“Kas sa kujutad ette kui väga me Noorsandi hellitaks, kui ta oleks meie ainus laps?” – a mida henry teeb?

“Kas sa kujutad ette kui väga me Noorsandi hellitaks, kui ta oleks meie ainus laps?”

27.12 2018

“Kas sa kujutad ette kui väga me Noorsandi hellitaks, kui ta oleks meie ainus laps?” Just sellise küsimuse esitasin ma Esileedile mõned nädalad tagasi ja see pani peas tööle mingid mõtted, et sellega seonduvaid situatsioone kõrvalt vaadata. See mõte tekkis peale seda kui ma kuulsin kõrvalt, kuidas terve detsembri saab laps iga päev sussist mitte ühe kommi, vaid täitsa kingituse. Mitu Instagrami postitust on jäänud silma, kus ühe lapsega vanemad reisivad soojale maale ja all on kiri- lastega reisimine on fun! Ja palju muud ning mulle hakkas meenuma aeg enne kaksikuid.

Tõepoolest kui meil oleks vaid üks laps, oleks Noorsand kõiges suplev laps, keda koormaks meie liigne tähelepanu, sest ta oleks meie ainus!

Kui ma lähen praegu poodi ja näen mingit lahedat mänguasja, mille puhul ma tean, et Noorsand oleks sellest sillas, siis ma vaatan seda, kehitan õlgu ja panen selle poeriiulile tagasi. Sest ma tean, mis selle ostuga kaasneks. Noorsand oleks toa nurka surutud, hoiaks seda lelu enda pea kohal ja püüaks kaksikute nuruvaid käsi mänguasjast eemale võidelda. Kui ma ostaks ühele, peaks ma ostma kõigile. Välja arvatud juhul, kui on tegu sünnipäevaga. Siis ei peaks ma teistele ostma. See on üks päev aastas kui lapsed võivad tunda end nagu need lapsed, kes on peres ainukesed – kogu tähelepanu talle, kõik kingitused talle. Välja arvatud kui sa oled sündinud kaksikuna, sest siis ei ole ka sinu sünnipäev ainult päris sinu oma. Seda tuleb jagada.

Kui kaksikud veel maailmast aru ei saanud valitses hoopis teine olukord, sest kui ma nägin midagi, mille menus ma olin veendunud, siis see ka korvi kukkus.

Kui Noorsand enne kaksikute saabumist kellegagi tülli läks ja kedagi lõi, või siis ise haiget sai, hakkasime me talle kohe lahendusi otsima ja välja pakkuma. Pakkusime lohutust ja võtsime ta enda turvalisse embusesse. Ka nüüd me teeme kõike seda, välja arvatud lahenduste pakkumine. Me anname endast parima, et laste omavahelistesse tülidesse ja vaidlustesse me ei sekku. Välja arvatud kui käed lähevad käiku ja sageli need lähevadki. Kuid kui on tüli ruumi või mõne eseme pärast, siis selle asemel, et leida süüdlane ja nad omavahel ära lepitada, laseme me neil omavahel läbirääkida ja alternatiivseid lahendusi leida. See on uskumatu, kui leidlikud nad on ja kui rahul nad endaga ise on, kui suudavad leida lahendusi, mis mõlemale poolele sobivad. Tavaliselt laheneb siis hetkega ka tüli ja kõik murtud hinged ning südamed saavad hetkega kokku lapitud.

“Teeme nii, et kümme minutit mängid sellega sina ja siis on minu kord, eks? Issi ütle kui kümme minutit läbi on!”

Ühe lapsega ei olnud meil kunagi nii. Kui ta oli liivakastis ja võttis kellegi teise asja ära ning see teine seda kohe endale tagasi tahtis (isegi kui ta seda ei kasutanud), siis me ka andsime, sest see ei ole meie oma. Ja kui meie oma võeti, siis anti ka see esimese kortsus huule korral tagasi. Ei mingeid läbirääkimisi,ei mingeid kompromisse. Ainult keelud ja reeglid. 

Sageli on aru saada kui uus mängukaaslane on üksiklaps (isegi kui ta käib lasteaias) või ta on ka kodus sunnitud toime tulema venna/õe soovidega. Kui keegi hakkab nutma, sest tal ei lasta lihtsalt rahulikult omaette olla või omaette mängida, on 99% tõenäosusega üksiklapsega, sest ta on nii harjunud. Tavaliselt kui meil keegi millegagi mängib, peab ta arvestama sellega, et keegi nurgas sama asja peale keelt limpsab ja keegi tal seljas elab või kaupleb seda asja endale.

Neid samu omadusi õpitakse loomulikult ka lasteaia kollektiivis – teistega jagamist ja arvetamist ning sellepärast ongi mul aina enam heameel selle üle, et meil rühma jagu lapsi kodus kasvamas. Või ma ei teagi – kas lasteaias areneb rohkem olelusvõitlus või oskus teistega arvestada…?

Ma ei ütle, et kõik üksiklapse vanemad oma lapsi hellitavad. Ma ütlen, et mina täiega hellitaks. Ma ütlen, et kuigi see väljavaade oli hirmutav, et endale lapsi lisaks saada, siis nüüd ma näen selles hästi palju plusse ja väga vähe miinuseid. Meil õnnestub kõigile kolmele tähelepanu pakkuda ja tahaks väga loota, et keegi kolmest ei tunne ennast väljajäetuna. Ma olen lugenud, kuidas keskmine laps alati see vaeslaps on, sest väiksem on pesamuna ja suurem on alatiseks see kõige esimene. Õnneks meil keskmist last pole. On see kõige esimene ja kaks pesamuna.

Sulle võivad meeldida ka need postitused:

Eelmine postitus Järgmine postitus

Jäta kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga