Parim materjal blogiks on igapäevased asjad, mida me ei taipa märgata
06.07.2018
Rõõm tõdeda, et viimast postitust luges terve hulk inimesi. Kui tavaliselt jääb lugejate hulk postituse kohta 3000 ja 7000 inimese vahele, siis Lottemaa postitust luges 20 000 inimest. Enamus sai ka sellest lähenemisest aru, et ma rääkisin ju tegelikult kogu jutu ridade vahele, kuid nii mõnigi saatis sapise kirja või kommentaari, et mida ma lörtsin Eesti oma asja ja et kõik mu argumendid on naeruväärsed. Huvitaval kombel kõik ainult mehed. Siit järeldus- naised, kui te meestelt midagi tahate, siis öelge otse. Ärge keerutage. Me ei saa sellest aru.
Alati saavad enim vastukaja postitused, mille emotsiooniks on inimestel – haha, meil on täpselt samamoodi. Sest kõige naljakamad ongi enam jaolt need asjad, mida me ei taipa märgata, aga kõik teeme. Alles siis kui need teadlikult välja tuua, tuleb nende naeruväärsus kõige paremini esile.
Kuid naljade üle ei peagi inimesed alati naerma. Mina armastan teha üldse nalju, millest saavad aru need, kes mind natuke tunnevad. Meil on mingi ajalugu, oleme mingitel teemadel rääkinud ja nüüd ma ütlen mingis seltskonnas midagi, millest saavad aru ainult need, kes teavad, kust see tuleb. Need olukorrad pakuvad mulle kõige enam meelelahutust. Ka erinevatese postitustesse peidan ma vahel vimaksid ja ma olen kas teie või enda üle alati siin nii uhke, kui keegi selle ära tabab ja sellest märku annab. Aga ära tabada saavad vaid need, kes on pikaaegsed lugejad. Ja pea alati keegi on 🙂
Igapäevaselt on naljakas raske olla ja kui see muutub su tööks, ehk tuleb peale pinge, et sa pead pidevalt vaimukas olema, siis on see eriti keeruline. Tean seda rääkida, sest ma toimetan siin osalise koormusega Delfi lehte igav.ee ja ma oleksin nii rõõmus kui te tuleksite ja paneksite mu FB lehele ka pöidla, et tuttavaid nägusid sealgi lehel laikimas näha. Ma ikka märkan neid, kes mu toimetustele kaasa elavad ja näiteks Elutarga FB lehel, kuhu ma kolm korda nädalas mingi elutarkuse/elulolluse üles panen, siis päris paljud teist toetavad neid likega.
Aga mida ma pean veel naljakaks. Ma avastan tegelikult nii palju naljakaid asju igapäevaelus, mida ma tahaks kõike teieni tuua, aga kuna mul on kombeks asju meelde jätta, mitte aga üles kirjutada, siis tavaliselt unustan ma kõik need säravad tähelepanekud esimese paarikümne minutiga ära. Soovitage mingit head äppi androidile, kuhu ajupuuksatused üles märkida. Mul on sageli, et tekib mingi geniaalne idee ja ma jätan selle meelde ja siis ma näen maas kellegi ripakil trussikuid ja siis ma uurin, kes paljalt ringi käib ja siis ma panen ta riidesse ja siis ma valmistan perele midagi süüa ning selleks hetkeks on mul ammu ununenud, et mul mingi geniaalne idee üldse tekkis.
Eile näiteks avastasin naljaka asja enda jaoks. Ma olen seda alati teadnud, aga ma pole seda kunagi veidraks ja analüüsi vääriliseks pidanud. Mul ei ole probleemi sellega kui ma istun diivanile ja telekast tuleb mingi mõttetu jama, sest telekast tulebki tavaliselt mõttetut jama. Kui ma aga avastan, et see mõttetu jama tuleb korduse pealt, siis pean ma puldi kasvõi maapõuest üles leidma, sest mina ei kavatse seda mõttetut jama korduse pealt vaadata. Ma saan aru, et otse vaadata, sest siis sul justkui pole valikut – kuna telekast ei tule midagi, eks ma vaatan siis seda. Aga korduse pealt – EI! Eile vaatasin TLC peal mingit kohutavat pulmakleidi saadet ja siis ühte ekstrasenssi ka takka otsa ja jõudsin ainult hetkeks mõelda, et saaks see juba läbi, et äkki järmine saade on põnevam, kui kordus läbi sai. Ma ei jõudnud end ära needa, et ma pool tundi selle peale kulutanud olin.
Siiski püüan ma leida humoorikat ja naermaajavat inimestes endis. Mulle meeldib vahepeal inimesi jälgida. See aitab mul neid armastada ka siis kui me näiteks keset tulist tüli oleme. Kui inimene ei tea, et teda keegi jälgib, siis ta laseb igasugused tõkked ja kaitsed alla. Ta on rõõmus, omas mullis. Esileedi näiteks laulab siis palju. Tema laul on sümbioos Maie Parrikust ja Kasatšoki Jürist, aga kui ta laulab ja on oma mõtetega kusagile kaugele triivinud, siis ta on seesama muretu Esileedi, kellesse ma kunagi armusin ja see meenutab mulle rasketel hetkedel,et temast võib ka veel täitsa asja saada. Ja lisaks, kui inimesel on kaitse maas ja ta ei püüa enda olemust seltskonnale vastuvõetavamaks sättida, siis ta ongi tema ise ja kõige naljakam. Kuid siin vajab see ka minu diskreetsust, et ma ei reedaks neid inimesi – nad peavad tundma end kodus turvaliselt ja kuigi ma olen blogija, siis ma näiteks ei filmiks kunagi Esileedit salaja laulmas, et seda üles panna. Või kui lapsed teevad midagi tobedat, mida nad tegid siis kui valvsus maas oli, siis ka seda ma ei jaga üheski vormis
Aga tulge siis ja pange palun IGAV.EE lehele like ja kui te avastate internetis midagi naljakat, siis saatke mulle alati igav.ee postkasti. Ja soovitage mulle head äppi, et mõtted salvestada.
Ma soovitan Google Keep’i. Sellega saab teha väga paljut. Otseloomulikult tavalist kirjutamist, nimekirju (minul üldiselt poe jaoks), joonistada näpuga (üldiselt suht kasutu featuur :P). Saad ka teha transcribe’imist ehk siis lindistada ennast ja see üritab selle kirjaks teha. Selle juures on hea see, et ta paneb audio kaasa (ligipääsetav Keep lehelt). Lisaks saab ka pilte teha.
Ja kuna Google toode siis hoiab ennast ilusasti sünkroonis ja saad arvutis ligi. Ei mingit eraldi kontot v teenust vaja.
Lisaks poenimekirjadele kasutan seda, et kirja panna oma abikaasa naljakaid ütlusi kui ta veel poolunes on. Ise muidu unustan ära ja tema otseloomulikult ei mäleta. Nii saame pärast naerda nii et vähe pole.
Mina ka soovitan google keepi. Mul see kasutusel juba üle paari aasta ja väga põnevaid asju võib sealt leida. Telefonid vahetunud, aga kõik säilib. Väga mõnus äpp.
Mina kommenteerin nüüd ka lõpuks.
Nii hea arutlev postitus oli aga kriminaalselt karistatav oma pikkuselt! Ma oleks veel vähemalt tunnikese lugeda enne kui the END tuli 🙁
*lugeda tahtnud
minu siirad vabandused. Ma püüan postitusi hoida 4000 tähemärgi ümbruses, et twitteri ajastu inimesed lugeda viitsiks 🙂