“Issi, mine pekki!”

11.06.2018

Me oleme nüüd seal. Noorsand saatis mind esimest korda oma elus pikalt. Kunagi varem pole ta mind pikalt saatnud ja nüüd saatis ning mitu korda järjest. Tal on nimelt nõbu, kes on temast kaheksa päeva vanem ja avastas mõni aeg tagasi, et see fraas, mida ta kusagil kuulis, on päris naljakas, sest see toob inimestes esile reaktsioone.

Kumbki jõnglastest ei tea, mida “mine pekki” tähendab. Ainus, mida nad teavad, on see, et kui nad kellegi pikalt saadavad (nad ei tea, et see on pikalt saatmine), siis vastu saavad nad kõike – naeru, hämmingut, näpu vibutamist. Kõike.

Olukord oli järgmine. Istusin kaksikutega diivanil, kui Vennase peale maandus maailma kõige hirmsam monstrum. Teisisõnu kärbes. Ta ei armasta neid eriti- ei kärbseid, sääski ja rääkimata herilastest-mesilastest. Mina, super-isa nagu ma olen, võtsin kärbsepiitsa ja kiire litakaga oligi kärbes uutele jahimaadele saadetud. Noorsand, kes samal ajal meie selja taga köögilauas istus, küsis hämmeldunult: “Issi, kas sa lõid kärbse maha?”. “Jah”, vastasin ma uhkelt. “Issi, mine pekki!”

What??! Kas ma kuulsin just õigesti? Ja ma palusin tal lolli peaga korrata seda, mida ta ütles ja ta saatis mind uuesti. Esileedi sekkus kohe ja seletas Noorsandile, et nii ei ole inimestega ilus rääkida. “Mine pekki!” teatas järsku Piiga, kes kogu trianglit vaikides pealt vaatas ja soovis osa saada. Esileedi oli uuesti valmis reageerima, kui ma vaatasin tema suunas, panin sõrme suule ja ütlesin, et ärme pööra sellele enam üldse tähelepanu ja ta unustab selle peagi ära. Nii oligi, pool tundi pikalt saatmist ja nüüd pole taas mitu päeva seda teemaks olnud.

Ma teadsin, et see aeg tuleb, kus ta kuuleb sõnu, mida ta teab, et ta tegelikult kasutada ei tohi ja ta hakkab seda tegema lihtsalt selleks, et näha, mis juhtub. Minu strateegia on olla peorikkuja, et ei juhtu mitte kui midagi. Lasteaed ja mänguväljakud on küll suured õpetajad, aga mina olen ka ja kuna ei mina, ega Esileedi oma igapäeva kõnes roppuseid ei kasuta, siis ei saa see olema ka meie laste suus igapäeva kõnepruugis. Vahel ma siiski kasutan ja jällegi lihtsalt selleks, et näha Esileedi reaktsiooni ja seda loomulikult mitte laste kuuldes. Vahel kui me toimetame või me vestleme mingil teemal, viskan ma sisse mingi räigelt rõveda roppuse ja lähen jutuga lihtsalt edasi, sest seda on alati vahva kõrvalt jälgida, kuidas Esileedi aju seda protsessima hakkab. Sellest võib isegi mitu lauset mööda minna, kui talle järsku pärale jõuab: “Oot, Henry, mis sa ütlesid? Kas sa tõesti just praegu ütlesid …. või ma kuulsin midagi valesti?”. Tavaliselt ma lükkan selle viimase kaela, et ta kuulis midagi valesti, sest miks ma oleks pidanud praegu ropendama? Näis, kaua aega läheb, et ta enda terves mõistuses kahtlema hakkab.

Rääkides mänguväljakutest, siis see siin ei ole kuidagi tasustatud koostöö, aga tarbijakaitseamet kontrollis 33 mänguväljakut ja mängumaad ja leidis olulisi puudujääke ja turvariske neist 31s. Päris hull. Nad lõid selleks lehe, mida palusid teiega jagada ja kui ka teie laps on vanuses, et neid kohti väisate, siis kindlasti võiks pilgu peale visata. Lehe leiab SIIT