Miks ma blogin ja kui palju blogi mulle reklaamiga sisse toob?

Mul käis eile külas Tartu Ülikooli kommunikatsioonitudeng, kes teeb lõputööd ma-ei-tea-mis-teemal, aga selle tarbeks intervjueerib ta mitmeid pereblogisid pidavaid inimesi ja ta küsis mult küsimuse, millele ma ei olegi väga tihedalt mõelnud, kuid tema küsimus pani mõtted tööle. Ta küsis, miks ma blogin? Mida see mulle annab? Ma ei mäleta, mida ma talle täpselt vastasin, kuid see hakkas mu peas aina enam ketrama ja ma mõtlesin, et annan teile ka aru, miks ma blogin.

Lihtne oleks öelda, et feimi ja sulli pärast, kuid tegelikult ei saa see tõsi olla. Blogi on mulle hakanud midagi sisse tooma alles viimasel aastal. Esimesel kahel blogiaastal ei teeninud ma sentigi. Siis hakkasin teenima 20 eurot nädalas ja sealt hakkas see vaikselt tõusma ja tänaseks suudan ma tänu koostööpostitustele maksta endale ka palka. Mitte küll sellist palka, mida ma võiks teenida kusagil palgatööl, kuid võimalus olla perega ja mitte mattuda 8-17 töösse on ka midagi väärt. Ehk raha teenimine annab mulle vabaduse mitte vastutada kellegi kolmanda isiku ees, kuid samas tõstab see ka stressitaset, kuna kõik sõltub minust. Mina vastutan.

Kuulsuse pärast? Ma ei usu, et blogimine on eriti hea viis, kuidas kuulsaks saada. Pigem saadakse kuulsaks mingite julgete tükkide kordasaatmisega, või vastakate sõnavõttude tõttu, mitte seepärast, et sa kusagil mingit blogi pead. Hiljuti oli terav vaidlus ühes grupis blogijate vahel, kus selgus, et Eesti parimad blogijad ei otsigi tähelepanu ja neist ei teata suurt midagi. Ehk siis hoolimata väga heast kirjutamisoskusest ei ole neist keegi kuulnudki, mis kinnitab mu mõtet, et lihtsalt hästi kirjutamisest ei piisa. Mina olen tänaseks bloginud mingi kuus aastat ja ma ei saa öelda, et ma kuulus olen. Mind teate teie, sest te loete mu blogi. Mind ei tea mitte keegi, kes mu blogi ei loe. Ok, Roiul elav Vitalik ka ei loe blogi, aga tema teab mind. Ta on erand.

Ma kirjutan sellepärast, et ma tahan mäletada neid hetki, mida ma kogen kui ma lastega olen. Me oleme suure osa ajast väsinud ja stressi mattunud ja sageli ei jõua ära oodata, mil kell õhtusse jõuab ning lapsed magama lähevad. Kui ma ei püüaks märgata neid armsaid ja naljakaid hetki meie päevas, ei jääkski mul meenutusi nende tegemistest ja mängulisusest. Sageli on väsinuna esimene reaktsioon pahameel ja korralekutsumine nagu näiteks eile lõhkus Noorsand ühe alustassi ära. Kohe oli esimene reaktsioon tänitamine, et ta peaks ettevaatlikum olema ja käratamine, et hoidku lapsed köögist eemale, sest killud on maas. Ehk kogu olukorral oli negatiivne toon. Kuid järgi mõeldes kukkus see taldrik maha sellepärast, et Noorsand püüdis ise midagi ära teha ja see lihtsalt ei õnnestunud. Alustass maksis paarkümmend senti ja ma keskendusin sellele, mitte sellele, et kiita tema püüdlusi midagi ära teha. Seega ma hoian end igal võimalusel tagasi, et lohutada ja õpetada, aga mitte tänitada ning pahandada. Sest see ei ole mälestus, mida ma enda mällu sooviksin. Ega ka lapsed. Ma olen nii nartsissistlik, et viimasel ajal ei viitsigi ma vetsu telefoni kaasa võtta, vaid ma loen poti peal enda Isa blogi raamatut ja see on nii naljakas ja ma olen kõik selle toimunu ära unustanud. Jumal tänatud, et ma blogi pean. Mõelge kui palju kergem oleks mul praegu Iirimaa raamatut kirjutada, kui ma oleks seal blogi pidanud. Hetkel pean ma hullult pingutama, et seigad enam-vähem tõesetena meelde tuleksid.

Teine põhjus, miks blogin on see, et see on miski, mis pakub mulle emotsionaalset laengut. Kui ma kirjutan enda inimestest, meie kogemustest ja hetkedest ning saan seda teiega jagada, siis see on tõsi, kui öeldakse, et jagatud rõõm on topelt suur rõõm. Kuidas ma sain jagada uhkusega kõigi kolme lapse esimesi samme, nende rääkima hakkamist, Lottemaal käimist. Muide mulle kirjutas üks Lottemaa näitleja, kes pani kokku Lotte muusikali ja kutsus meid ka sel suvel endile külla muusikali vaatama. Seal kindlasti kohtume! Ehk see on ka see blogimise eelis raamatukirjutamise ees. Raamatut kirjutad sa ju kuid ja kuid ning oled sellega üksi. Ei mingit tagasisidet kuni päevani, mil sa selle välja annad ja inimesed selle läbi loevad. Blogiga saad sa kohe tagasiside ja saan kohe ka teiepoolset nägemust, kuidas teie mingeid olukordi lahendaksite ja annate pöidlaga märku, kas mu postitus läks teile korda või mitte.

Kolmas ja kindlasti mitte väike põhjus, miks ma kirjutan ja miks ma kirjutan nii nagu ma kirjutan, olete teie. Paljud teist on kirjutanud, et mu blogi on teie heatujuallikas ja vahel kui tuju on kehv, siis te loete ja meel läheb rõõmsamaks ja tuju paremaks. Kui see, ei ole hea põhjus, miks kirjutada, siis ma ei tea, mis on. Ehk ma muudan kellegi päeva natukene paremaks. Äkki on see keegi täna sel päeval seetõttu natuke rõõmsamas tujus. Äkki annab ta seetõttu taksojuhile natuke suurema jootraha. Äkki teda painanud mure sai selleks lugemishetkeks väikese leevenduse. Äkki see tegi lihtsalt hea päeva veelgi natuke paremaks. Ehk mitte küll siin endale aupaistet suunata, aga ma kirjutan sellepärast, et see muudab maailma. Me kõik muudame ja meist endist sõltub, mis suunas – kas paremaks või halvemaks.

Ehk ma kirjutan sellepärast, et see annab mulle ja teile positiivse emotsionaalse laengu. Sellepärast, et ma tahan mäletada, kui vinge on tegelikult meie elu. Raha ei ole põhjus, vaid tulem. Nagu ka teie tagasiside – kui ma ei blogiks, ei oleks mul ka teiega suhtlust. Aga ma loen alati kõik kommentaarid läbi. Mul ei jää ükski kahe silma vahele (välja arvatud sellised, kus neid tuleb üle tuhande – see gif oma) ja ma näen vaeva, et olla kursis teie tegemistega, kui te neid jagate.

Kuid lõpetuseks – te soovisite massiliselt teada, kui suur on vahe siis, kui blogis oleval reklaamil klikitakse või seda lihtsalt kuvatakse. Väga suur vahe. Eelmisel postitusel te klikkisite reklaamidel ja kontole tiksus päevaga 30 eurot. Blogi eelmise terve kuu teenistus reklaami pealt oli 80 eurot (keskmiselt 1 euro iga 1000 lugeja pealt). Nüüd siis kukkus ühe päevaga pea pool eelmise kuu teenistusest. Ütlemata lahe! Seepärast tegingi ma eile Facebooki tänupostituse. See ei olnud üldse eesmärgiga, et te läheksite uuesti blogisse reklaamide peale klikkima. Kuid te tegite seda täiesti omal algatusel ja eilse päevaga teenis blogi (ÜHE PÄEVAGA!) 97 eurot! What?! Kui omakasupüüdmatud te olete? Mis teil viga on? Igal juhul tikkus mul eile pisargi silma. Mitte kogunenud raha pärast, vaid sellepärast, et te lihtsalt heast tahtest läksite, et meid toetada. Kuna see oli täiesti ootamatu teenistus ja ma ei postitanud eile ühtegi postitust, siis selle 97 eurot kannan ma heategevusele enda ja kõigi teie nimel. Ja kui te edaspidi näete mõnd huvipakkuvat reklaami mu blogis, siis jumala eest, minge kindlasti seda lugema. Meie pere poolt sügav kummardus teile.

Kommentaarid

“Miks ma blogin ja kui palju blogi mulle reklaamiga sisse toob?” on saanud 12 vastust

  1. A.T.Kütt ütleb:

    Kusjuures minul tekkis omamoodi mõte või küsimus. Kuidas need reklaami vaatamised Sul arvesse lähevad? Kas üks klik seadme kohta või läheb iga klik arvesse? A la, et avan kuus korda ühte reklaami? Et mida rohkem, seda uhkem
    Varem tõesti libisesin üle neist reklaamidest, nüüd lausa sport iga reklaam leida ja avada ja seda korduvalt, äkki tiksub rohkem Ja siis loen vahel üle ka eelmised, juba loetud blogid ja sealsed reklaamid ka jälle. See on nagu tasulise artikli lugemine, mina loen ja avan reklaamid ja keegi teine maksab selle eest
    Kolme lapsega perel on iga sissetulek teretulnud ja vajalik (endalgi kolm last). Ja iga hetk nendega väärtuslik. Ise käin ka kõigest poole kohaga tööl, et lastele võimalikult palju kodus olemas olla. Sinu blogi loengi tööl enamasti siis rohkem aega ja seal vaja ka enamasti seda emotsiooni, mida lugedes saan. Tubli töö, jätka samas vaimus! Tõsiselt ootan Su raamatut

    • Henry ütleb:

      Ma ei ole 100% kindel, aga minu arust, et mida rohkem seda uhkem. Ja aitäh su tagasiside eest.. Loodan väga, et raamat saab olema ootamist väärt.

      • Pilleriin ütleb:

        Minul kaovad reklaamid peale avamist ära. Vajutan reklaamile, siis avab selle ja kui vajutan back nuppu, siis seda seal enam ei ole, kui kõik läbi klikin on postitus reklaami vaba 😀 Kui uuesti avan postituse, siis on jälle tagasi, aga järjest samale reklaamile mitu korda ei saagi kliklida.

      • A.T.Kütt ütleb:

        Noh ma täna sportliku hobi korras mingi 50 korda reklaame avanud, kontrolli homme oma arvet

  2. Lamb ütleb:

    “Mitte küll sellist palka, mida ma võiks teenida kusagil palgatööl, kuid võimalus olla perega ja mitte mattuda 8-17 töösse on ka midagi väärt.”
    Kui sa ikka tööl käima ei pea, siis teenid selle summa kokku ära, mida teeniks palgatööl. 😀 Väike vastuolu lihtsalt.

    • Henry ütleb:

      Ma pidasin silmas, et kui keegi teine mulle palka maksis, teenisin ma alati rohkem kui nüüd. Tunnitasu mitte arvesse võttes.

  3. Kertu ütleb:

    Minul teeb ka su blogi tuju paremaks. Näiteks praegu (ok, ilmselt mõjutab ka see, et sain oma beebi magama ja süüa lõpuks). Igatahes on see üks mu lemmikblogisid 🙂

  4. Eva, vabandust, grammarnazi ütleb:

    Ei tea kas ma nüüd annan omakasupüüdmatut nõu või kas selline asi üldse töötaks, aga samuti saad ju ise nii-öelda autsaiderina oma blogi reklaamidel klõpsida palju süda lustib. Lihtsalt ava oma blogi lehekülg nagu seda teevad tavalugejad ja klõps-klõps, raha tuleb!
    Hästi mõnus blogi on sul, Henry, tihtipeale lugedes võtab itsitama. Ootan samuti raamatut. Mis aga võiks olla, on pildiallkirjad, nagu siingi selles postituses millel lapsed maalivad- kus,mis mida, millal? Olen vist jube uudishimulik. Ja kuigi sa taltsutad kirjavahemärke märkimisväärselt hästi, siis mõnikord on komad vales kohas ka, siin postis näiteks lauses: Kui see ei ole hea põhjus, miks kirjutada… see ja ei vahel ei käi koma. Ei tahtnud norida, aga vahel tulevad sellised imelikud kohad su tekstis sisse.
    Ma olen väga õnnelik, et su blogi omal ajal avastasin ja seda lugema jäin!

    • Henry ütleb:

      Aitäh! Ma kusjuures ülelugemisel tajusim ise ka, et seal ei saa taju järgi olla, aga jäksin miksi pärast igaks juhuks 🙂

  5. Liis ütleb:

    Ma hakkasin spetsiaalselt su blogipostitusi telefonist lugema. Arvutis on adblock peal ja esimese momendiga ei taipagi, et peaks selle korraks maha võtma, et reklaamidel klõpsida. Ent kui telefonis need näkku kargavad, siis ei näe väga põhjust reklaamil klõpsimata jätta.

Vasta Lamb-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Päevaküsimus

Kas pigem ootamatu pettumuse olukorras

Loading ... Loading ...

Otsi

Arhiiv

Liitu uudiskirjaga

FB ja IG seab aina kitsendusi, kui paljude inimesteni mu sõnumid ja postitused jõuavad. Jäta palun enda e-maili aadress, sest ma plaanin korra nädalas (või paari nädala tagant) saata mailile ühe uudiskirja, et sa ei jääks väikesest meelelahutusest ilma lihtsalt sellepärast, et FB nii otsustas. Luban, et need jäävad ainult minule ja ma ei levita neid kellelegi, ega hakka ka saatma spämmi. Luban olla viisakas ja vastutustundlik.

Loe ka neid lugusid

  • Pe**e, t**a, f**k ja teistest vahvatest sõnadest

    Kuna eile oli FB seinal juttu ropendamisest, siis ma mõtlesin, et kirjutaksin natukene meie pere filosoofiast sel teemal. Ma ei ole kunagi eriti suur ropendaja olnud. Mul on…

  • Miks te endale koera soovite? Peamiselt laikide pärast!

    Kuna mul pole mingit skandaali teile vahendada (tegelt üks on, aga sellest ma ei räägi), siis minu jälgijaskond on üpriski stabiiline, väikese tõusunurgaga ülespoole. Iga kuu tuleb mõnikümmend…

  • Midagi hoopis teistsugust

    Postitus valmis koostöös GoGoNanoga Ma huvi pärast vaatasin, et millal oli minu esimene koostöö GoGoNanoga ja kui mu blogi mulle ei valeta (vabalt võib), oli meie esimene koostegemine…