Esileedi jutukus on tegelikult geniaalne salarelv – a mida henry teeb?

Esileedi jutukus on tegelikult geniaalne salarelv

13.11 2018

Esileedi räägib palju. Isegi naise kohta. Ei provotseeri feministe. Ma usun, et see on kindlasti teaduslikult tõestatud, et keskmine naine räägib päevas rohkem kui mees. Esileedi ei ole kindlasti keskmine naine. Tema ongi see tüüp, kes seda keskmist üles veab. Täitsa võimalik, et kui teda ei oleks olemas, siis see keskmine langeks nii alla ja selguks, et keskmine naine räägib hoopis vähem kui mees. Igal juhul sai vist selgeks, et ta räägib hiiglama palju.

Suure osa sellest sõnumist, mis tal on iga päev enda seest välja vaja saada (sest muidu ta plahvataks), saan mina. Kuid minu tilluke aju ei suuda kogu seda infot sisse võtta ja analüüsida, vaid mingil hetkel ta lülitab end välja ja isegi kui ma Esileedile otsa vaatan ja tema ilusatesse silmadesse upun, ei ole mul õrna aimugi millest ta räägib. Minu aju taaskäivitab tavaliselt see, kui ta jutu keskel mulle mõne küsimuse esitab. Siis ma vastan tavaliselt “Ma ei tea” või “Mhmh, mis sa ise sellest arvad”või lihtsalt “Jah” ja loodan, et see ei reeda mu välja lülitunud aju.

Tavaliselt ei reeda, sest Esileedi ei vajagi tegelikult, et ma temaga aktiivselt kaasa mõtleksin. Ta vajab lihtsalt teist sooja keha ruumis, kellele rääkida. Kuid selline minu aju kaitsemehhanism on kahe teraga mõõk. See ühelt poolt kaitseb mind, kuid teiselt poolt jätab mind ilma ka väga olulisest informatsioonist, mida mul teada oleks tarvis. Nimelt Esileedil on kombeks täiesti ootamatult, muu jutu sisse pookida ka teemasid, mida ma peaksin kuulama. Aga kuidas ma tean kuulata, kui ta pole mind ette hoiatanud? Ei teagi ja sageli juhtuvad minuga asjad täiesti ootamatult.

“Henry, ma lähen siis tunni pärast kohvikusse ja ole nii kena hoia lapsi!” Mis asja? Mis kohvikusse? Miks ta mulle sellest alles nüüd räägib? Mul oli plaanis töökas õhtu ja nüüd läheb tema selle asemel hoopis kohvikusse. “Kas sa ei arva, et me peaksime selliseid asju ikka enne kokku leppima?”. “Henry, me leppisime ja sa ütlesid, et sulle sobib”. Null mälestust sellest. Ja see ei ole esimene kord. Ja ma olen täiesti veendunud, et Esileedi on avastanud minu nõrga koha ja nüüd kasutab seda mõnuga ära. Ma kujutan isegi tema vestluseid sõbrannadega ette:

“Tsau, kuule lähme nädalavahetuseks spasse!”

“Jaa, muidugi lähme.”

“Aga kas sa Henryga enne seda arutama ei peaks”

“Kamoon göörlfrend, selleks on mul omad nõksud. Homme näeme!”

…. Tund aega hiljem: “Henry, nagu me rääkisime, siis homme lähen ma bitchidega spasse ja sina hoia siis lapsi ja värvi teise korruse laed ära nagu kokku sai lepitud. Ära tee nüüd nägu, et sa jälle ei mäleta. Kas sa tahad öelda, et sa ei kuula mind kui ma sinuga räägin?”

Lisaks kujutan ma ette, kuidas ta terve selle aja nätsu närib, sellest roosasid mulle puhub ja enda blonde patse samal ajal näpib.

Kuid õnneks ei ole mina meie peres ainus, kellel ajuga probleeme on. Ta ise on samasugune. Viis magamata aastat on talle oma jälje jätnud ja ta aju jätab meelde asju ilma mingi loogikata. Võiks arvata, et tähtsad asjad jäävad meelde ja siis pisiasjad ununevad, aga tema aju ei diskrimineeri mitte midagi ja ta unustab täiesti suvalisi asju.

Veel eelmisel nädalal oli ta kimbatuses, et ta oli saanud sõnumi meie naabrinaiselt, kes küsis, et kas me oleme unustanud või me otsustasime mitte tulla. Ta tuletas kogu selle perekonna sünnipäevad meelde ja vahtis jamunud näoga mulle otsa, et mida see naaber silmas peab? Kus me täna oleksime pidanud olema? Me oleksime pidanud olema teise naabri lapse sünnipäeval, kuhu meid kutsutud oli ja Esileedi ei mäletanud sellest mitte midagi. Õnneks oli meil hea vabandus, sest lapsed olid hommikul haigeks jäänud ja me ei oleks saanud nagunii minna.

Ta unustab asju. Kuid lisaks ta mäletab asju, mida pole olnud. “Henry, ma mäletan konkreetselt, kui ma need võtmed siia panin. Keegi teine on neid liigutanud! Ups, valehäire! Hoopis taskus olid.”  Kuna Esileedi on meie peres alati olnud asjade otsija ja leidja, sest ta märkab kõike, siis see on meile eriti valus hoop, sest enam ma ei tea, kas tema juhised mulle asjade otsimisel on head või ta kujutab asju ette ja jooksutab mind mõttetult.

Erinevalt Esileedist ei kasuta mina tema seisundit ära. Mul pole ka mingit tõestust, et tema seda teeb ja ma arvan, et ta äkki ei tee isegi seda meelega, vaid ta plaanib, et ta räägib mulle midagi, kuid unustab ära ja kui see asi on käes, mis ta pidi mulle rääkima, siis ta on veendunud, et ta on seda mulle rääkinud, kuid ma lihtsalt ei mäleta! Uhh, keeruline. Nii me siin kaks hallaju oma aega veedame.

Sulle võivad meeldida ka need postitused:

Eelmine postitus Järgmine postitus

2 kommentaari

  • MO isetegemised

    13.11.2018 at 21:10

    “Suure osa sellest sõnumist, mis tal on iga päev enda seest välja vaja saada (sest muidu ta plahvataks), saan mina. Kuid minu tilluke aju ei suuda kogu seda infot sisse võtta ja analüüsida, vaid mingil hetkel ta lülitab end välja ja isegi kui ma Esileedile otsa vaatan ja tema ilusatesse silmadesse upun, ei ole mul õrna aimugi millest ta räägib.” Ehhee! Meil on just vastupidine olukord. Ja mulle see väga meeldib!! Ideaalis oleks minu maksimum ca 20 sõna päevas. Sellega saab ju kõik olulise edasi anda!

  • Ki. Ka

    13.11.2018 at 22:19

    ? Sa kirjeldasid praegust minu meest ?? meie peres mu armas abikaasa räägib ja räägib õnneks või kahjuks mitte kodus. Ta juba teab, vist, et ma vaid noogutan ja vastan “ja jah”.
    Kajuks unustab ta ennast rääkima, läheb viib sõbrale korraks midagi ära ja…. Tikk takk tikk takk märkamatult on möödunud 15 mintsa ja mina istun autos ja ootan. Ootaja aeg on ju pikk, mulle tundub et olen juba tunde istunud ja oodanud.
    Mälu on kahjuks meil mõlemal aastatega kehvemaks läinud. ?

Jäta kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga