Igavad jõulud alaku… – a mida henry teeb?

Igavad jõulud alaku…

24.12 2018

Täna on eriline päev. Täna on esmaspäev ja kui sa ei tööta Prismas, või mõnes muus kaubandusettevõttes, siis on sul arvatavasti vaba päev. Haiglates on ametis ehmunud pilguga koolipingist tulnud residendid, kes on elevuses valge kitli pahupidi selga tõmmanud ja stetoskoobi kaela riputanud, sest ka vanadel olijatel oli nii. Kõik naudivad valgeid jõule. Välja arvatud kojamehed, kes vihaselt labidat loobivad ja salaja laste ehitatud lumemmesid ümber ajavad. Lõpuks on aga kõnnitee puhas ja võib tuppa sooja teed jooma minna ning aknast vaadata, kuidas sahk kõik teel oleva lopa mõnuga kõnniteele lükkab.

Poodidel on olnud kiired päevad. Esimese asjana kaovad poe lettidelt kõik pisikesed nipsasjad, mis on viimased 11 kuud riiulitel tolmu kogunud. See jama ei maksa ju palju, aga seda ei soovi keegi osta. Sest see on mõttetu jama. Kuid hetkel joostakse selle jama peale tormi, sest see ei maksa mitte midagi ja mis veel olulisem – see mahub sussi sisse. Pole ju paremat tunnet, kui laps rõõmsalt hommikul su voodisse hüppab ja näitab suurima rõõmuga seda 49 sendist asja, et see sinna voodisse unustada ja sellest mitte kunagi enam taas huvi tunda. Kui sa oleks nutikas, paneksid sa selle kõrvale, et järgmisel aastal see taas sussi sisse sokutada, et seda mitte uuesti osta. Aga sa ei ole, sest see maksab kõigest 49 senti.

Kuigi poodides on rekordpalju inimesi, mahutavad parklad rekordvähe autosid. Lume alla mattunud parkimisjooned on juhtidel ära kaotanud taju kui palju ruumi neil autost väljapääsemiseks tarvis läheb. See on aeg aastas, kus sa võid auto parkida, ukse pärani lahti lükata, viie meetrise punase vaiba lahti rullida ja ka siis pole sa järgmise parkiva autoni jõudnud, sest ega tema ei soovinud sulle selga parkida, sest kuidas muidu saab ta enda ukse pärani lahti?

Jõuluõhtul sööme me kahe nädala kalorinormi sisse ja siis teeskleme ägisedes teleka ees, et see jõulu tilulilu telerist on hea vaatamine. Pole kohutavamat aega kui jõuluhommik, kus me oleme telerist sunnitud jumalateenistusi vaatama. Kui ma tahaks neid monotoonse häälega kõnesid ja 17 sajandi riime nautida, läheks ma ise kirikusse. Aga ei, mingi tropp võttis kaamera kaasa ja sunnib nüüd ülejäänud Eestit seda telerivahendusel nautima. Mulle sobib kõik see rahu ja lähedaste meelespidamine, aga seda kõike tuleks uuendada. Muuta vormi. Kindlasti võiks Mihkel Raud Joel Luhametsale laiemat üldsust huvitava teksti valmis kirjutada ja Nublu mõne jõululoo enda omaks remiksida.

Ja Instagrami ning Facebooki vahendusel saame osa enda sõprade sätitud jõulupiltidest ja ilusatest ning helgetest jõulusoovidest. Tavaliselt nad ei räägi nii, aga täna räägivad, sest jõulud on noh. Ka mina plaanisin perekonna jõulukaardi teha. Otsisin statiivi välja, sättisin paika kaamera, istusin kuuse ette, et kogu perekond mu ümber tuleks ja me ühise perepildi teha saaks. Veerand tundi hiljem tegin ma kuuse ees üksi selfisid, sest perepildist ei tulnud midagi välja. Äkki täna.

Kuid tänane postitus ei ole üldse negatiivne ja masendunud postitus. Mulle meeldivad jõulud väga. Vähemasti nüüd isana meeldivad. Isegi see meeldis, et Esileedi kuulis öösel kell pool kaks, et ma tualetti hiilisin ja käsutas mu bokserites külma garaaži, et ma valiksin, missugune kingitus läheb Noorsandile jõuludeks ja missugune mõne nädala pärast sünnipäevaks. Esileedi võtab jõule kõige tõsisemalt, veetes tunde kingitusi pakkides ja tube kraamides, sest koristaja tegi otsuse, et selle asemel, et meie segadust korrastada, tahab tema hoopis oma perega jõule pidada. Ennekuulmatu!

Aga mulle ei meeldi see, milleks jõulud muutunud on – igav, rahulik, heasoovlik ja heategevuslik rõõmupüha. Detsembris on minu poole pöördunud üle päeva inimesed, kes paluvad mul oma seinal enda abivajamist jagada. Pea iga päev kirjutatakse mulle kurbi kirju, kuidas mina olen nende viimane võimalus ning mina olen see kuradima Grinch, kes ei anna neile seda viimast võimalust ja 49 juhul 50st ei jaga ma seda seinal. Sest ma ei saa. Inimesed ei oleks mu lehel kui ma iga päev neilt raha küsiksin.

Lisaks need kurvad ja inimlikkusele rõhuvad telesaated. Minus tekitab alati hämmingut see, kuidas riigiametites jaotatakse suuri lahkumishüvitisi, makstakse nõukogude juhtidele tohutuid summasid, riigiametnikele suuri preemiaid ning selleks, et vastsündinutele erivarustus soetada, neil raha ei ole ja seda küsitakse õnnetu muusika taustal meilt.

Jõuluvanal pole enam vitsakimpugi puusa peal, sest igasugune vägivald on tänapäeval mõistusevastane. Kui mina väike olin, siis oli mul küll hirm, kas ma saan ikka kingi kätte, või tõmbab habemik mul turja kuumaks. Kuigi see tal ähvardavalt vöö vahel on, ei ole ma kunagi kuulnud, et jõuluvana päriselt ka kedagi nüpeldanud oleks. 

Mina tahan, et jõuludes oleks elu ja emotsioone. Ainus, mis seda telerivahendusel mingil määral tuua suudab, on Visa hing, mis mul pea täielikult peas on. Mulle ei meeldi see pilvedel hõljumine ja rahu soovimine, ma tahaks kärtsu ja mürtsu. Õnneks kolme lapsega sellest puudust pole ja soovin ka teile just selliseid jõule nagu teile meeldivad. Et oleksite koos enda perega ja tunneksite ennast armastatuna. Ja et mu soovid ei oleks iiveldama ajav õrn roosamanna, siis lubage mul siia lõppu panna lihtsalt üks ropp sõna, et seda tasakaalustada. Häid jõule!

T*ra.

Sulle võivad meeldida ka need postitused:

Eelmine postitus Järgmine postitus

3 kommentaari

  • Liis

    24.12.2018 at 12:39

    😃😃😃😃
    Polegi muud öelda!

  • MO isetegemised

    24.12.2018 at 17:13

    Oh Henry, I feel you 🙁

  • Kadi

    27.12.2018 at 18:22

    Aitäh, nii hea lugeda. Me siin riigis pidime kirikus väikese sugulase pidu tähistama ja seda (mitte küll monotoonset, aga seda rohkem soiguvat) jura kuulama (kuni mu enda pisike soiguma hakkas ja sain ülejäänud aja temaga koos õues kaktuseid torkida), see-eest korvas piinad ilutulestik, see olevat uuel kodumaal normaalne nähtus jõulude ajal, kuida siis muidu <3

Jäta kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga