Kas me tuleks nädalase kriisi puhul toime? – a mida henry teeb?

Kas me tuleks nädalase kriisi puhul toime?

25.03 2019

Meil on kõik lapsed haiged. Nüüd hakkavad juba taastuma, aga kolm päeva hädiseid lapsi võtab ikka korralikult läbi. Tõeline ellujäämiskursus. Kas te teate kui tüütu on igas tunnis 40 korda lastel nina nuusata ja kui neid on kolm, siis võite ette kujutada, missugune meie voodi ümbrus on. Tuba on puusast saadik kasutatud salfakaid täis ja neid tuleb aina juurde. Ok nuuskamine on üks asi, aga teine asi on see hädine nõudmine. Ei ole sellist tavapärast rõõmsameelset nina nuuskamisvalmis panemist, vaid pisar silmil anumine, et issi nuuska mu nina, nagu ma oleks viimased 30 palvet kõrvale lükanud.

Tõbised lapsed mu arvuti hõivanud

Aga me jäime ellu ja lastelgi elurõõm tagasi. Terve laps on ikka koduse rõõmu alus. Meie lapsed ei oska kahte asja – haiged olla ja igavleda. Kui nad on haiged, siis nad on haiged nii, et ripuvad sul kaelas ja kurdavad õnnetult kui haiged nad on. Sama asi on igavlemisega. “MUL ON NIIIII IGAAAV!” Selle asemel, et niisama olla, või siis veelgi parem- tegevust otsida, käituvad nagu teismelised, kellel nädalane nutikeeld on ja sunnitakse toast õue minema.

Aga selle elab kõik üle ja kui selline ajude komposteerimine kestaks nädala, elaks ka üle. Jõudsingi jutuga üle elamisele. Suurele osale meist saadeti e-kiri juhtnööridega erinevateks kriisiolukordadeks, kus inimesed võivad olla ära lõigatud riiklikest teenustest nagu transport ja sotsiaalabi. Võib juhtuda, et ühel hetkel ei ole kõik teenused saadaval- ei pääse poodidesse või ei saa tanklast kütust. Küsisin eile enda FB lehel, millele vastas juba ligi 2500 inimest, et kui sa ei saaks minna poodi varusid ostma, siis kas kodusolevast piisaks, et nädal aega hakkama saada? 

Üle poole meist vastasid, et nädala tuleks toime küll ja natuke alla poole arvasid, et siis oleks kööga. Eriti kui elekter ja vesi peaks ära katkema. See pani mind ettekujutama, et kas meie tuleksime toime nädala, kui mingi jama tõttu ei pääseks me ligi toidu- ja esmatarbete ostmisele.

Meil on garaažis hunnik esivanemate purki pandud manti ja lisaks andis PIP foods (lisan lingi ka) meile terve enda valiku degusteerimiseks ja nende suvesalat ja letšo on mõlemad väga mõnusad. Selline nädalane kriis olekski hea võimalus ka nende muu sortimendiga tuttavaks saada. Lisaks on seal umbes 8 purki konserve Šoti mägiveisest ja… üle tuhande pooliku paki suitsu ning umbes 500 välgumihklit. Töö on selline. Igal juhul kui poed kinni on, saaks sigarettidest eriti kasulik valuuta. 

Ka on meil kaks sügavkülmatäit marju ja Šoti mägiveiste hakkliha ning muid lihatooteid. Mu hea koolivend kasvatab neid ja kuigi selles lihas on pea olematu rasvasisaldus, on ta siiski väga mõnus. Ma ei saagi aru sellest fenomenist – kui ma ostan poest hakkliha ja ta külmkappi unustan, on see kolme päevaga hapu. Kui ma ostan koolivennalt hakkliha, siis ükskord oli see külmkapis mingi kolm nädalat ja ka siis oli täiesti normaalne ja kõlbas süüa.

Kuivainete sahtlis on meil umbes neli pakki kinoat. Mitte, et me mingid suured kinoa söödikud oleme, vaid sellepärast, et ma unustan alati ära, kas meil kodus kinoat on, kui ma seda kusagil soodushinnaga näen. Ostan jälle ja kuulan taaskord, kuidas Esileedi pärib, et kellele ma seda kinoat kokku ostan? Me ju ise ei söögi seda pea kunagi. Novot, olen enesele teadmata kriisiolukorraks valmistunud. Lisaks on meil seal paar pakki makarone, veidi tatart veidi riisi. Garaažis on pool kasti kartuleid. Kokkuvõttes elaks nädala ära.

Probleem tekiks siis, kui me jääksime ilma elektrist ja veest. Meie elamises pole mite ühtegi akupanka. Selle peaks endale soetama küll. Pole ka kaevu, kust vajadusel vett võtta. Pole ka vee varusid. On umbes 10 liitrit alkoholi, millest lõviosa on pulmade ülejääk ja plokk kombuchat, millega vist tatart ei keeda. 

Meie eelis on see, et meil on kodus kamin ja terrassi peal grill, ehk kui elektrit ja gaasi poleks, siis jääks meil need alternatiivseteks toiduvalmistamisvahenditeks. Jama on küll aga sellega, et puid on meil umbes üks sületäis ja sütt pole üldse. Kuigi puid leiaks hädakorral kasvõi aia küljest lippe lahti kangutades.

Kuid kuna Esileedi ei ole suurem asi ei kinoa, ega tatra sõber ja toituks ainult konservidest ja muust, siis ma olen suht kindel, et ta läheks kriisi olukorras ellujäämis mode’i, tõmbaks paela pähe, võõpaks näo mustaks ja hiiliks öösel mulle padjaga näo juurde… sest ta on näinud mind söömas. Mida ta aga ei taipa on see, et võõbatud nägu ja kissis silmad ei anna jõudu juurde ja ma pühiks ta sealt oma padjaga kus see ja teine ning ta peaks ikka kõrvalt vaatama, kuidas ma nüüd tema kiuste kõik kaheksa konservi demonstratiivselt tema ees ära söön. Ma just taipasin, et ma pole eriti hea kaaslane kusagil üksikul saarel või muus stressiolukorras. Nädala varu konserve läks just kahe minutiga lihtsalt sellepärast, et Esileedile tagasi teha. Söögu oma tatart.

Kuid kui me peaksime kusagile sõitma, siis las ma kiidan meie Berlingot. Ma arvan jätkuvalt, et kui keegi otsib endale mahukat pereautot, siis kaaluge seda. Sel ei ole maailma kõike luksust seal sees, kuid see on siiski nii nutikas, ülipraktiline, ruumikas ja kütusekulu on ka meie Fordiga võrreldes olematu. Kui ma algselt mõtlesin temast vaid kui pere teisest autost, siis kui meil oleks nii palju lastetoole, et jaguks mõlemasse autosse, oleks see aina olulisemale kohale liikumas. Ka mahuks ära sinna kogu Esileedi meik ja kui see kõik kaasas, siis äkki ka mõni mulle vajalik asi.

Ja mis oleks need asjad, mida ma hetkel selle õpetusega tutvumata kodu maha jättes kaasa võtaksin? Arvuti koos laadijaga. Telefonilaadija. Fotokott. “Isa blogi” raamat, kui mõni ametnik ei peaks uskuma, et ma päriselt raamatu kirjutanud olen ja et mul on päriselt ka õigus enne lapsi ja naisi päästepaati minna. Ma arvan, et kui ma oleksin Titanicu Kate’i sealt ukse pealt maha veeretanud ja end ise sinna tema asemele vinnanud, oleks kõik mõistnud. Ikkagi raamatu välja ju andnud. Peaaegu VIP.

Aga mida veel? Sularaha, mis meil sünnipäevaks kingitud on. Ka on meil kusagil paarisaja euro eest hõbedat. Kui praegu keegi murraks sisse ja nõuaks infot, kus me hõbedat hoiame, siis poleks mul aimugi. Saakski röövliga koos otsida. Kaks pead on ikka kaks pead. Plokk kombuchat, sest nii väärt kraami ma küll rüüstajatele ei jäta. Mõned vahetusriided endale ja kõigile teistele ning olekski kõik. Tööriistakasti võtaks ka kaasa, sest mine tea. Meil pole mingit kallist tehnikat ega väärisasju, mida kaasa võtta. Ma just arutasin, et palju meie vinge viis aastat tagasi üle 1000 euro maksnud telekas maksaks? Saja euroga peaks ma päris rahul olema.

Ehk see on miski, milleks tuleks valmis olla. Miski, mida ma loodan ei mina, ega teie mitte kunagi ei koge. Tänapäeva mugav inimene on muudetud nii kaitsetuks. Kui meil pole wifit on see katastroof. Rääkimata elektrist ja veest. Maainimene peab olema alati valmis. Peab omama varu kui autolavka tee peal katki läheb, puu tee või liinide peale murdub, või sahk pole nädal aega tema viite kilomeetrit lükanud. 

Aga ma ei näe hetkel Eestile mingit selget ohtu, miks kriis meid ohustaks. Ei sõjalist ja ka kliima, milles me elame, ei luba lähiajal tornaadosid ega tsunaamisid. Kuid siiski arvan, et varu omamine on hea mõte. On ka ütlus, et kui sa tahad rahu, siis valmistu sõjaks. See ei käi küll nüüd eriti tangu ja jahu ostmise kohta, aga antud kontekstis sobib päris hästi :).

Muide, kui sa näed mõnd reklaami ja see sind vähegi huvitab, siis klõpsa sellel julgelt.

Kas sina oled kunagi olnud kusagil kriisiolukorras – pikemalt vee- või elektrita? Või pidanud teadlikult toitu ja esmatarbeid varuma, sest teadsid, et mingil põhjusel lähiajal poodi ei pääse? Nagu USAs tornaadodeks valmistutakse.

Sulle võivad meeldida ka need postitused:

Eelmine postitus Järgmine postitus

9 kommentaari

  • Neiu K

    25.03.2019 at 12:34

    Minul on kusjuures mõned meeldejäävad lapsepõlve mälestused seotud olukordadega, kus kodus oli elekter ära ning sai näiteks kogu perega küünlavalgel lauamänge mängida või kodutööd teha. Meeles on ka see, kuidas naabritel oli sügavkülm jäätist täis ja kuna elektrit ei olnud, said kõik naabruskonna lapsed osa. Kuna elekter oli tavaliselt ära maksimaalselt 1 päeva, siis on need mälestused just väga positiivsed ja põnevad.

    1. Henry

      25.03.2019 at 15:22

      Mäletan ka kui meid maal kinnituiskas, et olime päevi kinni ja lumi üle pea. Ei saanud mina aru, mida need suured muretsesid. Nii lahe seiklus oli ju 🙂

  • Annu

    25.03.2019 at 12:53

    Minu sugulasel läks pesumasin katki, helistas oma vanaemale, kurtis, et kuidas ta nüüd püksid puhtaks saab. Vanaema ütles, et pese kraanikausis.
    Käsitsi!?!?

    1. Henry

      25.03.2019 at 15:21

      Käsitsi?? Ennekuulmatu 😀

      1. K

        26.03.2019 at 12:09

        Mul üks tuttav noor naine rääkis, kuidas ta oli tööreisil ühe tädikese AirBnB-is, vist Prantsusmaal, ja ta hakkas parasjagu pead pesema. Aga seal läks dušš katki vms ja tädil oli paanika, et ei tea, millal parandatud saab. Kui tuttav potiga tule pliidile pani, et juustepesuks sooja vett teha, olid tädi silmad suured nagu tõllarattad

  • Piret

    25.03.2019 at 13:18

    Kuigi ma olen väga kiire kohaneja, siis ei tea, kuidas kriisiolukorras toime tuleksin. Minu abikaasa seevastu elas lapsepõlves nii, et elektrit oli ainult 1-2 päeva nädalas (seega ka sooja vett) ja see oli kõigest 15-20 aastat tagasi. Muidugi see ei toimunud Eestis. Meil siin Gruusias ikka läheb praegugi vahel vesi ja elekter teadmata ajaks ära ja kuigi ma peaks sellega juba harjunud olema, siis iga kord on see ebameeldiv. Õnneks ei ole see kestnud kauem kui 1-2 päeva seni. Toiduvarudest võib-olla elaks nädala ära, kui olen just poes käinud eelnevalt.

    1. Henry

      25.03.2019 at 15:21

      Tervitused Gruusiasse! Minu üks unistuste destinationeid 🙂

  • H

    25.03.2019 at 22:24

    Elan Oslos ja eelmine suvi oli siin esiteks nii-nii palav ning teiseks said veepuhastusjaamal kemikaalid otsa. Tulemus oli see, et pea terve suve ei tohtinud voolikust mitte midagi kasta (ainult kastekannuga). Terve Oslo oli pruun ja kõrbend. Grillida ei tohtinud.
    Suve lõpuks oli olukord juba niivõrd tõsine (kuumast suvest), et veetase joogivee järves oli ohtlikult madal ning vesi mudane. Lisaks ei saanud vett piisavalt puhastada (endiselt kemikaalid puudu) ning inimestel soovitati vesi enne joomist läbi keeta.
    Meil oli korteris 40-45 soojakraadi, päike paistis otse sisse (klaasfassaad…) ning kõik kliimaseadmed ja ventilaatorid olid riigist otsas. Veetase nõrk (elame kõrgel) ning kraanist nirises vaid sooja vett. Ainus leevendus oli jäätis/jääpulk!

    Saabus sügis ja hakkas sadama. Veetase niivõrd kõrge, et veepuhastusjaam lihtsalt ei jõudnud vett nii ruttu puhastada ning taaskord oli vesi joogikõlbmatu.

    Kuna olen palju reisinud ja just off-the-grid siis neid nädalaid on palju olnud, kus igasugune levi puudub, elektrit ei ole ning joogivesi tuleb endal leida; ja lihtsalt loodad, et haigeks ei jää. Aga leian, et olen nendeks puhkudeks suht hästi planeerinud.

    1. Henry

      26.03.2019 at 01:20

      Eelmisel aastal oli maailmas neid paiku päris palju, kus sarnane veekriis esile tikkus. Kõige tõsisem neist vist LAVis Kaplinnas. Loodetavasti sel aastal olukord leebem

Jäta kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga