Kuldsete käteta mees

27.02.2019

Kui ma väike olin, siis oli üks mu lemmikuid mänguasju konstruktor. See koosnes poltidest, mutritest ja metallist plaatidest, milles olid poldiaugud sees. Kaasas oli ka mutrivõti ja ma mäletan siiani elevust kui ma selle sain. Ma ei mäleta, mis seal karbi peal oli ja mis sellest kokku pidi tulema, kuid ma mängisin alati ilma juhisteta. Siiani vihkan juhiseid. Kõiki. Ainsad juhised, mida ma jälgin, on LEGO ja IKEA omad, sest seal ei ole võimalik ise midagi leiutada. Kuid ma tajun, et ma oleks ehk äkki vajanud, et keegi oleks minuga koos selle konstruktori algusest lõpuni kokku pannud, sest siis poleks see olnud vaid näpuosavuse harjutus, vaid projekt, millel on algus ja lõpp.

Seega ma olengi täna seisus, kus ma ehk oskan küll lihtsaid tööriistu käsitseda, aga ma ei oska mitte midagi oma kätega valmis teha. Kui välja jätta paar küünlajalga, mis ma maal valmis olen treinud, siis ma ei olegi suurt midagi teinud. See ei tähenda, et ma maailmas kõige tehniliselt lollim olen. Kindlasti on kusagil dzungli keskel huntide poolt üles kasvatatud noormees, kes pole samuti kunagi rellakaga hetkegi tööd teinud. Tegelikult on mingis elu etapis olnud mul ka töökoht, kus minu kohustuste hulka käis näiteks suurköökide nõudepesumasinate paigaldamine ja hooldus. Aga jah olgem ausad, et kui mind probleemi pärast kohale kutsuti ja ma selle probleemi ära lahendasin, siis oli mul väga raske kliendi ees enda üllatust ja jahmatust varjata. Sageli ma isegi ei saanud aru, et kuidas ma siis lõppude-lõpuks asja korda sain. Ühel hetkel lihtsalt toimis. Ju siis koputasin õigesse kohta.

Kuid ma näen, kui elevile mu lapsed iga kord lähevad, kui ma elektritrelli välja otsin ja neile ka sellega põristada annan. Nad ei tee midagi sellega. Lihtsalt vajutavad nuppu. Sarnaselt minuga, kui ma konstruktorit kokku panin – ma lihtsalt keerasin polte mutritesse. Kuid ma tean seda uhkusetunnet, mis inimest valdab, kui ta midagi oma kätega valmis teeb, või näiteks nõudepesumasina ära remondib. Minu ülesandeks seal samas firmas oli ka käte- ja tualettpaberihoidjate paigaldamine ning siiani kui ma näen enda kätetööd, siis ma kiitlen Esileedi ees, et näe, sinu mees on siin higi valanud ja tema teeb seda näitemängu kaasa ja manab sellise pool võltsi uhke näo esile. Ma olen jätnud küll rääkimata fakti, et mul oli eriline oskus alati seina seest veetorud üles leida. Kui tohutu suure seina sees jookseks maailma kõige peenikesem toru siis leiaks ma selle esimese puurimisega üles. Ma olen nagu see puuoks, millega saab veesoont otsida. Andke mulle elektritrell kätte ja varsti on teil ruumis põrandal põlvini vett. 

Ma tahan, et mu lapsed mu lapsed oskaksid midagi oma kätega teha ja et ka neil oleks kogemus millegi valmis tegemisel. Kahjuks minust siinkohal abi ei ole, sest nagu ma ütlesin, siis minu tipphetkedeks jääb IKEAst ostetud kapp ja LEGO lennuk, mis vähem kui viie minutiga taas algosadeks lammutati. Kuid ma ei lase sellisel pisiasjal ennast häirida, et mina ei oska. Ma ei saagi osata midagi teha, kui ma pole kunagi üritanudki ja on olemas tarkus, mille kunagi keegi välja ütles: kui sa tahad midagi endale selgeks teha, siis hakka seda teistele õpetama. Just seda ma tegema hakkangi. Ma hakkan lastele meisterdamist ja käsitööd õpetama!

Mul ei ole kuldseid käsi, kuid mul on kuldsed toetajad ja ma käisin selle idee välja Decorale ja õnneks tundus see neile täpselt sama hea idee kui mulle ja nii me koos Decoraga loomegi blogisse uue rubriigi “Kuldsete käteta mees”. Õigemini, et mina loon ja nemad on abis materjali ja tööriistadega. Ehk siis toome välja mõlema tugevad küljed. Täpsemini minu nõrgad küljed ja nende tugevad küljed. Ma ei tea, kuidas ma selle idee neile maha müüsin. Ma olen nende “jah” sõna peale sama hämmingus kui siis kui mu sekkumise tõttu nõudepesumasin järsku tööle hakkab.

Plaan on siis see, et me võtame iga kuu lastega ette ühe asja ja meisterdame selle valmis. Kas selleks on midagi puiduga, saviga, kipsiga, värvidega- teeme erinevaid asju ja kas tulemusena peab valmima maitsetaimede riiul, linnumaja, nukumaja või minu uus kruus, ei ole ka veel otsustusprotsessi läbinud. Kevadel saame kindlasti ise midagi istutada ja aias miskit valmis teha. Kõikidele ideedele oleme valla ja nii tore, kui teiegi kommenteeriksite ja pakuksite välja mõtteid, mida te hea meelega näeksite meid loomas/meisterdamas. Ja kui keegi teist on sellel alal enesekindel ja tehniliselt hea taibuga, siis anna ka endast märku, et vajadusel sinult nõu küsida. Pihta hakkame me sellega juba märtsikuus ja iga kuu vähemalt üks projekt, mis töösse võetud saab. Kui suur osa sellest saab olema video- ja kui suur osa pildi/teksti näol, ei oska veel öelda.

Ma lihtsalt arvan, et ise tegemine on põnev. Eriti kui sa ise panustad ise millegi valmimisse. Ise meisterdades arendame me nii endi kui laste loogilist mõtlemist, koordinatsiooni, loovust ja üldse eluks vajalikke praktilisi oskusi. Nad käivad küll ka korra nädalas loovusringis, kuid ega küll küllale liiga tee. 

• 

• 

• 

Aga jah, Decora juba varustas mind tööriistadega, mis me arvasime, et algajal meisterdajal peaks alati olema. Loomulikult korralik akutrell, kruvikeerajate komplekt, haamer, saag, rauasaag, nuga, tangid, lõiketangid ja mõõdulint. Leppisime kokku, et kui ma tunnen millestki puudust, siis saan ma poe konsultandiga arutada, mida mul täpselt lisaks tarvis on. Pluss meil on vaja korralikku tööpinda ja selleks ma käisin suisa Riias ja tõin IKEAst endale reguleeritava kõrgusega töölaua, lastele reguleeritava kõrgusega pingid ja töötooli ka endale. Ehk hetkel ei olegi muud kui enne alustamist kõik sõrmed üle lugeda ja “Enne” pildid neist ära teha ja vaatame, kuhu see uus ettevõtmine meid viib. “Kuldsete käteta mees” saab peagi alguse ja ootan teie ideid ning ettepanekuid!