Nädalast piisab, et kõik lapsed oleks täiesti teise näoga!

09.08.2018

Gäng on tagasi! Läksid nad ära täpselt nädal tagasi ja kui nad eile vaikselt üle ukse tuppa kiikasid ja siis aralt silmadega mind otsisid, sain ma aru, kui väga ma neid tegelikult igatsesin. Kohmetunud ja naljakad ning selleks, et seda pinget vähendada, tulid kõik minu suunas, käes uued rahakotid ja ees uued päikeseprillid, et mulle kohe neid tutvustama hakata. “Kas keegi issit ka kallistab?” küsisin ma. Kõik vaatasid üksteisele otsa, siis otsisid silmadega Esileedit, kes veel auto juures oli. Mul oli selline tunne, et nad olnuks nagu kaheksa aastat ära ja on nüüd ruumis mingi võõra pässiga, kes neilt füüsilist lähedust nõuab.

Õnneks oli Piiga just ärganud ja ei saanud vist aru, mis toimub, kuid ta tuli mulle sülle ja kui ma teda kallistasin, siis ta lükkas end kätega minust eemale, vaatas mulle umbes kümme sekundit silma sisse, pani peakese tagasi mu rinnale ja ohkas sügavalt “Meie tulime nüüd koju…”. Selliste hetkede nimel peabki enda lähedastest eemal aeg-ajalt olema. Kui sa oled teise inimesega kogu aeg ninapidi koos, siis sa unustad ära kui hea temaga koos olla on. Ja kui ma järgmisel aastal peale kolme nädalast reisi Vietnami või Birmasse või Taisse lõpuks koju tulen, siis on kõigil kindlasti hea meel ja mitte ainult uute Armani kellade ja Louis Vuittoni märsside üle.

Mida ma siis avastasin, et ma oma pere juures kõige enam igatsen? Teadvustamist, et ma olen olemas. Lapsed ei käi ringi ja ei loobi “Ma armastan sind” lauset siia-sinna. Aga väiksed asjad, mida nad teevad, on kõik armastust täis. Näiteks kui Noorsand millegagi hakkama saab ja ma pahandan temaga, olen tõrges ja hoian temast eemale, siis ta tuleb nuttes minu juurde ja nõuab: “Palun lohuta miiiind! Mul on vaja, et keegi mind lohutaks!”. See on tema viis vabandada ja armastust väljendada.

Meil on üldse Noorsandiga oma suhe. Kui kaksikud kunagi majja smuugeldati temaga nõu pidamata, siis ta klammerdus minu külge. Mina olin tema turvaisik. Meil oli see võimalik, sest esimese kaksikute elukuu veetis meie juures ka Esileedi õde. Seega oligi jaotunud – mina Noorsandiga koos ja Esileedi õega kaksikute seltsis. Ja õhtuti kui ta magama jäi, siis ta silitas ja nuusutas mu küünarnukki. Tundus veider asi, mida teha, aga Esileedi sõnul pidi see normaalne olema, sest näiteks tema õepoeg olla silitanud magama minnes oma ema kõrva kui ta viie-aastaselt pimedaks jäi (Esileedi õepoeg on pime ja see on väga lahe, sest temaga saab alati mõnusat musta pimedahuumorit teha). Ja Noorsandil tuleb siiamaani aeg-ajalt meelde kui suurepärane asi mul see küünarnukk on ja vahel kui ma oma küünarnuki püsti unustan (kui ma näiteks diivanil istudes käed kukla taha panen), siis sageli avastan käsi alla pannes, et keegi on olukorda ära kasutanud ja nüüd nuusutab mu nukki. Ka eile, nii kui Noorsand oli oma prillid ja rahakoti mulle ära näidanud, küsis, kas ma annaksin nüüd talle korraks küünarnukki puudutada.

Vennas, kes oli nädalaga tundmatuseni muutunud, oli kõige pikemalt minu suhtes kahtleval seisukohal. Muide, naljakas, et vahel kui sa oled isegi võib olla ühe päeva kodust eemal, siis tuled koju ja vaatad lapsele näkku ja ta on täiesti uue näoga. Kuid ma ei lasknud tal kaua end pika pilguga takseerida ja murdsin ta ise maha. Tema on selline põnev laps, kes naudib kõdi lõputult. Teised kaks hakkavad peale paari sekundit paluma, et ma lõpetaksin. Vennas nõuab hüsteeriliselt naerdes, et ma veel kõditaks. Õnneks kardavad kõik kolm kõdi. Minu suur hirm oli, et äkki saan ma endale tuimad lapsed, kes ei tee kõditamise peale teist nägugi. Kuidas ma neid siis naerma ajan? See on alati mu go to move, kui keegi mu naljadest aru ei saa. Ma ei tea, kuidas ma stand-upi kunagi tegema hakkan. Äkki ei naera keegi? Kas ma pean siis terve saalitäie inimesi läbi kõditama, sest nad ostsid ju pileti, et naerda saada…

Ja Esileedi nägemise üle oli mul väga hea meel. Kõigest viie päeva pärast on meil juba üheksas pulma aastapäev ja sel aastal, kui lapsed enam rinda ei saa ja võiksid jääda hoidjaga, ei ole meil mitte ühtegi hoidjat. Esileedi vanemad võõrustavad külalisi kaugelt Ameerikast ja minu ema läks suvitama. Valgevenesse. Kes läheb Valgevenesse? Ma arvan, et see käis nii, et kui ta kuulis, et ma otsin kolmele lapsele hoidjat, ostis ta esimese pileti suvalisse kohta. See seletaks, miks keegi läheb sanatooriumisse Valgevenesse. Seega tundub, et meie tähtpäev möödub kolme imega, kui mingit muud imet ei juhtu.

Pere on jälle koos. Esimesed kallistused kallsistatud. Esimesed musid tehtud. Esimesed tülidki peetud. Esimesed kriimud plaasterdatud. Esimesed unustamised vetsu minna, et siis jäätist süües köögi põrandale pissida, unustatud. Ma arvan, et ta oli lihtsalt hajevil ja elevil. Oli ta ju alles koju jõudnud peale nädalast reisi lastega.