Ärge usaldage kedagi ega midagi! Eriti puuksu! – a mida henry teeb?

Ärge usaldage kedagi ega midagi! Eriti puuksu!

28.01 2019

“Issi, tule mind pühkima!” Meie lapsed ei kanna juba ammu mähkmeid, kuid see ei tähenda, et ma veel pääsenud olen. Ei. pepupühkimine on jätkuvalt minu ja Esileedi teema. Õigemini Esileedi ja minu, sest ma püüan ikka ära nihverdada sellest kui võimalik. Aga sageli ei õnnestu. Jätkuvalt tuleb see ettevõtmine sirge näoga ära teha, et lapsele mitte kompleksi tekitada, et see midagi vastikut on. Oma lapse oma ei ole vastik. Meeldiv ka mitte. Ütleme talutav.

Kuid möödunud nädalal omandas hüüe “Issi, tule mind pühkima!” täiesti uue tähenduse. Lonkisin ohates vetsu, et hädasolijat aidata ja.. seal ei olnud kedagi. Ometi mulle täielikult tundus, et hääl tuli ülevalt korruselt. No kui tundus siis tundus. Läksin alumise korruse tualetti ja… ka seal polnud mitte kedagi. Süda aimas halba. Kuid ma arvasin, et ta olid röövinud tulnukad või kukkus küünitades aknast välja, aga miski ei valmistanud mind ette selleks, et asi võiks nii hull olla.

“Kus sa oled?! Kas sa kakasid ja kutsusid mind pühkima?”

“Jaa! Teisel korrusel!”

Oh teda vigurvänta. Kõigil kolmel on nüüd kombeks olnud ennast peitma hakata. Mitte küll väga hästi, sest kui ma otsin kõva häälega, siis nad ei suuda pingele vastu panna ja varem või hiljem kargavad nad ise peidukast välja rõõmsa hüüatusega “Siin olen!” Ma juba teadsin, kust teda otsida- dušinurgast. Meil on sellisest tuhmist läbipaistmatust klaasist uksed ja  on iseenesest väga kaval peidukoht. Poleks see ka esimene kord kui keegi end sinna peidab.

Hiilisin vaikselt dušikabiinini ja tõmbasin möiratades ukse lahti. Tegelikult ei ole see kakava lapse puhul kunagi tark tegu, sest tulemusi tuleb endal hiljem koristada. Kuid seal ei olnud ühtegi last. Ju ta oli siis poti kaasa võtnud ja mingis x kohas asjatamas.

“Kus sa oled? Kas sa kakasid?”

“Jaa!”

“Kus sa oled?”

“Teki all! Sinu voodis!”

…..

Ma ei hakka ütlema, mis lapsega tegu oli, sest ta ei olnud kaugeltki ainus, kes nädala jooksul selliseid “nalju” tegi. Seisin vaikides dušikabiinis ja keerasin külma vee jooksma. Uhh, külm. Järelikult ei ole uni. Miks alati kui ma loodan, et see ei ole uni, on see uni ja kui ma loodan, et see on, siis ei ole see seda teps mitte?

Meie perre oli jõudnud kõhugripp. Ta oli teki alla peitu läinud, puuksu teinud jalahtise kõhuga ei ole see eriti hea mõte. Järgmised päevad keelasime me kõigil pereliikmetel igasuguse puuksutamise ja üksteise ehmatamise, sest need ei piirdunud sellega. Kuid 400 uut paari pükse päevas andsid vihje, et nad ei võtnud meie sõnu just eriti tõsiselt. Selline tunne oli, et nad korraldasid üksteise ehmatades puuksuvõistluseid. See nädal möödus eriti mustades pruunides toonides.

Kuid see oli kõigest nädala alguses. Õige pea lisandus sellele ka oksendamine ja mina ei tea, mis nende lastega on, et nad seda ainult une pealt harrastavad. Võisid päev otsa ringi lipata, üksteist ehmatada, väsitada end õhtuks ära, magama heita, et siis vanematel (Esileedil taas peamiselt) ööseks tegevust anda.  Öine oksendamine ei tähenda mitte ainult seda, et meil on rõdu täis plekilisi madratseid ja kattemadratseid, mille tarbeks me homseks tekstiilipesuri tellisime, vaid ka seda, et oksendamiste vahele ei saa me ikka magada. Iga väiksemgi köhatus, suu matsutus, pööramine, sügavamalt hingamine oli mulle sama ergutav kui keegi oleks mulle jääpurika püksi pistnud. Sekundiga püsti ja kaussi otsimas. Ja nii ma siis istusin hullunud pilguga lapse pea juures, hoidsin kaussi, et see järgmise neelatamise ajal talle suu alla pista. Aga ei midagi. Valehäire. Heitsin pikali, ohkasin sügavalt ja järgmisel hetkel oli mu käsivars kaetud seedimata õunakoortega, mis õhtusöögi asemel järatud sai.

Ma oleksin tahtnud karjuda. Aga ei saanud, sest laupäeva õhtuks oli viirus viinud mu hääle. Ma sain ainult frustreerunult ahastuses sosistada, aga ma sain aru, et see ei oli ikka sama. Vihaselt sosistamine ei maanda pingeid nii nagu karjumine. Kuidas tummad ennast välja elavad?

Selliselt möödus meie nädal ja sellepärast ei ole ma olnud aktiivne ei siin ega Instagramis. Esileedi pole ka eriti suur moraalne abiline olnud, sest tema on lastega sama sammu astunud. Õnneks jõudis tema väidetavalt alati enne õnnetust tualetti. Mina olin ainus, kel piirdus haigus kadunud hääle ja kehva olemisega ühel päeval. Kuid nüüd oleme pea tagasi vormis ja elu läheb edasi. Loodan, et teie terve püsite! Peske tihedalt käsi!

Sulle võivad meeldida ka need postitused:

Eelmine postitus Järgmine postitus

4 kommentaari

  • Pilleriin

    28.01.2019 at 15:19

    Meie poisid põdesid ka alles kõhuviirust, algas muidugi samuti öösel. Kuna kausi mahutamine lapsele piisavalt lähedale tundus võimatu, siis võtsin kasutusele kopsiku (selline umbes liitrine plastmassist kann pigem), see lapsele padja juurde ja iga kõõksu või püsti ajamise peale see talle näo ette.

    Vetus käies saab 5ne juba ise hakkama, aga kui kõlab 3se VALMIIIS… siis tuleb ühel meist minna, hea on kui olen samal ajal köögis söögiga toimetamas või eelmisel korral juba pühkinud 😀

  • Reelika

    28.01.2019 at 16:14

    Me viibisime nr 3ga pool nädalat haiglas 🙁 …palavik

  • carmen

    29.01.2019 at 12:12

    ma ärkasin üleeile öösel lapse köhatuse peale, ja kuna see oli selline kahtlane, siis kallasin ruttu mänguasjasahlti tühjaks ja pistsin talle ette, oksendas , lonks vett ja magas rõõmsalt edasi. minul aga ei tulnud 2 h veel und 😀 õnneks vist piirdus asi üke korraga, eile oli ok kõik ja öö kah. kohe probiootikume hunnik sisse

  • Heleri

    01.02.2019 at 21:46

    Jõudis see ka meieni…oeh…. 🙁

Jäta kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga