Miks ma laatadel üksi tahan käia?

07.05.2019

Nädalavahetusel toimunud Tartu Kevadlaat tuletas mulle meelde, et viimane aeg on kodus maasikasöömist tõsiselt võtma hakata. Talv otsa ma koonerdan, et maasikatega kevadeni ikka välja tuleks ja kevadel üks ja see sama häda- uued maasikad peal ja eemise suve omad on ikka veel alles. Kuigi need marjad, mida meile hetkel veel maasikate pähe müüakse, ei ole magusa päikesepaiste mekiga, vaid need maitsevad nagu külmkamber ja maasikatekstuur on selline, et hoolimata ilusast välja nägemisest, on ta võrdväärne Eesti maasikaga, mis pole valgekski jõudnud veel minna. Kas me maasikaid ostsime? Jep! Sest me olime lastega laadal.

Kui on üks asi, mis lastele alati laadaga seondub, siis see on suhkruvatt. Ma ei tea, kuidas. Ma isegi ei mäleta, et ma oleks nendega rohkem kui korra kunagi laadal käinud. Ju siis jäi nii ere mälestus. Mina isiklikult ei ole mitte kunagi suhkruvatti söödavaks pidanud. Ka väiksena oli see mulle kõige vähem meeldinud maiustus. Midagi on selle põlenud maitses ja nilbes tekstuuris, mis mulle niivõrd vastukarva on. Küll aga said kõik kolm last endale suure vatipalli pulga otsa. Kõik nad rebisid sealt endale paar väikest tükikest, kõik kolm tõid oma suhkrupallid minu kätte ja teatasid, et ma võin kõik selle toreduse ise ära süüa. Kui ma teatasin, et kui nad ei söö, siis ma viskan need lihtsalt prügikasti, siis ma ootasin, et nad tulevad ja võtavad kõik väiksegi ampsu, et kulutatud raha kuidagigi õigustatum oleks. Selle asemel teatas Noorsand lihtsalt: “Aitäh, et sa viitsid visata!” Kui me hiljem koju sõites küsisime, et mis neile laadast kõige enam meelde jäi, teatasid lapsed kui ühest suust: “SUHKRUVATT!”. 

Pargis sai rentida ka väikseid elektriautosid, millega sai 3 euro eest 5 minutit ringi tiirutada. Sest lastele ju ilmselgelt piisab viiest minutist… NOT… Alles olid nad oma autodes hoo üles saada jõudnud, kui omanik juba kätega vehkis, et aeg on täis. Eks see sundis ka meid mõtteid mõlgutama, et äkki vaadata, palju need autod maksavad. Kindlasti umbes varanduse võrra rohkem, kui mul võtta on. Pealegi, pean ma aasta lõpuks säästma 6000 eurot. Ei mahu sellised ostud minu eelarvesse. Kõrval asunud suur täispuhutud batuut/liumägi, koos elektriautodega oligi see, kuhu kulus meil 80% ajast. Ometi tulime me laadale sellepärast, et me saaks ringi vaadata.

Paaril korral juhtus ka miski, mis on iga lapse õudusunenägu. Kui nende vanem kohtub mõne tuttavaga. Minuga pole muret. Mina olen lühikese jutuga. Esileedi seevastu… Tema ei suuda ühtegi vestlust lühidalt maha pidada. Ma arvan, et ta oleks pulmas ka pikalt vatranud, kui talt küsiti, kas ta minuga abielluda soovib, kui pastor seda võimaldanud oleks. Igal juhul tüdinesid lapsed ootamisest umbes 20 sekundiga ja näitasid seda vääneldes ja jaurates iga keharakuga välja. Isegi minu manitsus, et me just veetsime hulga aega oodates nende järel ja nüüd ei suuda nemad 20 sekunditki paigal püsida, läks kurtidele kõrvadele. Ega selline tänitamine ei annagi muud, kui ennast pjedestaalile panna, sest ega sellest ootamine kergemaks ei muutu.

Aga laat oli just selline nagu nad alati on. Müüdi suitsuliha, suitsukala, juustupatse (mille fenomenist ma ei ole suure juustusõbrana siiani aru saanud), kalja, Kreeka maasikaid, leiba ja erinevat käsitööd. Mitte ühtegi “vau” asja ma enda jaoks ei avastanud. Muidugi ka lapsed ei soosinud seda, sest me poetasime mokaotsast, et kui me laadal ära käime, lähme kohvikusse, mis tähendas, et nad küsisid iga viie meetri tagant, kas me läheme nüüd juba kohvikusse? See tähendas, et laadal rahulikult veedetav aeg, oli pehmelt öeldes kiirustatud.

Ma olin talvega unustanud, miks mulle meeldib laatadel üksi käia. Miks ma olen eelistanud lapsed koju jätta. Käik laadale tuletas seda ilmekalt meelde. Sest nad on ühed pisikesed tüütused. Kuid ma tean, et ka järgmisel korral võtan ma nad kaasa, et sellest melust osa saada. Mulle meeldivad laadad väga. Ja mu lastele meeldivad laadad väga. Ainukene, kes ei oska neist massiüritustest midagi suurt arvata, on Esileedi.

Kuid mal ei osta sealt sageli midagi. Lihtsalt sellega kaasnev melu, on täpselt minu tassike teed. Ma olen ikka mõelnud, et peaks ka midagi tootma hakkama. Lihtsalt sellepärast, et siis saaks müüa. Paneks laadal oma putka püsti ja julgustaks uudistajaid kukrut kergendama.

Kas teie olete “laadainimene”? Või äkki olete isegi laadal midagi müümas käinud? Kuidas läks sellega? Äkki jagate näpunäiteid, millega arvestama peaks?