Üleloomulikud asjad, mida me siin majas kogeme – a mida henry teeb?

Üleloomulikud asjad, mida me siin majas kogeme

25.02 2019

Ma olen skeptiline inimene. Väga skeptiline. Ma ei usu asjadesse eriti. Kui ma valiks religiooni, siis ma poleks ateist, kes raiub, et jumalat pole olemas, vaid ma oleksin nagu munadeta agnostik, kes jätab otsad lahti. Seega ma ei usu üleloomulikku. Usun tervesse mõistusesse ja loogikasse. Kuid kõigest sellest hoolimata juhtub mu igapäeva elus asju, mida ei ole lihtsalt võimalik seletada. Loogika ja terve mõistuse vastaseid asju. Ja ma ei räägi ainult sellest korrast, kui Esileedi oma homöopaatiliste teradega mulle peale lendas ja mu peavalu kui peoga pühitud oli, sest seal võis olla ka kokkusattumus või platseebo või mis iganes. Ma pean silmas asju, mis on täiesti ebaloogilised ja loodusseaduse vastased.

“Noorsand, korista palun klotsid kokku!”

Ei mingit reaktsiooni. Tühi pilk.

“Noorsand! Palun mine korista klotsid kokku!”

Ei miskit. Lihtsalt ei kuule.

“NOORSAND! KOHE KORISTAMA!”

“Ah?” ärkab ta ja uurib, kas ma ütlesin midagi.

“Jäätis”, sosistan ma nii vaikselt, et mul tekkis küsimus, kas ma mõtlesin jäätis või tuli siiski mingi heli mu huulte vahelt välja ka.

“MINA TAHAN JÄÄTIST” tuleb vaevutajutavalt kuuldavale Noorsandi summutatud hüüe, kes oli end teise maja otsa kümne teki alla peitnud. Piiga pillab köögis käest kõrvulukustavalt müriseva mikseri ja Vennas tõstab peast kõrvaklapid, mille valjudust ta katsetamas oli. Kaks asja, mida nad kuulevad olenemata hääletoonist on “jäätis” ja “kas me peame kõrvaarsti juurde minema?”

Klõpsas: Oliver Tomson

“Kui sa alla lähed, siis palun pane toa uks enda järel kinni!”

“Jah, issi!”

Ja sekund hiljem lahkub ta toast ja kuulen, kuidas ta trepist alla läheb. Mis jäi mul kuulmata, oli klõpsatus, mis annaks märku, et uks sai kinni tõmmatud.”

“Noorsand! Uks!” Kuulen sügavat ohet ja jalgade trepil tammumist, kes tuleb minu toa suunas tagasi.

“Mida?” küsib ta tüdinenud ilmel.

“Ma palusin sul ju minnes ukse kinni panna ja sa läksid ning jätsid ukse pärani. Palun pane see minnes kinni, ma pean tööd tegema!”

“Hästi, panen…” hetk hiljem kuulen, kuidas ta mööda treppi alumisele korrusele trambib.

“Noorsand! Uks!”

“Ah jaa” kuulen, kuidas ta trepist tagasi üles trambib ja ukse pauguga kinni lükkab.

Ma näen jätkuvalt vaeva enda kaaluga ja ma jälgisin nädal aega, et portsjonid oleksid mõistlikud ja toit oleks tervislik ning tulemus nädala lõpuks: + 2 kilo. See on nii tüütu ja ma lõin käega ja järgmisel nädalal sõin kogu nädala seda, mida oli ja ei jälginud hetkekski koguseid ja toidu kvaliteeti. Tulemuseks +300 grammi. Ma ei teagi, mis järeldusi ma selle eksperimendi järgselt tegema peaksin. Vist, et söö kräppi, siis lähed aeglasemalt paksemaks. Ehk ma olen seda kogu aeg õigesti teinud.

Meil ole sageli kodu korras, aga kui on, siis on tavaliselt üks kahest, kas lapsed on kodust ära läinud, või nad pole veel koju jõudnud. Sellist asja, et kolm last on kodus ja toad korras, pole minu silmad veel tunnistanud. Isegi kui nad ei puutu mänguasju, siis on lastel mingi sisemine magnet, mis mänguasjad kastidest välja tõmbab. Panin lapsed laua taha joonistama ja käisin korraks teises toas. Tagasi tulles, olid lapsed täpselt samades kohtades ja joonistasid keele ots suust väljas. Terve põrand oli kaetud mänguasjadega, klotsidest osa torniks laetud ja ülejäänud mööda tuba laiali. Kuidas? Ma võiks ju tuppa mingi kaamera üles panna, aga ma kardan, et ma avastan midagi, mida maailm on püüdnud kiivalt minu ees saladuses hoida. Ma olen mõelnud, et äkki on mu elu lavastatud nagu Jim Carrey filmis Truman Show, sest liiga palju müstilisi asju esineb siin.

Meie majas elab poltergeist. Keegi, kes teeb asju. Peamiselt kukutab põrandale või lõhub niisama. Sest kui ma küsin, kes tegi, siis mitte keegi mitte kunagi ei tea. Isegi kui kõik kolm last on õnnetuse hetkel samas toas, siis on nad sama üllatunud kui minagi ja keegi ei tea midagi. Või kui Piiga laua taga sööb, siis poltergeistil on temaga mingi eriline kana kitkuda, sest üheksal söögi ajal kümnest kukub tema joogitops põrandale. Piiga ei saa ju ometi nii koba olla. Või kui Vennas on teisel korrusel, siis tema küll ei viska, aga ometi lendab alati trepist mänguasja alla.

Ehk ma pean end küll skeptiliseks inimeseks, aga ma pean vist järeleandmisi tegema, et meie majas juhtub müstilisi ja seletamatuid asju. Kas ka teil?

Sulle võivad meeldida ka need postitused:

Eelmine postitus Järgmine postitus

3 kommentaari

  • An4

    25.02.2019 at 19:34

    Mul kodus samasugune portelgeist. Alles eile käisin 5 sekundiks köögist ära ja järgmine hetk oli köögipõrand piima täis. Kes viskas piimatassi maha, vanem laps ei teadnud. Muidugi võimalik, et beebi kes oma toolis istus ja sealt mu teada välja ei saa, ronis välja ja lauale, et vennatass ümber kallata.
    Aga selle jäätise jutuga.. töötan lasteaias. Kõik lapsed magavad sügavalt, norskavad lausa. Üks laps ärkab, vaikselt sosistad, et mine pissile ja hops terve rühm üleval järsku! Nagu robotid programmeeritud selle ühe lause peale tööle hakkama. 😀

    1. Henry

      26.02.2019 at 03:03

      Ja kõigil kohe pissile tarvis :). Oh jah, meenub, et ka meie lapsed magasid kunagi lõuna ajal. Kunagi ammu ammu 🙂

  • Kersti

    26.02.2019 at 08:28

    Meil on kodus ” Ei Tea” ja “Mina ei Teinud” tegelased 🙂 Näinud ma neid muidugi pole aga igakord, kui midagi küsid, siis saab vastuseks just nii.

Jäta kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga