Ülestunnistuste valguses: ka mina olen valetanud ja varastanud!

Iga päev vaatavad portaalide esiuudiste seas meile otsa sportlaste peidetud silmad. Seni õnneks vaid suusatajate, kes iga päev uute ülestunnistustega lagedale tulevad. Isegi kui nad teevad seda kartuses, et muidu tuleb see nagunii muudmoodi välja, hindan ma seda julgust tulla rahva ette ja öelda, et ma tegin seda. Siinkohal ei taha ma üldse näidata näpuga Andreas Veerpalu suunas, vaid vastupidi, temast on mul täpselt sama palju kahju ja fakt, et ta ei ole suutnud end nii kaua koguda, et rahvale silma vaadata, võib näidata seda, kui väga ta kogu seda värki üle elab. Kui ta oleks minu poeg, tahaks mina teda täpselt samamoodi kaitsta, et raisakotkad teda nokkima ei pääseks. Mis ma reaalses situatsioonis teeks, ei tea. 

Inimesed on erinevad ja nende taluvus on erinev. Ma näen seda isegi oma enda laste näitel. Noorsand on samuti hästi madala pingetaluvusega, samas kui Vennas võib tunde häält tegemata piinelda. Välja arvatud siis kui keegi tema kõrval istuv talle jalaga kasvõi üliõrnalt pihta läheb. Siis on jama majas. Ma ise olen ka oma sisemise õrnema poolega vahel liigagi lähedastes suhetes ja pean mõne õnnelikuma lõpuga filmi ajal Esileedile käratama “Ise sa nutad!… ma lihtsalt.. ee.. haigutasin. Jah, ma haigutasin, sellepärast ka pisarad.”

Paar päeva tagasi tuli ka Algo Kärp lagedale, kes oli üks mu lemmiksportalsi üldse. Suusatamist ma mingil hetkel vaid tema pärast jälgisingi. Ta ütles, et ta tunnistas veredopingu kasutamist sellepärast, et ta ei suutnud selle teadmisega edasi elada ja ma arvan, et kui sa oled tegelenud pidevalt vihates seda, et sa pead teistega sammu pidamiseks valetama, siis see võibki väga koormav olla. Kujutan ette seda kergendust, kui ta selle südamelt sai. Tema puhul vähemalt osalist kergendust, sest ta peab nüüd silmitisi olema selle reaalsusega, mis valemängu tõttu nüüd tema lahutamatuks elu osaks sai.

Ma tahan tunda ka suurt kergendust ja tahaksin siin kohal teha paar ülestunnistust, mis on minu elu mõjutanud. Isegi fakt, et need mul kogu aeg une pealt meeles on, näitab seda, et ma olen saanud endale õppetunni, mida ma iialgi ei kordaks, sest need painavad mind tänase päevani.

Hetk ühest WODist aastal 2013. Kõik kordused said tehtud 🙂

Ma olen valetanud. Crossfiti üks põhimõtteid on see, et crossfitter ei valeta. Ma tahan siinkohal üles tunnistada, et ma olen valetanud, võtta vastu häbi ja minna eluga edasi. Ma olen hüppenööriga kohutav hüppaja ja Crossfitis käib ju kõik aja peale ning üks kord oli üks WOD (trenn), milles üks osa oli 210 hüpet hüppenööriga. Kui teised hakkasid juba lõpetama, olin mina alles kusagil saja juures. Kui mul sai täis 160 hüpet, viskasin ma hüppenööri nurka ja alustasin jõutõmmetega. Teha tuli neli ringi. Ehk ma jätsin tegemata 4×50 hüppenööri hüpet. Nüüd, kuus aastat hiljem, ripub see jätkuvalt mu südametunnistuse küljes ja ei lase vanale treenerile silma vaadata.

Kuulge tõesti hakkas kergem… lähme edasi.

Ma olen varastanud. Ma arvan, et kõik poisid käivad mingis eluetapis läbi perioodi, kus nad otsivad oma ellu adrenaliini ja põnevust ning kambakesti tulevad alati “parimad” ideed ja ma mäletan siiamaani kui ma panin varrukasse oma elu esimese jäätise. Minu esimene poevargus. See oli vanas Tartu Kaubahallis. Panin varrukasse ja läksin jäätis varrukas ning süda saapasääres poest puuriva pilguga turvamehest mööda. See eufooria, mis järgnes pingelangusele, oli parim tunne, mis ma tundnud olin. Mäletan, et ma andsin isegi jäätise kellelegi teisele ära, sest ma ei vajanud seda, vaid tundsin end nii võimsana ja hästi. Järgmine päev kordus see sama, aga tunne polnud enam päris see. 

Õnneks ma jäin umbes nädalaga vahele kui ma Kaubamajas üllatusmuna välja toimetada püüdsin. Mul on siiamaani meeles see kahetsus ja häbi, mida ma väikese poisina sel hetkel tundsin. Ma seisin kusagil trepi peal, kus mul oodata kästi. Ehmunud olekuga ja käes üles sulanud šokolaad, mis mu sõrmede vahelt välja immitses. Ma ei olnud kordagi mõelnud sellele, et mis saab siis kui ma vahele jään? Tuli politsei ja viis mind kaasa ja minu ainus soov oli, et kooli ei teatataks, sest ma  ju tegelikult ei olnud varas, vaid läksin kambaga kaasa. Noh, tehniliselt ju olin, aga ma polnud pätt. Mäletan, et muna maksis rohkem, kui mul nädala taskuraha oli ja ma pidin tagasi maksma kolmekordse summa, ehk 21 krooni. Ma ei tahtnud, et mu ema minu lolluse eesst maksma peaks ja viisin pandimajja oma kuldse kõrvarõnga (kõigil poistel olid augud siis), mis ma olin kingituseks saanud ja sain selle eest 36 krooni, millest piisas, et trahv tasuda.

Ma sain enda õppetunni ja usun, et hea, et sain. Mine tea, mis suunas mu elu oleks läinud, kui ma poleks kunagi vahele jäänud. Ma ei mäleta, et ma oleks kordagi peale seda intsidenti teadlikult midagi varastanud. Isegi kõikides ostukontrollides olen ma alati endale šokolaadi kaasa saanud!

Ja kolmas ülestunnistus käib ka kuigivõrd illegaalse tegevuse alla. Kui ma umbes 10-11 aastane olin, oli mu lemmik ajakiri Miki Hiir ja ma ei saanud seda endale lubada. Ka ei jõudnud ma ära oodata, millal see kunagi raamatukokku jõuab. Samuti ei saanud ma seda koomiksit nautida raamatupoes, kuna pahaselt prille nina peale langetavad müüjad ajasid mind alati sealt minema, kui ma liiga pikalt lugema jäin. Seega tuli mul see ajakiri jope hõlma all kaasa võtta, et see kodus läbi lugeda. Kuid ka seal ei olnud mul rahu, sest kuna ma ei saanud ajakirja endale lubada, ei saanud see ka ema silmade alla jääda, sest ropendamine ja poest varastamine on tema silmis justkui kaks surmapattu. Seega tuli mul see ajakiri kusagil salaja läbi lugeda ja järgmisel päeval poodi tagasi toimetada. Sageli oli tagasipanek isegi riskantsem kui kaasa võtmine, aga kui ma tagasi panin, valdas mind alati ka teatud kergendus, et vähemasti ei ole ma varas. Saatuse irooniana kirjutas mulle Miki Hiire väljaandja nüüd paar kuud tagasi koostöö ettepanekuga. Hetkel lükkus see edasi, aga tahan vabandada Kasekese poe/restorani vastas olnud raamatupoe töötajate ees ja Egmont Estonia ees, et kuigi te ei kandnud kahju, ei olnud minu tegu siiski õige.

Uskuge või mitte, siis need on kolm asja, mis on mul aastaid ja kahe viimase puhul aastakümneid südamel olnud. Ma olen vaikinud. Ma olen nüüd nagu versioon Karel Tammjärvest. Kuigi ma usun, et ta vahetaks hetkega enda vale minu omade vastu. Me kõik teeme vigu ja suurim karistus ongi selle teadmisega edasi elada. Mina ei ole endas pettunud, ega ole ka dopingut kasutanud sportlastes pettunud. Mul on saamatust ja väikesest endast kahju ja mul on kahju ka sportlastest, kes on mingil hetkel teinud halva valiku ja selle paistel nüüd edasi elama peavad. Meie pere annab andeks ja loodab, et noortel meestel tuleb sära silma tagasi ja suudetakse eluga edasi minna. Loodan, et ka mina saan andeks 🙂

Siin on nüüd teie võimalus enda koormat kergendada. Tunnista üles (kasvõi täitsa anonüümselt), mis sul hingel on 🙂

Kommentaarid

“Ülestunnistuste valguses: ka mina olen valetanud ja varastanud!” on saanud 7 vastust

  1. Krista ütleb:

    Viimase seigaga tuleb paratamatult meelde üks kindel sketš… 😀

    • Henry ütleb:

      missugune?

      • Krista ütleb:

        Oi, ma unustasin täiesti ära, et ma selle kommentaari siin kirjutasin!
        Aga ma mõtlesin toda Kreisiraadio sketši “Võta, aga pane tagasi!” 😀

  2. Katri ütleb:

    100% nõus. Kui jälle mingi intervjuu kusagilt tuleb, siis mul on lihtsalt kahju nendest. Me kõik oleme inimesed ja teeme vigu.

  3. Mann ütleb:

    Käisin kunagi sōbrannaga maasikaraksus, loomulikult jäime vahele. Aastaid hiljem kutsusid naabripoisid mind ploomiraksu, tõstsin alistunult käed ja ei läinud

  4. kurb ütleb:

    Ausalt, kas Sul iseendal häbi ei hakka oma idiootsuse pärast?

    • Henry ütleb:

      Mairet, sa oled täiskasvanud inimene. See ei ole konstruktiivne kriitika, vaid narrimine. Püüa paremini 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Päevaküsimus

Kas sinu vanaema kasutas nö alternatiivmeditsiini?

Loading ... Loading ...

Otsi

Arhiiv

Liitu uudiskirjaga

FB ja IG seab aina kitsendusi, kui paljude inimesteni mu sõnumid ja postitused jõuavad. Jäta palun enda e-maili aadress, sest ma plaanin korra nädalas (või paari nädala tagant) saata mailile ühe uudiskirja, et sa ei jääks väikesest meelelahutusest ilma lihtsalt sellepärast, et FB nii otsustas. Luban, et need jäävad ainult minule ja ma ei levita neid kellelegi, ega hakka ka saatma spämmi. Luban olla viisakas ja vastutustundlik.

Loe ka neid lugusid

  • Kuidas vanaema mind piinas

    Postitusele andis hoogu Silvanols „Tee suu lahti!“ „Ma ei suuda! Mida sa sinna panna kavatsed?“ „Tee suu lahti!“ „Eii! Ma ei suuda ju! Ok…“ „Tee rohkem! Lusikas peab…

  • Mõned grupid peaks olema keelatud

    Facebookis on gruppe, mis peaks olema keelatud. Lihtsalt see sisu on nii häiriv, et ma näiteks hommikul käisin ühes ja siiani tunnen, et pulss on üleval ning rahutus…

  • Pidev kisma ja võitlus

    Postituse valmimist toetas Bosch „Nii, lapsed, kes tahavad täna muffineid teha?“ Hetke pärast oli kolm tõuklevat olendit minust 3 mm kaugusel ja kõigil käsi püsti ning karjusid läbi…