Blogijate tõeline pale
05.04.2019
Ma olen kuulnud kommentaariumites ja blogijate endi nurgakestes, et blogijate maine pole suurem asi. Ma ise ei ole seda tajunud, kui keegi küsib, millega ma lisaks suitsetajate abistamisele veel tegelen ja ma ütlen, et pean blogi, et ta seda kuidagi nõmedaks peab. Ema pole kordagi lubanud end minust lahti öelda, kommentaarid on valdavalt positiivsed. Ainsad, kes hammast ihuvad aeg-ajalt on mõned teised blogijad… aga noh, naistekollektiiv, teate ise. Mind on vaid kaks korda feministide grupis tümitamiseks ette võetud. Las ma teen neid piiripealseid nalju. Näis.
Blogijaid peetakse tasuta nodi nurujateks, eneseimetlejateks, laiskadeks, lollideks, küüned enda poole olevateks. Vale! Ma ei nuru, vaid nõuan! Kui ma lähen näiteks Sepa baari ja rusikaga lauale virutan ning teatan, et ma olen blogija, siis ma eeldan, et see nurga tagant kostuv piiks, mis annab märku, et mikrokas on eilse värskekapsasupi kuumaks kütnud, jõuab esimesena minu lauale. Sest ma olen blogija!
Loomulikult teen ma nalja. Tegelikult ma ei söö värskekapsasuppi. Tegelt oli see šnitsel. See selleks. Kuid blogi pidamine koos kõige selle kaasnevaga on tõsine töö ja see nõuab kõigilt asjasse puutuvatelt kursil olemist. Ma toon teile näite ja loodetavasti hakkate isegi nägema, et laiskus, rumalus, eneseimetlemine ja muud negatiivsed omadussõnad, mida minusugustele kiputakse omistama, ei pea kohe kindlasti paika.
Võtame näiteks selle, et blogijad on lollid. Ei ole. Ok, minu 12.nda klassi lõputunnistus küll ei kinnita seda, aga tegelikult ka ei ole ma loll. Näiteks eile meisterdasime me lastega lindude pesakasti ja ma ei ole ammu midagi haamriga tagunud. Esimese paari minuti jooksul virutasin ma endale korraliku tou vastu pöialt. Loll oleks oodanud valu taandumist ja uuesti naelast haaranud, et see puusse saada, kuid ilma aega raiskamata palusin ma Noorsandi naela sirgelt püsti hoida, kuni mina naela sisse sain. Nael sai paika ja sõrmed terved. Blogijana pead sa kogu aeg mõtlema ja kalkuleerima, sest päevad on veel lühikesed ja sellise ilusa päikesega on iga tund arvel, sest selfied ja mõtliku pilguga kaugusesse vaatavad poseeritud pildid ei tule iseenesest.
Pildi allkirjad. Instagrammerid on võibolla maailma kõige vajalikum amet. Te võite öelda, et ei ole, hoopis arstid ja tuletõrjujad on, aga ära ole naiivne. Nimeta mulle viis tuletõrjujat! Vaikus. Kui sul pole isiklikku tuttavat päästeametis, siis tõenäoliselt ei tea sa ühtegi. Ma võin unepealt nimetada 20 instagrammerit, kelle tootlikkus on kordades suurem kui ka Eesti kõige paremal arstil. Samal ajal kui arst jõuab terveks ravida ühe inimese, on instagrammer inspireerinud tuhandeid inimesi võtmaks elust maksimumi ning olema parem inimene. Kui te loete neid sügavamõttelisi ja igavikulisi lauseid piltide all, siis need ei ole meie jaoks. See on meie kingitus teile. Kasutage neid, et tunda justkui ka teil on lootus (ei ole!). Ma panen siia ühe mõtte teile lihtsalt boonuseks, et teie päev jätkuks positiivse noodiga: “Elu on nagu õun- kui sa hammustad sellest tüki, jääb see väiksemaks”. Näe, teie juba mõtlete, mida see lause tähendada võiks ja teid on tuhandeid. Samal ajal pole arst täna jõudnud veel vererõhkugi mõõta. Me ei ole eneseimetlejad, me laseme hoopis teil meid imetleda ja saada osa ka sellest, mida silmaga ei näe. Ma ei ütle, et arstid ja tuletõrjujad tähtsad pole. Mingis mõttes ikka on.
Ma ei ole ka laisk. Blogimine ei ole kaugeltki ainus asi, mida ma teen. Ma olen ka ühiskondlikult kasulik. Näiteks olen ma end igal aastal TEEME ÄRA talgutele kirja pannud. Kohale pole veel kordagi jõudnud. Ok, halb näide. Aga ma siiski ei jää ükskõikseks, kui ma näen prahti metsa all või kusagil kraavis. See ajab mind kohutavalt vihale. Ma küll ei võta midagi ette, aga ma sajatan endamisi ikka korralikult. Ma olen nüüd täitsa hädas, kuidas ma tõestan, et ma pole laisk… Noh, näiteks on sel pühapäeval vanavanemate juures maal plaanis puude tassimine ja ma täiega läheks appi, kui mul selg ei valutaks. Aga mõte ju loeb. Eks?
Ma pole ka küüned enda poole, vaid minu arust on just andmisrõõm see kõige suurem. Võite küll arvata, et sotsiaalmeedias figureerijad teevad neid loose sellepärast, et endale jälgijaid juurde saada, kuid see pole üldse nii. Me teeme seda teie pärast, sest me tahame, et ka teie kogeksite hetkeks meie elu ja ma arvan, et kõik on sellise õnnistuse hetkeks ära teeninud. Ma annan auhinna küll ainult ühele ja viissada jääb tühjade pihkudega, kuid taas, ma kingin teile lootust … ja ühele kasti smuutit. Ja see, et te peate loosides tagima oma kolm sõpra ei ole sellepärast, et neid enda jälgijaks saada, vaid sellepärast, et ee…eee… et ka nemad tunneks seda rõõmu, mida tunned sina, sest sul on võimalus näha, kuidas ma enda nägu kreemitan, või kuidas Noorsand uue Legoga mängib. See kõik on isetult vaid teile.
Ok ok. Selline eneseirooniline postitus. Mind on viimasel ajal korduvalt mingites kanalites meelevaldselt influenceriks või mõjutajaks nimetatud. Ma tahan teid kurvastada. Tegelikult ei erine ma sinust mitte millegi poolest. Ma olen sama loll või tark nagu iga teine inimene tänavalt. Seega ärge kirjutage mulle küsimaks, kas te peaksite vaktsineerima, kelle poolt hääletada või kas maakera on lapik. Ma ei tea! Isegi maakera kuju ei tea. Ma olen suht veendunud, et ta on ikka ümar, aga ega mul mingit tõestust kusagilt võtta ka ei ole.
Mu loosid on eesmärgiga tekitada huvi, et äkki kellelegi, kes osaleb loosis, võiks meeldida ka see, mida me teeme. Kuid ma alati loodan, et see, kes võidab, on seal lehel meie, mitte võiduvõimaluse pärast. Sellepätast ma väga rõõmustaks, kui teie, kes te käite meie perele kaasa elamas, võtaksite neist osa, sest ma tahan, et just teie võidaks! Loosid on üks väheseid viise, kuidas teadlikkus meist levib, kuna Facebooki algorütmid on lehtede levikule julma piduri peale pannud. Kui varem levis tänu kommentaaridele ja laikidele minu postitus ka umbes poolesajatuhande inimese Facebooki seinale, siis nüüd olen ma õnnelik, kui see number on kümme tuhat. Seega, huvipakkuvate reklaamide klõpsamine ei ole ainus viis, kuidas te meie toimetamistele hoogu saate anda, vaid kui vahepeal mõni postitus rohkem meeldib, siis võite alati seda ka mõnele oma sõbrale jagada koos soovitusega punti tulla. Sageli saan ma kirju, et minu blogi avastati kogemata ja nüüd on sellest nii sõltuvuses, et viimased päevad on seda päevad läbi loetud algusest lõpuni. Kui teil on sõber, kel on teiega sarnane huumorisoon, siis olge hea sõber ja aidake tal tee siia leida :).
Kommentaarid