Nädalaga 30 kilo mandariine

28.11.2018

Kaks aastat tagasi kogesime me terve enda perega midagi kohutavat. Kogu meie pere sai põhjaliku kõhuviiruse 24 tunni jooksul. Kallistasime potte ja istusime potil vaheldumisi. Ühel hetkel istusime kõik kurnatuna elutoa diivanil ja ei julgenud iitsatadagi, sest igasugune liigutamine tähendas kohest spurti vetsu suunas. Oh, see oli jube. Andsime siis ka lubaduse, et kõik, enam mandariine koju ei osta.

Lisaks ei saanud me neid nagunii palju süüa, sest kaksikutel tekkisid kohe kehale punnid ja me jõudsime järeldusele, et ju on neil tsitruseliste vastu allergia nii nagu minulgi. Ka mina ei saa eriti palju apelsine ja sidrunit tarvitada, sest lööve nahal annab märku, et Henry, mine söö parem saia. Püüa siis nii kaalust alla saada.

Kuid tegelikult ei ole ju mandariinidest võimalik täielikult eemale hoida. Nad on nii head! Ja vaikselt tulid nad meie lauale tagasi ja muutus oli selles, et me hakkasime neid hoolikalt enne koorimist pesema, et kui seal ongi mingi viirus peal, siis anname meie endast parima et sellest lahti saada. Kuid mandariinide pesemisega, on nagu vetsu puuksutamiseks minek – sa teed seda ainult siis, kui Esileedi kullipilk sind jälgib. Nii kui teda toas pole, ei viitsi ma ei mandariini pesta, ega teha ka seda teist asja. Kuid iga kord kui ma olen söönud mandariine, on minus ka alateadlik hirm, et kuidas ma ennast peagi tunnen. Siiani on, ptüi ptüi ptüi, kõik läinud veel hästi.

Kuid tegime siiski eelmisel aastal otsuse, et hakkame ainult ostma mandariine, millel on ökomärgis. Esiteks ei ole neid pritsitud ja ka nende tarnega on rohkem vaeva nähtud ja tavaliselt korjatakse need kastidesse ja pannakse kohe teele ja sellest ma tahangi täna rääkida.

Meil on üks väga hea sõbranna, Heret. Ta on Esileedi endine kursaõde ja ta on ainus inimene, keda ma olen kunagi kohanud, kes räägib veel rohkem kui Esileedi. Ta avastas enda jaoks kunagi Itaalia ja see oli tema jaoks õnnistus, sest Itaalias ei ole ta jutukas, vaid kõige keskmisem lobiseja. Ma olen Heretit alati tema energia ja ettevõtlikkuse pärast imetlenud ja olen mõelnud, et kui lahe oleks temaga mingit asja vedada. Kuid tema ei mõtle, vaid tegutseb. Ok, see ei kõlanud hästi. Igal juhul asutas ta aastaid tagasi ettevõtte MyItaly ja olles elanud aastaid Itaalias, sai ta aru, et ta armastab kõike Itaaliaga kaasnevat, kuid enda elu näeb ta sellegi poolest Eestis. Ta tõigi armastuse Itaalia toidu vastu Eestisse ja läbi MyItaly müüb ta Itaaliast imporditud tooteid, mille kvaliteedi on ta koha peal käies ise kindlaks teinud.

Viimase nädala jooksul olen ma tema Aparaadi tehases asuvas poes käinud kolm korda ja lahkunud iga kord 10-kilose kasti mandariinidega, mida ta Itaalia istandustest Eestisse toob. Neil ei ole öko-märgist ja ta ei müü ka neid öko-toodetena, aga kuna kasvataja näol on tegu isikliku tuttavaga, siis ta teab, et viljad on pritsimata ja sellepärast julgeme me neid ise süüa ja pakkuda ka lastele. Ja ma ei oskagi öelda, kas meil äkki ei olegi allergiat tsitruseliste vastu, vaid hoopis mingi mürgi vastu, millega mandariine pritsitakse, aga ei mul, ega ühelgi lapsel pole mingit allergilist reaktsiooni mandariinidele olnud ja me oleme ikka korralikult neile hagu andnud.

Loomulikult oleme jaganud neid ka end külastavate sõpradega ja pole päris ise 30kg neid nahka pannud. Lisaks on üks kast täitsa täis sest selle järel käisin alles eile. Seega, kui te tahate tõesti imemagusaid ja mahlaseid mandariine, siis leidke enda tee Hereti juurde. Vahe tema mandariinidega ja poe omadega on ka silmaga näha. Kui tavaline poe mandariin võib su laual seista, ma ei tea, nädalaid, siis Hereti omadega on see, et kui need jäävad paariks päevaks sooja, hakkavad nad juba pehmeks minema.

Teine asi, mida me oleme temalt ostnud vast juba oma kaheksa aastat, on oliiviõli. Enne kui Heret sellega ise tegelema hakkas, ei olnud ma kunagi eriti isegi mõelnud, mis õlid olemas olla võiks. Kuid kui Heret õlidest ja nende erinevusest rääkima hakkab ja ta silmad põlema lähevad, siis võiks ma sellest kuulata tunde. Mitte niivõrd sellepärast, et see jutt nii põnev oleks, vaid eelkõige sellepärast, et ta räägib nii palju ja ei saa pidama. Kuid teda tasub kuulata. Andis ta ju välja ka terve paksu raamatu, mis räägibki erinevatest oliiviõlidest. Meie leidsime enda lemmiku aastaid tagasi ja see on meil alati olemas, kuna meie ei osta seda liitri kaupa, vaid kolme või viie liitrise kanistriga. Ja see teeb salatid paremaks, sest see ei ole nagu see peenelt rafineeritud toiduõli, mida poest leida võib, vaid see on selline paksem, kuldkollane ja oliivide lõhnaga õli. Me lisame seda salatitele ja muudele toitudele, mis õli vajavad.

Kuna tavalisel toiduõlil ei ole pea mingit lõhna ja oliiviõlil, mis pole rafineeritud ja enda headest omadustest tühjaks tehtud, on olemas mingi lõhn ja maitse, siis algul olin ma väga skeptiline, kas see võiks mulle meeldima hakata. Ma ei mäleta, kas selleks harjumine võttis ka mingi aja, aga see lõhn ja maitse mitte ainult ei häiri mind, vaid mul on raskusi salati alla neelamisega, kui seda on segatud mõne odava õliga. Sedavõrd suur vahe on nüüd minu jaoks õlil ja õlil.

Miks ei ole see postitus märgitud, et see on reklaampostitus? Sest mu pangaarve ei suurene sendigi võrra ja kõik enda mandariinid ning õlid olen ma ka endale ise ostnud. Ma lihtsalt tahan, et märgataks seda imelist ettevõtmist, mida meie hea sõber veab ja kuigi tal tundub minevat kenasti, siis ma loodan, et tal läheb veel sada korda paremini, sest need mandariinid on tõesti väga head ja õli meile aastaid asendamatu. Peagi valmivad vanilje-apelsinid, mida Heret ise fännab. Minu jaoks on need törts liiga magusad. Mina ootan detsembri teist poolt kui valmivad punased apelsinid (blood orange), et mandariinidele vaheldust saada. Te saate talt kaupa tellida igasse Eesti otsa ja kui olete Tartus, siis astuge ta juurest ise läbi, tervitage Henry poolt ja öelge, et Henry lubas, et saate ühe tasuta mandariini enne ostu proovida. Ja laske endale õlidest rääkida ja endale soovitada!