Etteheitvad tibud ja märjad t-särgid, ehk kuidas me AHHAAs käisime – a mida henry teeb?

Etteheitvad tibud ja märjad t-särgid, ehk kuidas me AHHAAs käisime

17.04 2019







Postitus valmis koostöös AHHAA teaduskeskusega

Mis on Eestis kohad, kus lapsega justkui PEAB ära käima? Kui sa ütled, et sa polegi käinud, siis lähevad silmad suureks ja ma pean seal samal kadunud vanaema hinge nimel vanduma, et me õige pea sinna läheme. Loomulikult on üks koht Lottemaa. Tartu kandis oleks teine koht vist Vudila. Tallinnas loomaaed ja kui ma peaksin nimetama ühe koha veel, siis selleks on ka Tartus AHHAA keskus. Alates möödunud nädalast on selles nimekirjas saanud linnukesed enda taha kõik read.

Möödunud aastal, kui meie sõbrad AHHAAs mingit väljapanekut vaatamas käisid, rääkis nende Noorsandi vanune poeg sellest ülivõrretes. Oli midagi kosmosega seotut. Ma olen alati olnud lummatud tähemaailmast. Mitte küll piisavalt, et võtta oma elu jooksul ükski täheteaduse raamat kätte, aga kui ma suvistel õhtutel end terrassil taevasse vaatama unustan, siis see lõpeb alati suure segadusega, sest seal üleval toimub ju vilgas elu.

Olin väga elevil, et saame AHHAAs teleskoopidega taevast uurida ja natuke tähtedest rääkida. Etteruttavalt olgu öeldud, et ei saanud. Lihtsalt ei jõudnud. Mul oli plaan minna lastega uudistama tunniks-paariks, kuid kui me lõpuks tagasi autosse istusime, oli saabumisest möödas neli ja pool tundi. Ajataju kadus absoluutselt.

Ma ei hakka teile üksipulgi lahti rääkima, mida seal kõike näha ja katsuda saab, sest see venitaks selle postituse liialt pikaks. Tõepoolest on see maja triiki täis pakitud igapäevast teadust, mida me tavalises päevas oma silmaga ei märkagi. Oli nii suur vahe, kuidas seda kõike vaatasid lapsed vs kuidas seda vaatavad täiskasvanud. Kui mina üritasin seal igast efektide puhul leiutada, et kuidas miski võimalik on, siis laste jaoks oli see kõik mänguline. Just nii tulebki laste teadushuvi kasvatada – läbi mängu.

Kui ma päeva lõpus autos küsisin, mis kellelegi kõige enam meeldis, siis absoluutselt kõik nimetasid erinevaid asju. Pluss ma olen juba ka küsimises palju targemaks muutunud ja küsin Piigalt alati esimesena, sest vastasel korral kordab ta lihtsalt samu asju, mida teised eelnevalt nimetasid.

Piiga lemmik osa AHHAAst oli see, et sai Legodega mängides veega plätserdada. Lisaks meeldis talle väga Newtoni kohvik, selle mängunurk ja kohviku ukse taga elavad elusad tibud. Kui me neid vaatama läksime ja ma lõunasöögiks tellitud kanafileest enda sõrmi tibude ees puhtaks limpsisin, tekkis korraks küll tunne, et üks neist tibudest mulle eriti etteheitvalt silma vaatas. Lükkasin Noorsandi inkubaatorile lähemale, sest tema sõi kananagitsaid. Mina üksi süüd enda peale ei võta.

Vennase vaieldamatu lemmik oli päris tuletõrjeauto, mille roolis ta olla sai. Viimane kord, kui ma kedagi nii elevil nägin, oli siis, kui Esileedi uue Harry Potteri raamatu sai. Ta on meil sinnapoole veidi kaldu. Ta luges selle läbi ühe päevaga. Kõik need 1000 000 lehekülge. Igal juhul teab Vennas kindlalt, kelleks ta suurena saada tahab. Istus seal pühendunult suure rooli taga ja üritas varbaotstega pedaalideni ulatuda. Kuna seal ei ole eriti väljapanekuid, mida sa tähtsa näoga eemalt piidled, vaid kõik nad teevad midagi ja sa oled kõikjal käed küljes, siis ka tähelepanu hajus ning Vennas kadus mitmel korral silmist. Me leidsime ta kõikidel kordadel ühest ja samast kohast- tõsise näoga tuletõrjeauto rooli keerates.

Noorsand ei osanud kuidagi lemmikut valida. Talle meeldisid suured klotsid, kuid veemaailm tõusis eriliselt esile. Seal on terve saal erinevaid veeatraktsioone täis, mis purskavad vett ja on pidevas voolamises. Meid küll hoiatati, et tark oleks kuiv särk kaasa võtta, sest lapsed kipuvad seal lustides nõks märjaks saama, kuid neil on ka endil kohapeal vihmamantlid lastele olemas ja neid igas suuruses. Hoolimata vihmariietest, läksid ka särgid vahetusse kuivade vastu. Lisaks oli Noorsand sillas, et ta sai seal klassiekskursiooniga tuuril olnud Jõgevalt pärit Mattiasega sõbraks, kellega nad mööda atraktsioone ringi jooksid.

Esileedi lemmikruumi äraarvamiseks ei pea olema hiromant. Olles imetamisnõustaja oli ta täiesti pöördes sealsest imetamistoast, mille sarnast tema veel näinud pole. Ta oli nägu väike tüdruk, kes rääkis mulle üksipulgi, kui läbimõeldud seal kõik on. Mugavad tugitoolid, lastesöögitool, mikrolaineahi ja misiganes veel. Ma vaatasin talle küll tähendusrikkalt otsa, aga kuna oma silmanurgas olin ma juba märganud teisel korrusel asuvaid luukeresid, ei pannud ma väga tähele, mida ta rääkis.

Mina pean nimetama enda lemmikuks kogu seda kogemust. Paljusid asju me seal kaasa ei teinudki. Seal on võimalik näiteks sõita jalgrattaga mööda kõrgelasuvat köit, keerutada pea alaspidi nagu kosmonaut. Mulle avaldas kõige enam muljet äkki see illusioonide tuba, mille jaoks oleksin ma vajanud palju palju rohkem aega, sest see, kuidas su silmad ning taju ajuga trikitavad, on hullumeelne. Esileedi arvas, et seal toas oleks eriti võimas olnud LSD mõju all olla. Või oli see nii, et mina ütlesin, et seal oleks oleks päris hullumeelne olla LCD mõju all ja siis ta parandas mind, et LSD mitte LCD. Vahet pole. Üks asi seal illusioonide toas, mis mu aju kõige enam sõlme keeras, oli kõvera põrandaga tuba. Mitte ainult ma ei suutnud seal ringi kõndida, vaid juba pelgalt uksel seismine ja sisse vaatamine, ajas pea ringi käima. Huvitav, kas ma ERMi juures paiknevas tagurpidi majas suudaksin üldse olla?

Mul ei olegi võimalik kogu seda kogemust siin teile edasi anda (ma katsin vast oma 15% sellest, mis seal tegelikult kõik veel on) ja võin oma kogemusest kinnitada, et kolme-aastasel oli seal sama põnev kui viie- või 35-aastasel. Kuid võtke aega, sest kui te olete juba sinna läinud, siis seal on igal sammul midagi ja kui te ei vaata, siis sa võitegi sellest mööda minna. Selles mõttes on lastega hea, et nad näevad ja näperdavad kõike, mis teele satub ja nii avastasime ka ise palju. Ära minnes nõudis Noorsand mult lubadust, et me järgmisel päeval sinna tagasi tuleksime. Lubasin, et läheme varsti. Ta jäi selle tähtajata lubadusega samuti kenasti rahule.

Kas teie olete käinud AHHAAs? Kui ei ole, siis palun vanduge nüüd siin ja kohe minu kadunud vanaema nimel, et te lähete!

Sulle võivad meeldida ka need postitused:

Eelmine postitus Järgmine postitus

Jäta kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga