Naabrite muusika = maailma halvim muusika – a mida henry teeb?

Naabrite muusika = maailma halvim muusika

14.01 2019

Nädalavahetusel oli minu jaoks uus kogemus. Mind kutsuti rääkima blogimisest. Ma ei ole suurem asi avalik esineja. Ma saan enam-vähem hakkama ettevalmistatud tekstiga, aga kui ma pean kohapeal midagi improviseerima, siis ma ei ole selles eriti osav. Ma olen see tüüp, kes kirub end alati peale mingit sündmust, et miks mul ometi SEDA mõtet pähe ei tulnud siis kui see moment oli. Aga hoolimata kõigest, sain ma oma poolteist tundi täis vadratud, küsimustele vastatud. Ma küll arvasin algselt, et mind kutsuti, sest ollakse huvitatud blogimisest ja sooviti nippe, kuidas kirjutada edukat blogi. Seekord mitte. Enamus neist polnud minust ja mu blogist eriti miskit kuulnudki. Seekord taheti lihtsalt lahata blogimist ja miks ma seda teen. Sest meeldib noh..

Esileedi aga võttis ette retke ja sõitis kogu lastekarjaga Tallinnasse õepoja viiendat sünnipäeva tähistama. Ma oleks nii väga tahtnud ka sinna minna, aga kuramus küll, sel korral ei õnnestunud. Poleks mul seda ettekannet olnud, oleks minagi saanud lustida põngerjate keskel kusagil mängumaal. Kui te näeks praegu mul seda irvet näo peal, siis te saaksite aru, et ma ajan jama. Minu jaoks oli see ettekanne elupäästja, sest kui ma kardan lastesünnipäevi Tartus, siis kui suur eneseületus oleks siis, kui ma peaksin selleks sõitma Tallinnasse. Lisaks oleks Esileedi ju oma õdedest ümbritsetud, mis omakorda tähendaks, et poleks võimalustki minna viuh sinna ja viuh tagasi. 

Kahjuks ma eelolevaks nädalavahetuseks mingit esinemist endale organiseerida ei saanud ja tundub, et Noorsandi sünnipäevast ma ära vingerdada ka ei saa. Ah ma ei tahakski. Oma lapse sünnipäev on ikka hoopis miskit muud. See on nagu lapse naeruga – seda on tore kuulata ainult siis kui see on sinu enda lapse oma, või su lapse mängukaaslaste oma.

Kunagi üürikas elades oli meie kortermaja kohe eramaja kõrval ja seal elas hulga lapsi, kes igal õhtul õuemänge mängisid, kilkasid, naersid ja olid lihtsalt rõõmsad. Oh kui ärritav see vaikust otsivale lastetule mehele oli. Vahel läksid nad tülli nagu lapsed ikka ja keegi hakkas nutma. Mäletan seda rahulolevat naeratust, mis mu näole seda kuuldes tekkis, sest see oli märk sellest, et nüüd on selle õhtuse rõõmustamisega ühel pool. Lastetu mees olin, mida minust ikka oodata?

Sellepärast on mul hea meel, et ma enam kusagil paneelmaja korteris ei ela. Ma loen siin aeg-ajalt postitusi, kui keegi räägib, kuidas ta peab õhtuti kikivarvukil käima ja olema pidevalt teadlik, et ta võib enda tegevusega teisi inimesi segada. Jube, kui ahistav see oleks. Ka meie elame ju paarismajas ja seina taga on naaber, aga õnneks ei kostu sealt suurt midagi läbi. Peamiselt ainult see kui lapsed trepist üles-alla jooksevad. Alguses see häiris mind, aga siis mulle meenus, et varsti hakkavad ka mu oma lapsed ise kõndima ja mööda treppi jooksma ning hetkega kadus mul igasugune trots, et naabrid trepil trambivad. Tänaseks teevad nad seda mõnuga ja ma pole neid kordagi keelanud.

Aga minu jaoks häirivaim heli on muusika kui see tuleb kellegi teise kõlaritest. Pole hullemat kui tümps, mis kostub naabrite poolt läbi seina. Sealt võib tulla mu maailma lemmikuim laul, aga kui see tuleb naabrite poolt läbi seina, olen ma hetkega dilemma ees, kas kannatada ära, või minna ja toppida mürareostajale ta kõlar tagant poolt sisse. Normaalse eestlasena, olen ma alati ära kannatanud. Õnneks on meil nüüd eriti naabritega vedanud ja arvestades, et seal on ka kolmelapseline pere, on nad eriti eeskujulikud. 

Ma pakun, et meie ise oleme palju lärmakamad. Me küll ei kuula valjult muusikat, aga see müratase, mis meil igal hetkel on, on kindlasti üks parimaid rasedusvastaseid vahendeid. Äkki võiks koolid seksuaalkasvatuse raames õpilased päevaks meile lapsi hoidma saata ja ma olen veendunud, et järgmised kümme aastat oleks muretu. Nad isegi magaks kondoomiga. 

Iga kord kui mu ema meil külas käib, siis loogiline peaks olema, et mida kauem inimene piinleb, seda õnnetumaks ta olemine läheb. Mu emal on vastupidi, mida kauem ta siin on, seda rõõmsamaks ta lõpupoole läheb, sest ta teab, et ta saab peagi oma vaiksesse koju. 

Lisaks mürale, mida ma taluma pean, on Esileedi end igale maailma kursusele kirja pannud ja näiteks sellel nädalal on ta koolitused, millest igaüks kestab 5000000 tundi, mis tähendab, et ta päev otsa ära on: esmaspäeval, teisipäeval, neljapäeval ja laupäeval. Ma olen peaaegu täiskohaga üksikisa.. Eriti laupäeval kella kümnest kuueni õhtul. Ma saan aru, et sa tahad käia imetamisnõiustajaks õppida, aga sul on kodus paks mees – sa ei pea rindu mööda ilma taga otsima. Võid vabalt mu moobsidel harjutada. 

Kuidas teil on? Kas võtate kodus õhtuti teadlikult vaiksemaks, sest muidu häirite naabreid? Või majaomanikud, kas teil on hea meel, et te kellegagi arvestama ei pea? Lisaks, kas ostate Luunja kurke edasi kui saite teada, et Lätis müüakse neid samu kurke neli korda odavama hinnaga?

Sulle võivad meeldida ka need postitused:

Eelmine postitus Järgmine postitus

1 kommentaar

  • Marju

    21.01.2019 at 18:32

    Skrollisin alla, et kommentaare lugeda ja tuttkit. Ma elan METSAS. Oiii b…ää kuiii mõnus see on!!!!! Naabriteks rebased, kitsed ja põdrad. Ning keegi pole neist õnneks kurtma tulnud, et mu laps liiga valjult jauraks. Ise nii naudin, et ei pea kogu aeg korrutama “tsss ole vaiksemalt”. Olen ju isegi pärit paneelmajast ja oii kuii mõnus siin on. Ema juures korteris ei suutnud enam magadagi. Iga naabri valjem lause oli kuulda. Kord olid sugulased külas ja nende kolmeaastane tütar hakkas jonnima. Ema siis tütrele, et tasa ära karju. Mina seepeale, et eiei.. karju karju, tule lähme õue ja karju ennast tühjaks. Vaene laps ehmatas nii ära, et unustas jonni hoopis ära 😀

Jäta kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga