Ostsin endale tooli. Esileedi: “Kas sa kujutad ette, et sa kunagi krooni ajal tooli eest sellist raha maksnud oleks?” – a mida henry teeb?

Ostsin endale tooli. Esileedi: “Kas sa kujutad ette, et sa kunagi krooni ajal tooli eest sellist raha maksnud oleks?”

26.11 2018

Mõned nädalad tagasi tegin näoraamatus üleskutse, et teie, kes te olete enda kontoritooliga väga rahul, rääkige, kust te selle soetasite ja missugune tool see on. See ei olnud eesmärgiga kalastada, et hüüan kõva häälega vajaduse välja ja siis istun ja loodan, et keegi mulle midagi tasuta pakub. See oli päriselt soov saada endale tool, millega ma päriselt rahul olen. Ja oh seda üllatust kui just sellise tooli pakkus miulle selle üleskutse peale… nali. Keegi ei pakkunud. Paar ettevõtet tegelikult pakkus, aga ma loobusin neist. Kuna kummagi näol ei olnud büroomööblile keskendunud ettevõttega ja tooli hinnad, mida pakuti, olid vastavalt 99 eurot ja 169 eurot, kui ma õigesti mäletan.

Ma olin aga enda peas teadmiseks võtnud, et kui ma tahan tooli, millega ma tõsiselt rahuke jääksin, mis ei hakka kohe naksuma ja mis toetab selga ja on tugevast konkstruktsioonist, siis ma pean mõnevõrra rohkem välja käima. Ei usu, et 100 eurone tool oleks minu raskust silmas pidades vastupidav. Head materjalid lihtsalt maksavad rohkem. Mõni kindlasti ütleb, et temal on üldse 39 eurone ja ajab asja ära küll. Tõenäoliselt on meie ootused toolile erinevad. See võib tulla nüüd üllatusena, aga kirjutamine on üsna istuv töö. Tegelikult viimasel ajal lausa pikutav töö, sest mu selg on olnud niivõrd valus, et vanas kontoritoolis istumine on olnud tõsine piin. Seega, kui ma tahan, et mu arvutis veedetud aeg oleks võimalikult mugav ja kehasõbralik, olen ma nõus rohkem välja käima.

Ma ei tahnud, et keegi valib mulle tooli välja, kuna ma ei ole tavamõõtudes (veel), siis ma tahtsin ise käia erinevates poodides ja enda tagumikku erinevatele toolidele asetada. Oli ka ju musta reede nädalavahetus ja ühes kohas oli aled suuremad kui teises. Jäädes loomulikult viisaka 20% piiresse. Suured keskused pasundasid enda reklaame raadiotes, telerites. Meie postkast reaalselt oli puupüsti reklaambrošüüre täis. Ma olen alati mõelnud, et peaks postkastile selle kleepsu panema, et lubatud vaid tellitud post, kuid kui meile ei tule reklaami, siis ei tule meile üldse posti. Isegi pakikutsed tulevad viimasel ajal smsina telefonile.

Kuid mind väga ei huvitanud, mida ettevõtted mulle maha parseldada tahtsid oma reklaamidega, vaid mind huvitas see, mida olete teie kogenud. Käisin läbi kõik teie kommentaarid, kus te soovitasite erinevaid kohti ja erinevaid toole ja uurisin need üksipulga läbi ja see on täiesti ootamatu, et kodulehed, mis on enamus inimeste esimene infoallikas, on sedavõrd sageli lastud teha endal kellelgi, kes selle üle põlve valmis saanud on ja see on lihtsalt kohutav. Nii palju kontorimööblipakkujaid võiksid tõsiselt mõelda parema veebilehe peale. See meenutab mulle, et ma saan varsti oma suitsust lahtisaamise ettevõtmisele täiesti uue koduka. See meenutab mulle veel, et keegi ju kirjutas mulle ja uuris, kas ma Saaremaale ka tuleks ja ma lugesin kirja läbi ja unustasin vastastata. Kuhu ta kirjutas? Maili? Missuguse aadressi peale? Mul neid ju neli, mida ma aktiivselt kasutan (blogi oma, töö oma, töö oma nimeline ja see, mille ma panen igale poole registreerudes, et uudiskirjad sinna tuleks) Facebooki? Kuhu? Ma pean enda tegemisi paremini organiseerima…

Aga teie soovitatutest jäi pinnale hõljuma paar tükki, millel oli potentsiaali olla just minu tool. Mida ma tahtsin, et see oleks – kvaliteetsest materjalist, toetaks selga, mulle mugav. Kuid reede hommikul teatasin Esileedile, et ma lähen siis toolijahile. Ta vaatas mulle suurte silmadega otsa ja sain teada, et kuhugi ma ei lähe, sest tal on kell 12 juuksur, mis võtab mitu tundi aega. Ta käib ühe mehe juures juuksuris ja tal läheb alati paar tundi. Ma veel mõtlesin et mida ta seal nii kaua teeb. Läksin kord ka ise tema käe alla ja ta on tõesti imeline. Kui mu enda juuksur nii ilus ja mis veelgi olulisem – minu naljadest nii hästi aru ei saaks, oleksin ma samuti tunde Riho juures.

Uus plaan, lähen siis kui Esileedi tagasi tuleb. Loomulikult ta ei kiirustanud tagasitulekuga, kuid nii kui uks avanes, olin mina kadunud nagu püssikuul. Ainult lapsed jäid esikusse segaduses seisma sest tavaliselt on meil hüvastijätuprotsess palju pikem. Kuid mul polnud aega kõiki kolme kallistada, musitada, patsu anda, eskimo musi teha ja nukke kokku lüüa. Loomulikult ma kahetsesin seda nii kui autole hääled sisse panin ja läksin kiirelt koridori tagasi ning lahkusin kodust nagu kord ja kohus ning lapsed naisega läbi musitatud.

Rääkides autost, siis mu uus auto on aga nagu ime! Esileedi just kommenteeris, et kui Ford on meil nagu buss- pedaalid käivad raskemalt ja rooli ikka tunned, et keerad, siis uus Citroen on nagu luksauto – rooli keera väikese sõrmega, kõik need lisad ja vaikus. Kusjuures auto sobib isegi paremini Esileedile kui mulle, sest minu tool on sellises asendis, et seljatugi on palju enam alla lastud kui Esileedil, ehk tema istumist arvesse võttes, ulatub tema kõikide nuppudeni palju paremini. Siiski on teine auto soetatud minu vajadusi arvesse võttes ja minule! Kuigi iga kord kui mõlemad autod on maja ees, hiilib ta nüüd uuega kodust minema. Aga see selleks, ma teen autost peagi eraldi postituse, et miks ja miks just see, sest see on sagedaseim küsimus, mis ma olen viimasel ajal saanud.

Elades Lõunakeskusest nii kaugel, et ma tegelikult näen seda koduaknast, siis esimene koht, kuhu ma plaanisin tooli skoorima minna, oligi just seal. Kuid jõudes keskuse lähedusse, sain ma aru, et sinna ma ei lähe. Selline mass inimesi oli sinna õnne otsima läinud. Seal on üldse alati parklad autosid täis, olenemata kellaajast, aga mustal reedel olid ka tee ääred kinni pargitud. Otsustasin minna ja vaadata Riia tänavale Standard poodi, mida keegi teist soovitas.

Ma olen seal hoones varemgi korduvalt käinud, sest seal on ERRi Tartu toimetus ja kui ma Vikerraadiosse või R2 intervjuusid andnud olen, siis just sealt neid teha saanud olen. Aga ma polnud kunagi teadnud, et nurga peal on ka büroomööbli koht. See on see valikuline nägemine- näed seda, mida otsid. Ma olen päevi otsinud Tartust mõnd teist uut Citroen Berlingot nagu meil on ja pole ühtegi näinud. Aga müüja sõnul peaks mõni siiski juba olema.

Astusin sisse kell 15.38 ja ukse peal ütles silt, et kauplus suletakse kell 16.00. Kui mina olin klienditeenindaja, siis ma vihkasin sellist olukorda, et päev otsa vaikus- kliente pole ja siis vahetult enne sulgemist tuleb keegi, kes tahab, et neile kogu valikut tutvustataks. Siiski oli müüja hoolimata peatsest sulgemisest entusiastlik ja enne kui ma temaga vestlust alustasin istusin ma ukse juures olevasse tooli ja …. ma olin müüdud. Pood oli toole täis. Terve linn on toole müüvaid poode täis ja mina istusin esimesse ja oligi kõik. Kõik, mida müüja veel juurde rääkis lihtsalt kinnitas seda, et see oli minu valik. Oli ka selle sama tooli noorem vend, millel oli kaks lisa veel, mida sellel toolil ei olnud, kuid ka selle hind oli kaks korda kõrgem ja ma ei olnud valmis sellist summat tooli eest välja käima. Kuigi nüüd tagantjärgi natuke põen, et äkki oleks ikka pidanud. See teine oli täpselt sama mugav, pluss natuke veel.

Kuid kas musta reede puhul või selle puhul, et meil müüjaga nii hea klapp oli, sain ma hinnast veel sada eurot alla kaubeldud ja siin ma nüüd istun oma ülimugava selga toetava tooli embuses. Olles nüüd kasutanud seda tooli mitu päeva võin välja tuua kaks väga suurt miinust, millega ma ostes arvestanud polnud. Esiteks see, et sel pole neid lisasid, mis sellel kaks korda kallimal toolil. See närib nii hinge. Seega Standard, kui te loete, siis mu süda jätkuvalt valutab! Mul on see alati siis, kui ma ostan ükskõik mida, aga samas on olemas ka midagi paremat. Eriti käib see uue telefoni soetamisel. Teine suur miinus ilmnes alles kodus – ma pean lastega kogu aeg võitlema, kes tooli peal istuda saab. Konkurents on tihe ja isegi soovitus, et istu sina vana tooli peale, on neile nagu solvang. Selline oli minu toolisaamislugu ja aitäh kõigile, kes võtsid vaevaks ja soovitada!

PS! Siiamaani on minu jaoks naeruväärne see mantra, mida poliitikud ajasid, et euro hinda ei tõsta. Euro tõstis rämedalt hindu. Esileedi küsiski mult eile, et kas ma oleks ette kujutanud krooni ajal, et ma oleks endale ostnud 8000 krooni eest tooli. Never! Ja just nii palju see teisendades maksis.

Kas teie hoidsite ka musta reede puhul silmi lahti ja kas ostsite ka midagi eriti soodsalt?

Sulle võivad meeldida ka need postitused:

Eelmine postitus Järgmine postitus

11 kommentaari

  • Pilleriin

    26.11.2018 at 15:32

    Meil see päris mitmete asjadega nii, eriti laste mänguasjadega, et kas kujutad ette, et oleks ostnud krooni ajal sellise hinnaga mänguasja?
    No 500 krooni eest näiteks? Aga praegu ostame ja see nii tavaline mänguasjade hind juba.

    1. Henry

      26.11.2018 at 15:35

      me ka vahel, et maa peale tagasi tulla, teisendame erinevaid hindu kroonidesse tagasi

  • Mutt

    26.11.2018 at 15:48

    Ma ei teeni kuu ajaga nii palju palkagi. St ma ei teeni üldse sest ma ei käi tööl aga kui käisin siis ei teeninud. Vb nüüd teeniks, vist olla seda va miinimumpalka töstetud, eks selgub kui järgmine aasta tööle naasen.

  • Kristel

    26.11.2018 at 17:33

    Meil on autoga sama teema 🙂 Mees sõidab Rav4-ga ja mina Foresteriga. Kõik ühised sõidud on Foresteriga ja vahel hiilib ka niisama selle rooli ja plaanib, et kui rav liisitud saab, siis võtab ka Subaru 🙂 Aga euro hinda ei tõsta on ikka paras nali!

  • Ann

    26.11.2018 at 18:44

    Palju õnne uue tooli puhul, tundub tõhus tükk.
    Musta Reedega läks mul hästi, sain kõik jõulukingid ostetud ja märkimisväärselt soodsamalt. Kuna jõulukinkide eelarves itsitas nüüd näkku kaunis ülejääk, lubasin endale ka mõne kingi.
    Eriti tore on nende kinkide puhul veel see, et tavaliselt olen mina see, kes 24.12 hommikul meeleheitlikult mööda poode tormab…esimest korda elus on mul kingid nii varakult olemas ja rahu majas.
    Kroonidesse ma teisendan vahel ainult siis kui väljas söömas käin, et ehk läheb vähemalt magustoidu isu ära 😀
    Muidu ei teisenda, sest olgu, et € tõstis hinda, ta tõstis ikka palku ka…vot palga ma teisendan küll vahel kroonidesse ja mõtlen oleks krooni ajal sihuke number kontole laekunud… 😀 praegu noh…elab ära, patt oleks vinguda, aga kui palk oleks sama, mis krooni ajal, no siis oleks jama majas.

  • Annika

    26.11.2018 at 20:52

    Siin ei jää muud üle kui minna ja osta selle tooli vend endale ning teine lastele jätta.

  • Triin

    26.11.2018 at 21:04

    Aga kas kujutad ette, et oleksid rublaajal nii kalli tooli ostnud? 😀 Mitu rubla see üldse oleks olnud? Krooniaeg oli 10 aastat tagasi! Isegi kui eurot poleks tulnud, ostaks me nüüd ikkagi 8000 krooniseid toole. Mõni kallimaid, mõni odavamaid. Krooniajal ei oleks ma näiteks ette suutnud kujutada, et üle 30 000 krooni iga kuu mu pangaarvele tööandja poolt kantakse. Nii et – elu!

  • Liisu

    26.11.2018 at 23:42

    Lihtsalt ääremärkuseks… ? Mul ka väga istuv töö ja olid hullud selja- ja lisaks ka õlavalud. Hakkasin istuma võimlemispalli peal. Esimesed 2 nädalat oli hullumaja, kõik kohad valutasid ja õhtul ei jaksanud isegi diivanil lösutada vaid ainult kõval põrandal pikali olla. Ja peale seda 2 nädalat kimbutab ainult randmevalu veel aegajalt. 8 aasta jooksul on sisse tulnud ainult lapsega kodus olemise paus. Kulunud on 3 palli (2 hakkasid lõpuks õhku lekkima). Palli pärast küll läheks ilmselt ka lastega sõjaks ?

    1. Kristel

      27.11.2018 at 12:13

      Randmevalu vastu proovi hiirepatja randmetoega (kui veel ei kasuta). Mina palli asemel kasutan tasakaalupatja ?‍♀️?

  • meow

    26.11.2018 at 23:59

    Hindu pole küll enam mõtet kroonidesse teisendada, 10 aastat juba varsti euro olnud ja selle ajaga ikka korralik inflatsioon ja hinnatõus elu loomulik osa 🙂

    1. Ann

      27.11.2018 at 09:58

      just. 1992. aastal oli keskmine palk 300 krooni. Ehk veidi enam kui 19 eurot. Täna on keskmine palk 1321 eurot ehk siis tagasi rehkendades 20 669 krooni. Ehk siis 26 aastaga on keskmine palk kasvanud üle tuhande korra.

      Hinda tõstavad erinevad tegurid ja hinnatõus on majandusarenguga kaasnev nähe (sest innovatsioon ei tule ka tasuta ning uuema ja parema asja eest, mis teeb sama tööd, tulebki rohkem maksta). Ja nafta hinna kõikumised ning ilmastikust tingitud toormehindade muutused on paraku Eesti mõjusfäärist lootusetult väljas. Kui just keegi naftat oma diivanist välja ei puuri nagu ühes vanas Hansapanga reklaamis oli. Ka see, et inimesed tahavad üha kõrgemat palka teenida, mõjutab üldist hinnataset (ja see on OK). Riik muudab makse – taas hinnad muutuvad (vaadake, mis on juhtunud õlle hinnaga – ja seegi on OK).

      Isegi kui inflatsioon oleks keskmiselt 2% aastas (seda juhtus pigem üle-eelmisel sajandil, kui tehnoloogilist progressi oli harvem ning hinnadki muutusid harvem, st leib võis olla aastakümme täpselt sama hinnaga), siis 20 eurone asi maksab 10 aasta pärast ikkagi 24,4 eurot.

Jäta kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga