Esmakordne kogemus: sõin elus esimest korda elusat hamstrit!

08.07.2018

Ma olen leidnud ühe väga nutika viisi, kuidas külastada hulka Eesti tipprestorane, süüa nende käekirjaga toitu ja mitte kulutada sellele terve varandus. Nimelt käisin ma sel aastal teist korda üritusel Flavor Fair, mis toimus Sausti mõisas.

Tartus pole just väga suurt hulka restorane. On igast pubisid ja kohvikuid, aga kui tahta sellist peenemat toitu, siis võib neid siin kandis ühe käe sõrmedel üle lugeda. Nagu vanad olijad teavad, siis me käime tähtpäevadel peamiselt Pühajärvel GMP hotelli restoranis, sest seal on garanteeritud maitseelamus ja teenindus on ka Eesti parimaid. Seal kulub meil kahekesi kolmekäigulisele õhtusöögile koos jookidega ligi 100 eurot. Korralik summa, aga arvestades, et seda juhtub vaid paar korda aastas, siis ma arvan, et on ok. Me saame seda endale lubada. Selle eest me saame eelroa, pearoa ja magustoidu. Me oleme sellised sööjad, et meil pole ka mingit häbi poole söögi ajal omavahel taldrikud ära vahetada, et me saaksime proovida mõlema toitu. Ma ei tea, miks ma kasutasin sõna häbi. Ma arvan, et see on suhteliselt tavaline praktika inimestel. No ja meil ka.

Seega 100 euro eest saame ühe väga hea koka roogi maitsta. Aga! See sama Flavor Fair, mis eile toimus, on üritus, mille suurem eesmärk on näidata inimestele, kui võimekad ja mitmetahulised on need suured rohelised munagrillid, sest kõik toidud valmivad just neil grillidel ja kõik need kokad kasutavad neid grille ka igapäevaselt enda restoranides. Selle pääse maksis 45 eurot inimese kohta, ehk kahe peale koos jookidega kulub kahel inimesel ikka 100 eurot, kuid sul on võimalus proovida 21 absoluutse tippkoka hõrgutisi ja nende toitude õige nimetus on tõepoolest hõrgutised.

Ma olen selline tüüpiline grillija – mingi aja jooksul taandub minu grillimine poest ostetud maitsestatud šašlõki grillimisele ja lisaks meeldib meile selles grillis ka juurvilju wokida ning bataati hõbepaberis küpsetada. Ideid justkui polegi. Sellel üritusel tehti täiesti pööraseid asju – alates püreedest, millele andis maitset grillil röstitud paprika, lõpetades sõrnikutega, mida Angelica Udeküll valmistas. Las ma loetlen toite, mida ma eile proovisin ja vabandan kui mõni välja jääb – 3-4 eri moodi valmistatud veiseliha, aasiapärast burgerit, ribi, vutti, sinimerekarpe, kaheksajalga, AUSTREID!, sõrnikuid, teine magustoit veel, maksa, harknääret (mis oli täielik kogemus omaette), Joel Ostrati salatit grillitud porruga, pitsat, lammast ja kindlasti midagi veel, mis mul hetkel meelde ei tule. Kust on võimalik 45 euroga saada sellist variatsiooni toitu?

Portsud ei olnud suured, aga kõik toidud olid läbi mõeldud – kastme, salati ja muuga, mis kaasas käib. Kui oleks suuremad portsud, ei oleks võimalik kõike ka proovida. Niigi jäi viimaseks jäänud restoranidele isus ja kõhus väga vähe ruumi. Üritus kestab kolm tundi ja need maitsete kogemused, mida sel päeval saab, on midagi täiesti teistsugust. Need ongi nii hõrgud nagu sa tipprestoranist ootaksid. Meie jaoks olid need kui visiitkaardid- et missugusesse restorani me sooviksime järgmine kord minna. Seekordne võitja oli minu jaoks restoran Ö lammas. Esileedi pani samale pulgale ka vuti ja harknäärme.

Mis veel on ürituse puhul lahe, siis kõik kokad on oma kinnistest köökidest rahva sekka toodud ja kui nad pakuvad seal toite, mille üle nad põhjusega ise uhked on, siis tahavad inimesed ka teada, kuidas neid valmistatakse ja kõik kokad suhtlesid inimestega ja rääkisid etapp-etapilt, kuidas nad midagi valmistavad. Ma lootsingi, et ma saan näpunäited selle lamba valmistamiseks, kuid selleks, et saada selline rabav tulemus, tuleb lammast esimesena sous-vide meetodil valmistada (vaakumkotis, kindlal temperatuuril), seejärel pannil rasvane külg läbi praadida ja alles siis Suurde rohelisse munasse madalal kuumusel suitsema panna. Tulemuseks oli parim lammas, mida mina kunagi proovinud olen.

Teistmoodi maitseelamus oli elus esimest korda austri proovimine. Austreid pakuti grillis küpsetatuna koos seene täidisega, aga soovijatele anti ka täiesti elus auster näpu vahele. Kuna Esileedil oli vist igav ja vajas meelelahutust, siis lisaks küpsetatud austrile tõi ta mulle proovimiseks ka elusa austri. Ma olin kuulnud, et neid neelatakse tervena alla, kuid küsides austrispetsidelt nõu, ütlesid nemad, et sellist toitu süüakse maitse pärast ja seda alla kugistades ei tunne sa mingit maitset peale soolase vee. Seega peale lühikest enesekogumist see mulle suhu kadus, mälusin seda täpselt ühe korra ja neelasin alla. Ma arvan, et austrid on selline asi, mida peab õppima nautima. See ei olnud kohutav ja ma kindlasti prooviksin veel (sest see on põnev), aga samas ma ei nautinud ka. Hirmutav on mõelda, et sa sööd midagi elusalt. Kui mõned ekstreemsemad kutsuvad lihasööjaid laibasööjateks, siis kuidas kutsutakse austrite sööjaid? Nemad ei söö ju laipu. Täitsa elusaid olendeid. Lisan ka väikese näite söömisest. Ärge pöörake plekil pluusil tähelepanu, olin just midagi peale ajanud ja Esileedi arvas, et seda tuleks kohe rohke veega puhastama hakata.

Kuid kogu see päev oli tore, sest meil oli üle viie aasta esimene kord kui me kahekesi kodust nii kaugele pääsesime. Lapsed on juba piisavalt suured, et võisid päev otsa vanaema piinata, kes lausa tuiskas minema kui me lõpuks koju jõudsime. Kui me seal kodus kinni oleme, siis me vahel unustame ära, mis meid üksteise juures võlus. Tekib rutiin. Tekivad tülid. Kõik elu keerleb ümber kodu ja laste ning ise jääme tahaplaanile. Ei pööra üksteisele ehk nii palju tähelepanu, aga sellised koos väljaskäimised, kus on võimalus rääkida, olla lihtsalt kahekesi, nautida imelisi toite, väga head muusikat (Brigita Murutar oli minu jaoks väga suur üllatus, et ta nii hea laulja on ja nii head repertuaari esitab ja saatjaks üks parimaid kitarriste Eestis Paul Neitsov, kellega nad vist ka paar on).. See kõik oli lihtsalt väga hea nii hingele kui meie suhtele.

Ma võtsin kaasa ka retseptiraamatu grilli jaoks ja mul on paar ideed, mida võiks teha, et ka teil huvitav oleks. Mida täpsemalt, räägin kui on aeg. Mul on sisu jaoks paar ideed.

Ei ole see koostööpostitus ega reklaampostitus, kuigi mul on Big Green Eggi meestega väga head suhted ja nad suhtuvad minusse nagu oma inimesesse ja see tuli kõik lihtsalt grilliostuga kaasa. Ei saa ma selle eest raha, lihtsalt oli väga nauditav päev, Rohelised munad on väga head grillid ja me saime korraks rutiinist plehku pista. 

PS! Ah jaa, kohal oli ka Peenjoogivabrik Nudist, mida ma lubasin reklaamida, sest Esileedi ostis terve kasti nende vahuveini ja siidrit. Või noh kaks pudelit ja kaks pudelit.. pole vist päris kast. Aga see selleks. Me polnud nende jooke kunagi proovinud, aga Esileedil on mingi teema rabarberiga ja kui panna vahuveini nimeks Rabarbara ja teha see rabarberist, siis Esileedi on müüdud ja kogu meie Tartu tee tagasi oli kuulda, kuidas pagasiruumis pudelid vaikselt kastis üksteise vastu kolksusid. Ma ei tee alkoholile reklaami ja ei taha siin rahva ette esitada Esileedi alkoholilembust, aga üle kahe aasta, mis ta kaksikuid imetas, unistas ta külmast valgest veinist ja nüüd, kus tal on võimalus kasvõi igapäev juua, ta ei joo, vaid ostab peeneid jooke, mis oma korda ootama jäävad.

PS2! Ja nii tore oli see, et nii paljud teist juurde tulid juttu ajama. Alati on meelitav kui äratuntakse ja teretatakse. Üks, kes ära tundis oli suisa kolme lapsega tulnud, mis ajas korra pähe mõtte, et äkki tuleme meie ka järgimsel aastal kolme lapsega. Ah, näis. Ilma lasteta oli ka väga tore.

PS3! Oot, tuleme korra pealkirja juurde tagasi. Päris šokeeriv, eks? Täpselt nii šokis oli meie sõbranna, kes telefonis just seda minu mitte parima diktsiooni tõttu kuulis. Loomulikult oli õige sõna, et ma proovisin elusat austrit mitte hamstrit, aga kuna tema kiljatus oli nii naljakas, siis ma jätsin ta seda just eile arvama ka ja ta saab alles tänast blogi lugedes teada, mis ma tegelikult ütlesin. Ma ei hakanud teda parandama, vaid läksin tema versiooniga kaasa ja selgitasin, et hamstri söömine on väga kiiresti leviv kulinaariatrend ja ei ole üldse nii hirmus, sest nad rabelevad suus vaid esimesed viis sekundit ja kui kurku kõditavad karvad välja jätta, siis oli see väga põnev kogemus. Kui teile räägitakse midagi, mis ei saa tõsi olla, siis see tõenäoliselt polegi. Sõbranna hakkab küll tagasi ajama, et ta ei uskunudki, aga ma olen teda veel ilmsemate asjadega orki tõmmanud. Tervitan siinkohal sõbrannat 🙂

Ilusat alanud nädalat! Tulge järgmisel aastal ka. Näeme Flavor Fairil 2019 🙂