Kallimad asjad, millest me ei ole valmis loobuma.
19.02.2019
Kogumispäeviklasena olen ma väga sihikindlalt otsimas viise, kuidas tõsta enda rahatarkust ja säästa rohkem. Käes on teine kuu, aga juba on hasart reaalne. Väike hääleke on pidevalt mu peas, mis mind tüütult ohjes hoiab ja rahakotiraudu eriti paotada ei lase. Seega sellega on kõik korras. Kuid ma olen endale asja palju keerulisemaks teinud, sest on teatud asju, mida ma tegelikult üldse ei vaja, aga sellegipoolest neist valmis loobuma ka pole. Keegi jagas möödunud nädalal enda blogis päris hullumeelset nimekirja visiidest, kuidas säästa. Hullumeelne selles mõttes, et keegi on teinud ikka päris suurt ajugümnastikat, et see kõik välja mõelda ja kirja panna. Ma kõiki ei jõudnudki läbi vaadata, aga suuremas osas siiski. Palju kavalaid nippe, aga ma ei saa kõiki kasutada, sest mugavus ja muretus maksab ka midagi.
Üks asi, mida me tegelikult ei vaja ja mis meilt terve ampsu sissetulekutest võtab, on koristamisteenus. Meil käib korra nädalas koristaja ja tegelikult on see suhteliselt uus luksus ja oleme seda kasutanud viimased poolteist aastat äkki. Kuid, kel iganes on suurem elamine ja palju väikeseid lapsi, siis te oskaksite hinnata seda, et korra nädalas tuleb keegi sinu juurde, lendleb mööda tube ja lahkub jättes elamise nii ilusa, särava ja lõhnavana. See on nagu mingit sorti uimasti, mida sa paar korda proovid ja oledki lõksus. Loomulikult elaks me üle ka koristajata, aga see olekski – üle elamine. Pidevalt pea kohal rippuv kirves, mis sulle meelde tuletab, et sa ei julge varsti enam naabreid üle lävegi lasta. Ma oleks nõus pigem ühe oma lastest ära andma kui loobuksin koristajast. Annika sa oled meiega seotud kuni sa pensionile lähed!
Teine asi, kust ma keeldunsäästmast: ma keeldun ostmast puurikanade mune. Ma olen viimase viie aasta jooksul ostnud ühe korra puurikanade mune, sest alternatiivi polnud ja mune oli tarvis. Vabalt peetavate kanade munad on küll sageli enam kui topelt kallimad, aga kana on ka inimene ja ma ei taha toetada seda, et teda selles pisikeses puuris terve elu kinni hoitakse. See ei ole kusjuures ka ainult südametunnistuse asi, vaid need munad isegi maitsevad erinevalt. Eriti suviti. Minu sõbrad, kellelt ma suviti mune ostan, on suisa nii loomasõbralikud, et kui kana lõpetab munemise, siis ei võeta talt pead maha, vaid siis läheb kana pensionile ja elab nendega seni, kuni talle on päevi antud. Kui ma selle üle imestust avaldasin, olid nemad sama üllatunud, et ma peaksin normaalseks seda, et nad oma sõpru, kes neid munadega varustavad tänutäheks veel ära ei tapa. Igal juhul sellist loomasõbralikkust olen mina valmis toetama ja maksma selle eest kõrgemat hinda. Raha tuleb säästa, kuid säilitada seejuures ka enda põhimõtted ja õiglustunne.
Kiire internet on asi, millest ma ei suudaks loobuda. Minu elu üks piinarikkamaid kogemusi, oli Iirimaal netis käimine. Iirimaalt Eesti veebiportaalide avamine võttis nii meeletult aega ja mul oli kombeks Delfi aadress sisse trükkida ja siis õue suitsetama minna ja kui ma umbes 10 minuti pärast arvuti taha tagasi jõudsin, olid esimesed uudised juba nähtavad. Muide, Eestis olles selles pidevas infomöllus, ei saa arugi, aga lugedes Eesti portaalide uudiseid välismaal elades, saada aru kui negatiivsele ja hirmutamisele kogu klikimeedia põhineb. Mul oli reaalselt kogu aeg tunne, et nüüd kohe Venemaa ründab Eestit ja kui ma emaga selle teemaks võtsin, siis tema ei teadnud sellest midagi. Kuid ma tänan jumalat, et meie alevikus on kõigi majadeni jooksev Telia valguskaabel, mis annab võimaluse ülikiireks netiühenduseks. Maksan küll rohkem kui aeglase interneti eest, aga ma olen niigi hall. Pole vaja asja veelgi enam võimendada.
On teatud tooted, millel on küll palju odavamaid alternatiive, aga ma ei ole nõus neid muutma. Ma ei jõua ära kiita Michelangelo šampooni, mida ma olen kasutanud nüüdseks juba kaks aastat (ise tellin ja ostan). Sellest ajast, kui ma nendega koostööd tegin. Lingin ära ka. Kui ma ei saa enda juustele seda mõnusat, värskendavat aroomiõlide lõhna, on selline tunne, et midagi on puudu. Kiidan ja julgustan teid seda isegi proovima. Ei ole koostöö. Kui ma alguses olin skeptiline, siis umbes neljanda pesu juures olin ma müüdud. Kogu see sari on on üks suur õnnestumine ja kui ma kunagi rikkaks saan, ostan kõik nende saadaolevad tooted endale! Ka hambapastale, mida ma kasutan, on terve poetäis odavamaid alternatiive, aga kui sa harjud ühega ära, siis see jääbki su valikuks.
Neid on kindlasti veel. Mis ma tahan öelda, et säästmisega ei tohi minna äärmustesse. Elu peab olema nauditav ja sa peaksid oelma suurema osa ajast õnnelik ja naeratav. Kui sa tood ohvriks kõik rõõmud ja mugavused, siis oleks mõistlik natuke asju üle vaadata. Minu jaoks on säästmine hetkel kui mäng ja hobi, et leida soodsamaid alternatiive, kuid nagu öeldud – mitte kõigelt.
Mis teil on sellist, mille arvelt te nõus kokkuhoidma pole?
Kuna elame hetkel kahekesi mehega, siis koduabilisest pole meil kasu, saame ise hakkama. Küll aga on mul mõned teatud asjad välja kujunenud, mis rohkem raha nõuavad. Lisaks Spotify Premium – sorry aga mul pole kahju seda 7euri kuus raisata selle elamuse peale!
Aga otsi omale 5 sõpra ja tehke spotify pere 😉 siis saab premiumi 1.85€ eest kuus. Mitte just suur võit, aga aastas 60+ eurot juba.
Ei näe pointi väga 😀
Kanamunadega olen täiesti nõus!! Ei suuda ka enam poest “tavalisi” mune osta, maitsevad jubedalt ja haisevad jubedalt! Ostame tuttava käest, kelle kanad rõõmsalt meile vastu patseerivad, kui ostma läheme 🙂
Meil pole sääatmise aeg. Sisustame kodu. Seega jahm. Samas jälgin ja otsin kust saab sama kvaliteetse toote odavamalt. Sellega olen PALJU kokku hoidnud. Ma pole nõus ostma mittekvaliteetseid tooteid. Ehk siis hinna järgi ei osta. Muidu peab ju ostma alguses odava ja siis kvaliteetse.
Laste spordivarustuselt ka kokku ei hoia. Lihtsalt ostan sealt kus odavam aga kindlasti kvaliteetsed asjad. Enamik spordivarustust tellin inglismaalt. Tuleb lihtsalt kordades odavam.
Asjad mis Soomes on soodsamad kui siin, toob abikaasa sealt ja samamoodi kui tööle läheb võtab siit kaasa mis odavam.
Tsiklivarustus on meil ka parimate klassist mitte odavamate klassist aga see on ka pooleldi elukindlustus.
Jah. Me kulutame palju. Aga poes käin poenimekirjaga, et mitte teha emotsionaaloste.
Mul on kolm asja mille pealt ma kokku ei hoia:
1.Elamused…pean siin all silmas teatrit, kino, kontserde jm. Muidugi mitte nii, et mõtlematult igal pool käima peab vaid kui miski kõnetab ja tahan minna, siis lähen ka, mitte ei hakka mõtlema mida kõike ma säästa saaksin. Fakt on see, et enamik pileteid on kallid ja aasta peale oleks kokkuhoid märkimisväärne aga elamus jääb alatiseks mälestustesse.
2.Toit…just tervislik toit. Umbes sama nagu munadega, et ma maksan alati kvaliteetse toidu eest hea meelega rohkem. Kurgi ostan alati eesti kurgi, tomatid alati intsu talu kui on, küüslaugu alati eesti. Ehk siis ma eelistan toidu puhul iga kell kvaliteeti kvantiteedile ja olen valmis selle eest rohkem maksma. Mis muidugi ei tähenda, et kui ma saan midagi odavamalt siis ma ei osta…kartuli-porgandi ostan alati lahtise, mitte pakendatud kuna see on soodsam. Samamoodi või puhul jälgin soodukaid. Liha ja Kala ostan soodukaga aga laias laastus ma ei vali odavamat kui tean, et see on kehvem.
3.Riided…jällegi see, et armastan palju taaskasutust ja ei osta riideid tihti just tihti ehk siis omamoodi kokkuhoid. Aga kui ostan, siis maksan kvaliteedi eest üsna lahkelt…eelkõige jalatsid ja õueriided. Samuti olen ma sellessuhtes firmamärgisõltlane, et kui mõni firmamärk on enda hinda ja kvaliteeti õigustanud, siis maksan ja ei mõtle, et ma saaks sama “noname” toote 3x odavamalt. Minu jaoks tähendab see enamasti seda, et ma peaksin seda siis ka 3x tihedamini välja vahetama. Kuigi sellise mittesäästmisega säästan ma võibolla hoopis rohkem…sest mul on tõesti palju asju mida ma kannan juba aastaid väga tihti ja need näevad endiselt nagu uued välja.
Kas tundub väga imelik, kui ma ütlen, et kasutan enamust neist säästunippidest igapäevaselt ja mitte meeletu koonerdamise võtmes, vaid mulle tundub, et need on vastutustundliku inimese loomulikud käitumismustrid. Keegi oleks nagu mind jälitanud ja mu käitumist analüüsides selle “nippidena” kirja pannud 😀
Krt, palgakõrgendus peaks minema küsima nüüd ja koera võtma, et saaks lemmiklooma voodi pealt säästma hakata 😉