“Aga miks ma vanaisa autos võin turvatoolita sõita?”
21.02.2019
Postitus ilmus koostöös Manteeametiga
“Aga vanaisa autos sõitsin ma küll ükskord ilma turvatoolita!” teatas mulle ükskord uhkelt Noorsand kui ma üle tema upitasin, et talle turvavöö ümber panna. Äh, vanaisad. Minu vanaisa autos ei olnudki tagaismtel turvavöösid. Kõik vanaisad on suurepärased autojuhid ja kui mina kunagi vanaisaks saan, tahan, et ka minu lapselapsed näeksid mind kui suurepärast autojuhti.
Igal juhul ei pööranud ma sellele jutule erilist tähelepanu. On olnud lühikesi sutsakaid, kus ma ka ise pole viitsinud teda turvatooli panna. Ma tõenäoliselt saan selle ülestunnistuse eest nüüd peapesu. Peaks äkki ära muutma. Ah, las olla. Nõnda karastub teras. Küll aga ei reageerinud Noorsandi lausele samamoodi Esileedi, kes ilmselgelt rahutuks muutus. Tema on meie pere turvaspets ja teab turvatoolidest kõike. Ta on veetnud tunde uurides erinevate toolide spetsifikatsioone ja ohutusteste, et osta kõige turvalisem tool, mis turul on.
Ma ei tea, mis neti gruppides ta aega veedab, aga meil ei möödu nädalatki, kui keegi meie autos asetsevaid turvatoole vaatama ei tuleks. Tänaseks on umbes pool Tartu linna meie toole uudistanud ja sobivust enda autosse katsetanud. Uskumatu, et Esileedi nii abivalmis viitsib olla, sest see võtab alati oma pool tundi ja mingit rahalist ega mitterahalist kasu ta ju sellest ei saa. Kuigi on endale teadmata arvatavasti tänaseks enda vilunud presentatsiooniga vast sada tooli maha müünud küll juba.
Mina seda turvalisuse asja kindlasti sama tõsidusega võtnud ei ole. Olen vastupidi võidelnud selle vastu, et me lastele nii kallid toolid ostame. Veelgi enam, kui toolid on väikseks jäänud, siis ei luba Esileedi mul neid ka teisel ringil edasi müüa. Räägib midagi mikromõradest ja nende käsitlemisest, kus nad on ehk saanud silmale nähtamatuid kahjustusi. Mis see meid enam huvitab, kui meil raha käes ja toolis istub juba kellegi võõra rüblik? Aga ei, kõik vanad toolid on meie kodust kadunud ja seda mulle teadmatus suunas. Ma arvan, et ta käibki neid salaja utiliseerimas, et mind mitte šokeerida.
Kuid mõned kuud tagasi võttis minuga ühendust Maanteeamet ja uuris, et äkki oleksin ma neile abiks ja aitaksin levitada nende uusi videosid, mis nad laste turvaliseks sõidutamiseks loonud on. Neli videot, mis räägivad turvatoolide valikust, kategooriatest, paigaldusest ja laste sõidutamisest. Selleks, et neid teiega jagada ja neile mingi eessõna lisada, tuli mul ka endal kõik need läbi vaadata. Tunnistan, et kui ma ei oleks neile seda lubanud, ei oleks ma kunagi neid videoid ka vaadanud, sest olgem ausad- turvavarustus pole just maailma kõige seksikam teema. Eriti, kui Esileedi selle nagunii enda kanda on võtnud.
Nüüd ma olen seisukohal, et KÕIK, kes puutuvad kokku lapse autos sõidutamisega, peavad need videod läbi vaatama. Auto annab enda tulede ja viledega küll paljuski märku, mis sa tegema peaksid, kuid kaugeltki mitte kõike. Mitte ainult mina ei vaadnud need läbi, vaid ka kõik kolm last sundisin need läbi vaatama, sest seal räägib nii lihtsalt ja visuaalselt turvavarustuse kasutamise vajalikkusest. Lapsed said selgeks, miks nad ei tohi sõita kinnitamata rihmadega. Nad said aru, miks isegi siis kui sõidu ajal süda pahaks läheb, ei tohi nad Esileedile sülle minna. Mina sain aru, et pagasiruumitäis lahtiseid asju tuleb hoida kindlalt katte all, sest mina võin ju olla osav ja eeskujulik autojuht, kuid see tropp, kes punasega mulle külje pealt sisse sõidab ja autos kõik segamini paiskab – selliste vastu ei ole meist keegi kaitstud.
Noorsandi jaoks oli eriti põnev lõik, kus hoiatati, et lapsi ei tohiks autosse valveta jätta ja kuidas poiss, siis esiistmele ronis ja auto käivitas. Noorsand palus seda kohta umbes viis korda ette mängida ja jälgis seda ülimalt tähelepanelikult. Algul ma arvasin, et selleks, et ta mõistis seda ohtu, kuid siis ma taipasin, et ta lihtsalt õpib, kuidas auto käivitamine käib. Läksime sellest kohast kiirelt edasi.
Me tahame, et need videod vaataksid läbi ka kõik need, kes meie laste transportimisega kokku puutuvad, et kaoks võimalus, et lapsed taas juubeldavad, kuidas vanaema autos sai ilma rihmata esiistmel sõidetud. Kuidas suudaks nad edasi elada teadmisega, et kõige hirmsam stsenaarium võiks täiesti olemata olla, kui nad oleksid lihtsalt halvimaks valmis ja kasutanud turvavarustust? Loomulikult ei anna ka turvavarustus garantiid, aga vähemalt annab see maksimaalse kaitse ja mina vanemana olen andnud endast parima, et mu laps jääks terveks ning ellu.
Nagu ma ütlesin, et ma suhtusin kogu selle turvavarustuse teemassse teatava üleolevusega ja vahel kui mõlemat isofixi kinnitust pole külge saanud, siis on piisanud ka ühest. Kui Noorsandi pea on kaelatoest kõrgemal, siis las ta olla – küll Esileedi hiljem tegeleb. Mina seda sättida ei oska.
Luban, et hakkan heaks. Õigemini ma juba olen ja need tänuväärsed 4-9 minuti pikkused videod olid mulle suuresti silmiavavad ja hoiakut muutvad. Ma ei olnud ka enne idioot ja teadsin, et turvatoole tuleb kasutada. Kuid teadmine ja mõistmine on kaks eri asja. Seekord jõudis see eriti kohale. Ka lastele mõjusid need positiivselt. Ainult Esileedi turtsus, et kui tema sama juttu mulle enne rääkis, ei kuulanud teda keegi ja nüüd on mingi video ning turvavarustus on hetkega prioriteeet number üks. Oleks sa mulle sama põnevalt seletanud, et ka 10 km/h kokkupõrkel muutub süles olev 10 kilone laps 100 kiloseks mürakaks, oleks sa mu tähelepanu kindlasti rohkem võitnud!
Ma lisan teile vaatamiseks ka neli videot siia. Soovitan ka lapsed ligi võtta, et saaksite koos uusi teadmisi, et ka nemad saaksid puust ja punaseks selgituse, miks turvavarustus oluline on. Jagage neid ka enda lähedastega, et neid näeks kõik, kes laste turvalisuse eest autos vastutavad.
Kommentaarid