Suurim vale: lapsesuu ei valeta! – a mida henry teeb?

Suurim vale: lapsesuu ei valeta!

8.05 2019

“Lapsesuu ei valeta!” ütles kunagi keegi, kellel lapsi ei ole.Või äkki jah, tema laps ehk ei valetanud, mis omakorda tekitab küsimusi, et miks minu omad luiskavad nii kuis torust tuleb. Omast arust ei anna me Esileediga neile seda halba eeskuju. Muidugi ma ei tea Esileedikohta 100% väita, sest ma ju ei teaks, kui ta valetaks, sest ta … valetaks. Ja äkki on see ka vale, kui ta ütleb, et ta ei valeta? Keeruline…

Ma tean, et selle väljendiga mõeldakse pigem, et lapse suust tuleval jutul ei ole filtrit, kuid paljudel on tekkinud ka valearvamus, et kui selline ütlus on, siis järelikult on lapsed maru ausad. Ei ole.

Ma taban oma lapsi valede keskel pidevalt. “Kes see puuksutas?” küsin ma kolmelt lapselt, kes end minu sülle ja käevangu istuma on parkinud. Mitte keegi ei tunnista. Vennas läheb isegi sammu kaugemale ja ütleb selle küsimuse peale alati, et Piiga puuksutas. Isegi siis kui me oleme ainukesed kaks toas. Isegi siis nii tema kui ka mina teame, et pahanduse tekitaja olin tegelikult mina. Ma ei pea siis isegi küsima, vaid kuulen Vennast muhelemas, et näe, jälle Piiga puuksutab. Õnneks peab Piiga seda alusetut süüdistust naljakaks ja kui varasemalt ta võitles selle vastu, siis nüüd ta lihtsalt naerab.

Vahel, kui lapsed omapäi toimetavad, on neid väga põnev eemalt vaadata. Tegelikult on esimene instinkt nad korrale kutsuda, sest nad teevad alati midagi veidrat. Näiteks eile istusid nad meie krunti piiraval vallil ja nägid vaeva, et terrassilt kaasa võetud ahjuroop kasvuhoone katusele visata. Kasvuhoone kurjam aga on klaasist, kuid katus õnneks läbipaistvast plastikust. See lasi mul natuke end tagasi hoida, et mitte keelama tormata. Nende kiituseks pean ütlema, et järjepidevust neil on ja kõik üritasid. Lõpuks see neil ka õnnestus ja kui nad taipasid, et ise see sealt katuselt maha ei tule, saadeti pisarais Vennas mind appi kutsuma. Küsimuse peale, et aga miks nad selle sinna üldse viskasid, läksid kõigil sõnad suus sassi, kuni Noorsand peas vabandusi raalides teatas eeskostjana, et nad ei viskanud seda katusele! See ise kukkus!

Noorsandi lemmikvale on loomulikult, et ta ei ole üldse unine. Vaatad talle otsa, silmad üleväsimusest hullumas, tuju nullis, iga pisiasi toob pisarad silma, aga viimane asi, mida ta sel hetkel tahab, on magada. Ma ei saa üldse aru laste vastumeelsusest magamamineku ees. Kui keegi tuleks päeval, paneks mulle käe õlale ja ütleks hellal häälel, et Henry, sa oled täna piisavalt toimetanud, mine heida paariks tunniks pikali, oleks ma hetkega siruli ja tänulikkusest lõhki minemas. Mulle paraku ei tee keegi seda. Eilegi üritasin salaja hetkeks silma kinni panna, kui mõnikümmend sekundit peale uinumist, tõmbas Vennas mu mõlemad silmalaud üles, et kontrollida, ega ma ometi maga. Palve peale lasta mul korraks rahulikult olla, teatas ta, et ta ei sega mind… ja jäi meetri kaugusele enda natuke nohuse ninaga luristades mu und valvama. Kui sul on sedavõrd krutskeid täis laps, nagu seda on Vennas, paarikümne sentimeetri kaugusel näost, siis sa ei maga, vaid ootad, mida ta järgmiseks teeb. Ürita siis pinges olles uinuda. Ajasin kargu alla ja lohistasin end toimekaks.

Loomulikult ka kellegi nutt on põhjus valedeks. Kui keegi nutma hakkab, siis ma ei taha kellelegi näpuga näidata, aga 90% kordadest on süüdlane Noorsand. Ta on suurem ja tugevam kui kaksikud ning ta teab seda. Me küll näeme vaeva, et selgitada, kuidas tohib teistega käituda ja kuidas mitte, kuid milleks teha mingeid kokkuleppeid ja pidada läbirääkimisi, kui sa võid selle tõukeratta teiselt ka lihtsalt jõuga ära võtta. Seega on nuttu kuuldes mul soov alati esimese asjana karjuda Noorsandi nime, aga ma hoidun sellest, et tal ei tekiks arvamust, et ma arvan, et ta alati süüdi on (ta on peaaegu alati süüdi). Selle asemel lähen ma ligi ja palun asjaosalistel rääkida, milles viga. Siin hakkavad kohe pihta valed ja õigustused, kuid mis iganes vabanduseni me jõuame, tuletame me meelde ühiselu reegleid ja peegeldame, kuidas ta ise ennast tunneks, kui keegi tugevam tuleks ja võtaks temalt samal moel tõukeratta ära. Ta on väga nutikas poiss. Ta küll ei ole hetkegi suuteline kuulama, sest kogu aeg tuleb ise rääkida, aga kui ta kuulab, siis see jõuab 100%liselt pärale. Paaril korral olen ma teda süüdistanud ka alusetult ja iga kord see justkui murrab ta südame. Silmad lähevad märjaks, alahuul väriseb ja on olemisega, et kuidas ometi võin arvata, et ta midagi sellist teha võiks.

Seega lapsed valetavad. Vähemalt minu lapsed. Selle asja nimi on alalhoiuinstinkt. Valed hoiavad meid elus ja pahandustest eemal. Seda ei peagi õppima. Ja igakord, kui me oma lapsi valedelt tabame, õpetame me neid ju paremateks valetajateks. Iga kord on neile õppetund, kuidas nad vahele jäid ja kuidas tulevikus seda vältida. Seega vahel, kui ma tean 100%, et keegi lastest luiskab, siis ma jätan neile mulje, et nende vale läheb läbi. Lihtsalt sellepärast, et ma ei taha, et nad liiga ruttu selles osavaks muutuksid.

Mille kohta teie lapsed luiskavad?

Sulle võivad meeldida ka need postitused:

Eelmine postitus Järgmine postitus

Jäta kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga