Kuidas me kulleri päevale vürtsi lisasime

Blogijatele saadetakse nänni. Päris sageli. Keskmiselt kolm-neli korda nädalas kindlasti helistab kuller ja uurib, kas ma olen järgmise veerand tunni jooksul kodus. Veerand tundi on päris hea etteteatamisaeg, sest isegi kui mul oli plaan kusagile ära minna, siis 15 minutit saan ikka oodata ja vajalikud asjad, mis pooleli, oskan ka veerand tunniks ära planeerida.

Sel päeval kui ta helistas, olin ma just puhtaid nõusid masinast välja võtmas ja musti asemele panemas ja samal ajal oli mul jalad risti tegu, et vetsuminemist nii kaugele edasi lükata, et enne nõud pesema panna. Sain hakkama! Ammu see oli kui ma lastele sõnu peale lugesin, et kaka käib potti ja ma ei oleks suutnud kuidagi seletada, miks mina ise seda ei praktiseeri. See ei ole muidugi ainus põhjus, miks ma potil käin ja püksi ei lase.

Asend sees ja toimetustega poole peal, tungis ootamatult tualetti Piiga, kes lõi ukse pärani lahti ja teatas, et temal on nüüd tarvis pissile.. Lükkasin jalaga talle poti lähemale. Ta istus potile ja vaatas tänulikult minu poole ja teatas oma lemmiklause: “Issi, sina oled minu lemmik issi!”. Äkitselt katkestas selle armsa tualeti õrnushetke uksekell. Piiga kargas püsti ja tormas püksid rebadel välisukse suunas. Loomulikult olid pahkluude ümber keerduvad püksid kiirustavale Piigale takistuseks ja nii ta kõhuli põrandale prantsatas. Uksekella peale olid püsti karanud ka Vennas ja Noorsand, kes võidu välisukse suunas tormasid. Vennas, nähes palja tagumikuga Piigat maas lamamas, ei saanud tormates võimalust kasutamata jätta ja istus talle selga. Noorsand ei pööranud aga sellisele igapäevasele nähtusele tähelepanu ja sööstis ukseni, lükkas selle pärani ja uksel seisis kuller.

Ma tean seda kõike kirjeldada, sest meie wc uks käib välja poole, Piiga oli selle pärani jätnud ja tualett on peaaegu vastastikku välisuksega, ehk esimene asi, mida koridori astunud kuller nägi, olin mina, kes ma istusin pärani uksega wc-s ja keset põrandat palja tagumikuga tüdrukut ja ratsutavat poissi. Eestlasele omaselt ei reageerinud ta ootamatule vaatepildile, vaid jäi kohkunult kokutama:

 

“Eeee…eeee…. Jaanson jah? See tähendab, et eeee.. Jakobson, eks? Mul on teile pakk!”

“Jah, aitäh. Jätke palun koridori!”

“Mul oleks tegelikult allkirja ka vaja!”

“Jaa tulge siia, ma viskan oma konksu alla!”

Isegi siis kui mul on nii piinlik, et mu nägu on punasem kui kunagi varem, leian ma viisi, kuidas olukord endale talutavamaks muuta ja naljaks keerata. See oli nii naljakas näha kulleri kohmetust, kes ei soovinud kuidagi sinna kitsukesse tualetti minuga aega veetma tulla. Sellest hoolimata hakkas ta kõhklevalt minu suunas tulema ja ma hüüatasin:

“Ma tegin nalja. Ei pea siia tulema. Hehh, Kas mu poeg võib anda?”

“Võib!”

See oli minu elu ebamugavaim vestlus. Ma olen vetsupotil sadu vestlusi maha pidanud, kuid teine pool pole sellest kunagi teadlik olnud, et ma tegelikult temaga suheldes kempsus istun. Ja nüüd vahtisin ma tõtt kulleriga, kes ei julgenud minuga silmsidekontakti katkestada, kartes, et äkki näeb muidu veel midagi hirmsat. Te ei kujuta ette kui ebamugav tunne on see, et sa istud peldiku potil ja võõras mees vaatab sulle samal ajal silma sisse. Ma ei saanud ka püsti tõusta, et ust kinni panna. Ma ei saanud mitte midagi teha peale selle, et teha nägu, et see on täiesti normaalne. Lugupeetud kuller, see ei ole meie peres normaalne. Noh tegelikult on, aga on esmakordne kui keegi sellisel hetkel ukse taha satub.

Ja need kullerile antavad allkirjad. Ma ei tea, kui mina neid annan, siis ei näe need kunagi välja nagu minu päris allkirjad, vaid suvalised kriipsud, mis sinna peale jäävad. Seega usun, et Noorsand sai oma tööga suurepäraselt hakkama.

Sellest päevast on reegel, et vetsu sisenedes ja väljudes, käib ruumi uks alati kinni. Keegi ei pea sellest kinni ja ma pean neile seda iga päev 40 korda meelde tuletama, aga küll ühel hetkel see loogiliseks muutub.

See ei ole esimene kord kui meie pere kullereid kohutab. Suvel võttis paki vastu kolm täiesti alasti last, kes vannist välja tormasid kui uksekella kuulsid. Kuna me teadsime, et ukse taga on maalt tulnud vanaisa, siis ei pööranud sellele ka olulist tähelepanu. Loomulikult ei olnud see vanaisa, vaid kuller, kes ei osanud kuidagi reageerida kui palja tilliga Noorsand teda tervituseks kallistada soovis. Leppisime lastega kokku, et enam alasti ukse peale ei minda ja võõraid inimesi ei kallista. Eriti palja noksiga. Eriti kui kallistatav on palja noksiga. Pole ette tulnud, aga kasulik teadmine sellegi poolest.

On ka teil piinlikke seikasid kulleritega?

Kommentaarid

“Kuidas me kulleri päevale vürtsi lisasime” on saanud 27 vastust

  1. Katrin ütleb:

    See kirjeldus on nii hea, et silme ette tulevad selged pildid olukorrast nagu vaataks filmi ?? Ja loomulikult nii põnev, et unustasin hingamisegi ära ja lugesin ühe hingetõmbega lõpuni ?? Niii piinlikku olukorda pole mul millegagi üle trumbata. Kõige naljakam oli vast siis kui lapsed veel väiksemad olid ja koos minuga uksele jooksid ning siis kõrval pommitavad närviliselt küsimustega: Kes see on? Miks ta siin on? Mis ta tahab? Kas ta tuleb sisse?

    • henry ütleb:

      Oh jaa, lapsed oma küsimustega ebasobivates kohtades on ka klassika 🙂

  2. Liis ütleb:

    No minul seoses kulleri inglismaal elades. Astusin duzzialt tulnuna hommikumantlis uksest välja. Tuuletõmme lõi seljatada ukse kinni, snepper lukk….
    Siis varastasin laenuks naaberkorteri uksetagant suurus 52 jalanõud ja tõttasin läbi kesklinna (500m) korterinaabri töö juurde, et talt võtit laenata, et poolakasti tuppa tagasi saada, sest helistada ma talle ju ei saanud 😀

  3. Airi ütleb:

    Ma lugesin ja kogu aja mõtlesin, et see pole võimalik, jälle mingi naljategu. Raudselt on lõpus mingi normaalsusesse toov puänt. Aga no ei. ? Ei olnud nali vää?

    • henry ütleb:

      Polnud ka nii väga ebanormaalne. Lihtsalt jäeti vetsu uks lahti ja samas astus võõras sisse 🙂

  4. Triin ütleb:

    Haha, väga hea lugemine oli :D. Minul on ka üks kentsakas lugu kulleriga. Mees oli Wolt’ist süüa tellinud ja ise hetkeks välja suitsule läinud,l. Mina toitsin diivanil lebodes rinnaga last, kui uksekell heliseb. Kirun mina omaette, et laps oli just rinnal magama jäänud ja mina pean end üles ajama, sest mees unustas jälle võtme tuppa. Vajutasin siis nupust alumise ukse lahti ja keerasin korteriuksel snepri lahti, ise koperdasin juba beebi süles diivanipoole tagasi. Kedagi sisse ei astu. Lähen tagasi esiku poole, kuna kuulen koputamist. Hüüan siis mehele, et “mis lolli nalja sa siin teed, ust ei oska lahti teha või???” ja lükkan korteriukse pärani. Vastu vaatab kohmetu näost punane kullerimees, kes mu paljast tissi jõllitab ja pobisedes suudab vaid öelda “teie tellitud toit on kohal…”. Mul ei olnud üldse piinlik.

  5. Siram ütleb:

    Appi.. ma pole ammu nii palju naernud üht blogi postitust lugedes 😀 😀 😀 .. mul väga elav fantaasia ka, seega kujutasin ülimalt reaalselt ette seda kõike 😀 nii hea lihtsalt… 😀
    Kunagi võik keegi kulleritelt koguda kokku mingeid naljakaid/piinlikke seikasid, millele nad peale sattunud on.. Eks te oleks top 3 kindlasti.. aga arvatavasti on taolisi juhtumeid veel 😀
    You made my day 😀

    • henry ütleb:

      See oleks kindlasti naljakas lugemine. usun, et nad on ikka eriti ootamatute asjade peale sattunud

  6. Ma ütleb:

    Katsu Sa kellelegi mu meiliaadress öelda, maha ma Su löön! 😀
    Mul kulleritega pole naljakaid seikasid, aga mul on enda väga lähedase sõbrannaga naljakas seik. Ta pidi mulle külla tulema ja ootasin teda pikisilmi, aga ma ootasin samal ajal ka enda kõhus tsilliva beebi sündimist ja seetõttu jõin ämmaemanda soovitusel riitsinusõli. See täitis oma eesmärki nii palju, et lõi mul põhja totaalselt alt ära ja kui ma diivanil lebades mõtisklesin, millal mu sõbranna juba tuleb ja tahtsin vaikselt puuksu lasta, tuli kõike muud peale puuksu ja ma si*tusin end “mõnuga” täis. Jooksin vetsu, kõik kohad olid si*tased, see vaatepilt oli ikka päris jube. Hakkasin enda riideid seljast ära koorima, ise lootes, et ma tervet vannituba selle jamaga kokku ei määri. Olin juba peaaegu alasti (ja jube si*tane), kui helises uksekell – sõbranna oli kohal! Mis siis ikka, lasin ta uksest sisse, ütlesin talle tavalise kalanäoga, et tulgu tuppa, istugu diivanile ja oodaku mind, ma pean minema pessu, sest ma si*usin end just pealaest jalatallani täis. Tema pugistas naeru, mina pugistasin naeru, aga sõbrannad oleme me endiselt. 😀

  7. Jaana ütleb:

    Pole midagi kirjutada,kui???????

  8. Kärt ütleb:

    Minul pole küll kulleriga seotud lugu kuid lahtine WC uks mängib seal päris suurt rolli. Nimelt aastaid tagasi läksin oma väikese tütrega Prismasse. Ta oli veel niipalju väike, et mahutasin ta poe kärus olevasse istumise kohta. Kuid mis seal salata … vahel kutsub loodus ka siis kui poes oled. Sättisin saamud koos käruga poe WC poole. Seal oli vaid suur inva WC, mis iseenesest mulle ideaalselt sobis sest siis saan lapsel ka silma peal hoida. Teate ju küll 🙂 Sellel WC uksel oli avamiseks mitte link vaid selline nupp seinal. Inva värk vist. Sama oli ka seespool. Ja kui mina seal potil siis istusin ja end päris hästi tundsin, otsustas minu laps seda NUPPU vajutada, teadmata, et see teeb automaatslt ukse lahti! Väljapoole!!!! Wc pott asus täpselt ukse vastas kuid piisavalt kaugel, et midagi ette võtta 🙂 istusin ja vaatasin lahtisest uksest kuidas inimesed Prisma kassades sebivad… pean ütlema, et ma pole sinna kauplusesse enam iial tagasi läinud 🙂

    • henry ütleb:

      Eriti abitu olukord. MA kujutan ette kui ukse lahti tegija oleks minu puhul Vennas olnud, sest tema arust on iga minu karmim sõna hirmnaljakas ja teeks vastupidist. See uks olekski seal lahti jäänud

    • Katre ütleb:

      Haha, mu lapsed ka seda sama asja paar korda teinud, et vajutavad nupule, kui ma potil olen. Ja märganud olen ma alles siis, et uks lahti, kui see ikka pärani lahti on. Õnneks keegi vetsu sisse ei jõudnud eriti piiluda.

  9. Jaana ütleb:

    Issand, panin siin rongis sellise kajaka maha just ????. Parim postitus yle pika aja! Kõrvalistujad (itaallased) vaatasid mind eriti lolli pilguga ?

  10. maisa ütleb:

    Mul oli nii et ma teadsin et tollane peika kellega sebimisest kaugemale olime jõudnud aga veel koos ei elanud pidi minu juurde tulema et saaks hiljem kinno minna.Vaatasin kella ja teadsin et ta peaks kohe jõudma..olin just pesemast tulnud,ihualasti ja kell käis..lippasin siis ust lahti tegema,ihualasti ja endal maias nägu peas.Uks lahti ja kuller vahib suu ammu lahti mu kolmnurka 😀 Mina jäin nagu soolasammas seisma siis jooksin tuppa ja viskasin rätiku peale ja läksin allkirja andma 😀 Peika oli meile süüa tellinud ja mulle unustas õelda.Vot siis,lehvitasin oma tutti ja piimariiulit kullerile tükk aega ennem kui kramp üle läks ja jooksuga rätikule peale viskasin endale 😀

  11. Reet ütleb:

    väga lõbus lugemine, teil juba igav ei hakka:)

  12. Ann ütleb:

    Appi… :/ Naljakas küll :D, aga peab ütlema, et päris ebamugav ja ängistav lugeda, et päris juhtum.
    Oma elust nii piinlikke olukordi meelde ei tule, vist õnneks pole olnud. Aga ma ei tea, kes on mõelnud välja sellised planeeringud, kus esimene asi koduust avades on wc/vannituba. Lastega on suht võimatu nagunii wc-s/vannitoas üksi ja privaatselt aega veeta, koguaeg saalitakse edasi-tagasi, jäetakse uksed lahti. Miks lukku ei pane? Sest lapsed veel natuke liiga pisikesed, mõnikord tõesti neil võibki päriselt abi vaja minna ja siis nad saavad vähemalt ise minu juurde. Küll ja küll on aga olnud olukordi, kus olen veel poolalasti vannitoas, mees tuleb koju, korteriuks pärani ja trepikojast kostuvate häälte järgi saab oletada, et kohe-kohe keegi möödub ning otseloomulikult kiigatakse alati teistele koju sisse. Olen siiani ukse kiirelt kinni jõudnud tõmmata. Et korterisse üleukse sisse kiigatakse, seda olen näinud teistes olukordades, nt siis, kui lastega õuest tuleme ja korteriuks valla on.

  13. Maia ütleb:

    Naersin pisarateni, aitäh 🙂

  14. X ütleb:

    Pidin tulema ikka kommenteerima. Nimelt, siis saab sellest vist mu veidram kommentaar mis kuskile jäetud, aga mis seal ikka. Mul on võõras kohas meeletu ebameeldivus vetsus käia, nagu väga ebameeldiv ja kui vähegi saan, siis ootan kuni koju saan. Kui aga vaja minna lõpuks, kuna muidu khm põis lõhkeka…khm, siis selle postituse ilmumisest peale, alati lohutan end sel totaalsel ebameeldivuse hetkel, et a’la äkki keegi tuleb või kuuleb või no ajuvaba foobia…, et isegi kui keegi sisse astuks (hullleim hirm kui potil istud eks), siis vähemalt poleks mul nii hull hetk kui Henryl 😀 seega, aitäh, et oma piinlike seikke jagad ja sellega meie hirme leevendada aitad.?

    • Henry ütleb:

      ma käisin väiksena pioneeri laagris. Kestis kaks nädalat. Ma ei käinud mitte kordagi selle aja jooksl number kahel 🙂

  15. […] ikka ei vea nende kulleritega siin. Kord nad satuvad mulle tualetis peale (ma vaatan eelmise postituse kuupäeva ja see oli peaaegu täpselt aasta aega tagasi) ja kord ma […]

Vasta Katre-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Päevaküsimus

Kas pigem ootamatu pettumuse olukorras

Loading ... Loading ...

Otsi

Arhiiv

Liitu uudiskirjaga

FB ja IG seab aina kitsendusi, kui paljude inimesteni mu sõnumid ja postitused jõuavad. Jäta palun enda e-maili aadress, sest ma plaanin korra nädalas (või paari nädala tagant) saata mailile ühe uudiskirja, et sa ei jääks väikesest meelelahutusest ilma lihtsalt sellepärast, et FB nii otsustas. Luban, et need jäävad ainult minule ja ma ei levita neid kellelegi, ega hakka ka saatma spämmi. Luban olla viisakas ja vastutustundlik.

Loe ka neid lugusid

  • Pe**e, t**a, f**k ja teistest vahvatest sõnadest

    Kuna eile oli FB seinal juttu ropendamisest, siis ma mõtlesin, et kirjutaksin natukene meie pere filosoofiast sel teemal. Ma ei ole kunagi eriti suur ropendaja olnud. Mul on…

  • Miks te endale koera soovite? Peamiselt laikide pärast!

    Kuna mul pole mingit skandaali teile vahendada (tegelt üks on, aga sellest ma ei räägi), siis minu jälgijaskond on üpriski stabiiline, väikese tõusunurgaga ülespoole. Iga kuu tuleb mõnikümmend…

  • Midagi hoopis teistsugust

    Postitus valmis koostöös GoGoNanoga Ma huvi pärast vaatasin, et millal oli minu esimene koostöö GoGoNanoga ja kui mu blogi mulle ei valeta (vabalt võib), oli meie esimene koostegemine…