A mida Henry aprillis teeb?

02.04.2019

Aprilli esimesed päevad on toonud meie pere toimetamistesse juba suuri muudatusi. Seoses imelise ilmaga õues, tahvad lapsed ISE välja minna! Seda pole varem nähtud, et lapsed on soovinud ise end riietama hakata ja välja tormata. Ainult suvel, sest siis piisab õueminekuks.. õue minemisest. Hetkel tuleb Esileedi protokolli järgi end riietada ja ka riietuse otsustab Esileedi. Minul seal sõnaõigust ei ole, sest tavaliselt, kui mina riideid valin, on Esileedi loomulik reaktsioon õhku ahmida ja käsi taeva poole visata. Muide, meie sõber BredenKids tuli välja uute õueriietega ja me kavatseme neid korralikult trööpama hakata. Saame need lähipäevil kätte.

Ehk siis me veedame päris palju aega õues ja suurepärane on see, et nad on juba piisavalt vanad, et ise omapäi õues olla. Kuigi sellega on see teema, et nad tulevad iga kahe minuti tagant ukse peale ja vajavad midagi: “Mul on vaja nuusata!”, “Kas ma selle mänguasja võin pärast tuppa tuua?”, “Mul on janu!”, “Venna lõi mind/ei võta mind mängu/võttis ratta ära!!!”. Lihtsam on tegelikult nendega välja minna, kui neid ukse pealt pidevalt teenindada. 

Soojem aeg tekitab ka endas tahtmise aktiivsem olla ja lastega elamusi saada ning panekski paika, mida me sel kuul teha tahame. 

Esimesest asjast ma juba rääkisin kunagi – me hakkame lastega mesiterdama. Lõin käed Decoraga, et iga kuu võtame ette ühe projekti ja hakkame koos lastega midagi ise oma kätega tegema. Selleks saime juba hulga erinevaid tööriistu ja Decora vist tunneb laste hingeelu ning saatis lastele mõeldud kõiki tööriistu kolm eksemplari. Igal on oma haamer, oma saag, oma pintsel ja oma töökindad. Ongi kohe väikesed lastele mõeldud tööriistad. Kui te mõtlete, et mis mänguasi enda nelja-viie aastasele lapsele osta, siis te oleksite pidanud nägema laste nägusid, kui nad said aru, et need uued asjad, ei olegi mänguasjad, vaid päris tööriistad. Enne, kui nad elus oma esimese naela sisse on löönud, tunnevad nad juba uhkust, et neil nüüd tööriistad olemas on, mis selle võimalikuks muudavad. Loodetavasti suudan ma nende meisterdamispostitustega selle emotsiooni edasi anda.

Me lähme elus esimest korda kinno. Minu lapsed pole kunagi kinos käinud ja nüüd me plaanime minna ja korraga kogu perega. Tartusse tehti uus kino Eedeni kaubanduskeskusesse ja meid kutsuti seda uudistama. Ma pean nagunii enda hirmust üle saama lastega kusagil käimise ees. Mul ei ole hirmu, aga ma olen alati nii pinges, sest mingil veidral põhjusel ei käitu minu lapsed veel täielikult nagu täiskasvanud. Viimane kord kohvikus käies, kui Esileedi mu käe pihku võttis ja rahustava häälega kinnitas, et kõik on korras, et keset päeva Itaalia restoranis ei pane keegi pahaks, kui meie lapsed veidi valjema häälega vestelda soovivad, sain ma aru, et ma muretsen võõraste inimeste pärast, kes arvatavasti ei märkagi meid. Isegi kui märkavad, siis lapsed ei olegi ju täiskasvanud. Nad ongi aktiivsemad, valjemad, emotsionaalsemad. Eks see ole nii. Minu kusagile kinnistunud moto: ela ja lase teistel elada, on vaikselt mul endal elamist segama hakanud. Ma pean omaks võtma, et lapsed on lapsed ja kui nad otseselt ei häiri teisi, ei muutu ohtlikuks ja liialt ülemeelikuks, siis võiks ju vabalt võtta küll. Olen nõus. Pean endaga tööd tegema ja mitte stressama. Mine tea, äkki hakkab mulle perega kohvikus käimine isegi meeldima ühel hetkel. Liiga ambitsioonikas unistus vist.

Ka oleme oodatud AHHAAsse, kuhu me sel kuul läheme. Soovitati ka kuiv särk kaasa võtta, sest neil on mingi väljapanek, kus lapsed suure tõenäosusega märjaks saavad. Inimesed arvavad, et kuna tegemist on teaduskeskusega, siis päris väikestel pole sinna asja, kuid tõsi on see, et ka kolme-aastastel oleks seal väga palju tegemist ja lusti. Vähemalt nii nad mulle seda rääkisid ja ma võtangi oma kolme- ning viieaastased kaenlasse ja vaatame kui lõbus seal siis on. Ütlesin veel, et sooviks tulla siis, kui klassiekskursioone vähem on. Soovitati tulla peale lõunat, et kindel olla.

Väiksena oli minu lemmik koht, kus käia, zooloogiamuuseum. Alguses käisin seal koos ema ja õega alati, kuid mingil hetkel olin ma piisavalt suur, et üksi käia ja ma arvan, et ma olen elu jooksul seal oma 30 korda käinud küll. Viimane kord jäi küll paarikümne aasta taha. Pluss käisin ma aastaid Tartu Loodusmajas. Siis ta oli korralik puulobudik, mis nüüd on eriti vinge ja moodne ehitis. Mul on siiamaani tunne, et ma vist panin end seal valesse gruppi kirja, sest me ei pääsenud pea kunagi kilpkonni ja teisi loomi silitama, kes kasvuhoones elasid, vaid veetsime suure osa ajast maja ümbrust riisudes ja lehtedest kimpe vorpides. Mul on kahtlane tunne, et see oli mingi lilleseade kursus, aga ega ma ei kurtnud ka, sest samas grupis käis üks eriti ilus tüdruk… kellega ma kunagi sõnagi ei vahetanud. Aga no lihtsalt oli ilus vaadata. Kuigi põhjus, miks ma ennasst sinna kirja panin, oli võimalus loomadega hängida, mida meie grupp kunagi ei teinud. Ainus loom, kellega mina kokku puutusin, oli üks koer, kes mind iga kord koju minnes lõrisedes pargis taga ajas. Kiirelt sai koju vähemalt. Selline nõme koer, kes vahutas ja urises, kuid kunagi lähemale kui paar meetrit ei tulnud. Urises ja jälitas kuni maja otsani ja siis keeras lihtsalt ümber ja läks minema.

Neljas asi, mis meil sellel kuul plaanis on, on kaotada Noorsandi rattal abirattad. Ta räägib juba praegu kõigile, kes külla satuvad, et tema rattal ei ole juba abirattaid, sest ta on viie-aastane ja sõidab nagu noor jumal. Kindlasti ta seda teebki, me pole lihtsalt kordagi seda veel proovinud. Loodetavasti tuleb tal sõit esimese korraga välja, sest rattast kinni hoides jooksmine, ei tundu eriti ahvatlev ettevõtmine. Ka kasvasid kaksikud suvega nii palju, et kõik soovivad sõita 16’’ rattaga. Eks see ole mõistetav. 16’’ on kiirem ja peab vähem väntama, et kaugemale jõuda. Ehk siis ka väiksemate rataste vahetus on meil selle kuu plaanides. Sünnipäevafondi rahad saavad korraliku tuulutuse sel kuul. Neil vanavanemate poolt sinna aastatega kogunenud ratta jaoks piisavalt.

Mida teie soovite sel kuul ära teha, mida te varem teinud ei ole? Aeg on ebamugavus tagasi oma ellu tuua. Mina tegelen juba viies päev taas enda kaaluga ja ma olen kenasti joonel. Ma olen varasemalt nii palju põrunud, et ma ei hakka seda suure kella külge panema, aga ma olen teinud olulisi muudatusi ja aeg näitab, kuidas mul sellega läheb. Kuidagi siiski läheb, sest ma tunnen, et mul ei ole mugav ja ma pean natuke pingutama. See on ainult hea. Mugavalt olles ei saagi midagi muutuda. Kui on edusamme ette näidata, küll siis suurema kella otsa ka panen.

PS! Kes võtavad osa #Kogumispäeviku 100 euro väljakutsest, siis enda nime saab kirja panna SIIN.

PPS! Lehe ülaosas on uus pealkiri SOODUSKOODID. Kuna mult sageli küsitakse, siis ma panen sinna alati kõik aktiivsed sooduskoodid, mida teile jagada saan.