, kuidas ma teid hüüdsin?”

Noorsand: “Ikka kuulsin!”

Mina: “Aga miks te ei vastanud siis?”

Noorsand: “Poes ei tohi karjuda…”

Mina: “Eee, õigus, ei tohi jah… tubli. Vennas, pane palun kingad jalga tagasi!”

Ohkasin ja keerasin tagasi oma korvi poole, kus oli vähemasti mu kallis Piiga ja poekorv….miinus Piiga… ja poekorv. Mis toimub? Piiga pärast ma väga ei muretse, ta on selline rahulikum ja mõtlikum laps. Selle suure korviga ta vaevalt kusagile jõuab. Käsutasin pojad enda ette liikuma ja otsisime pilguga Piigat, kes õnneks järgmises vahes kõhuli maas pikutas. Teil võib tekkida küsimus, et oot, miks ta keset poodi mustal põrandal vedeleb. Kuid kui sul on kolm last, siis on mõned asjad, mille tähendust sa ei püüagi mõista. Sellised asjad ei üllata mind ammu. Käsutasin ta püsti, otsisime riiulitelt sipelgatopsid, vetsupaberi ja kõik said valida ÜHE asja, mida endale osta. Lapsed on ammu mõistnud, et minuga on võimalik manipuleerida ja kurva näoga “Palun üks veel…!” toob sageli tulemuse. Kuid täna olin ma enesekindel ja võtsin eesmärgiks olla isana eeskuju ja mu ei tähendab täna ei! Pealegi on poes lunimine reeglite järgi keelatud. Igaüks saigi endale ühe karbi apelsini Tic-Taci, mis on mingil seletamatul põhjusel nende lemmik…. ja paar asja veel. Ma olen nõrk.

Kui saime üle ka draamast, et iga laps tahtis kotipõhjast välja otsida endale ostetud asjad, et neid kojusõidu ajal käes hoida ja ma sellest keeldusin, kuna pisikesed asjad vajuvad ikka põhja, olidki katsumused selleks poeskäiguks läbi saanud. Jätsin välja ka veel paar haihtumist poodlemise vältel, aga lõpuks olime me ikka kõik õnnelikult kassade juures maksmas. Peaaegu kõik. Kaksikuid ei olnud. Kuid ma kuulsin kusagilt taamalt nende kilkeid, mis tähendas, et kusagil nad on. Olidki. Välisukse juures ootamas. Piiga taas kõhuli ja Vennas kingad näpuvahel meie poole lehvitamas.

Draamasid oli palju. Pisaraid jagus. Kõiki reegleid rikuti. Aga rohkemat olekski palju loota. See on muide üks hea säästmisnipp – võta oma lapsed poodi kaasa. Sel korral ostad sa ehk tavapärasest rohkem, aga tänu sellele on sul poes käimisest jupiks ajaks kõrini ja raha jääb alles.

Aga kus Esileedi oli? Väga hea küsimus!