Meile esitati väljakutse: kolige bussi elama + VIDEO

07.06.2018

Ma olen suure osa oma elust teadnud, et ma olen suur telkija. Värske õhk, vastu telgi väliseina trummeldavad sääsed, hommikused helid. Super! Alles Esileediga telkima minnes taipasin ma, et ma vihkan telkimist. Sest mina olin telkinud seni ainult maal, oma aia hoovis. Välivoodis. Suleteki all. Suure padjaga. Selgus, et see ei olegi tavaline praktika ja päris telkimiseks ei võeta voodit ja suletekke kaasa. Kui ma hommikul Esileedi aias oma valusate kontidega  telgist välja tulin… vahet pole, see oli minu viimane telkimine. Sellest on möödas üle kümne aasta. Ma tunnen, et ma olen valmis taas proovima.

Mul on üldse mitte enda voodis magamisega probleem. Kui ma ei ole oma turvalises voodis, siis on see uni samuti nagu ta on. Ma ei kujutaks ettegi näiteks seda, mida tegid kaks eestlast kui nad ehitasid oma vanast kaubikust endale kodu, milles nad reisisid kaheksa kuud. Te ehk olete ka ise neist kuulnud. Nad on ka blogijad ja ühiseks nimeks neil lifeisaview. Küll video formaadis ning nad on võtnud enda vaatajad enda seiklustele kaasa.

Nende auto “elamuosa” on 1,8×3,3m ja selle ala peale on nad sunnitud paigutama kogu oma tavaari, magamisase endile ja oma väikesele lapsele, söögitegemisala ja kõik, mis nende hobidega kokku läheb – rulad, rattad, fotovarustus jpm. Miks ma seda räägin, on see, et nad saatsid meile väljakutse, et me paneks ennast proovile – kuidas meie sellega toime tuleksime.

Selleks saatsid nad meile pakikese, milles oli peidus teip ja meil tuli põrandale ära märkida ala, mis oleks sama suur kui nende auto elamise osa, ehk ristkülik suurusega 1,8×3,3 meetrit. Juba see osutus meile pähkliks, sest meie laste lemmikuteks mänguasjadeks on kõik, mis vajab eelhoiatust “Ole ettevaatlik, sa võid sellega endale haiget teha!” Ka mõõdulint vajab seda, sest nad on korduvalt sellega endale vastu kätt või nägu virutanud, kui see ennast sisse kerima hakkab. Seega ei leidnud ma tervest majast ühtegi mõõdulinti ja meil on neid kolm. Kuid saime tõkkest üle ja märkisime ristküliku maha.

Ma olekski võinud selle koha peal väljakutse pooleli jätta, sest mina nendega reisile ei lähe. Juba lindi tõmbamise ajal olid lapsed jõudnud omavahel viis korda tülli minna ja ajasid üksteist taga nõudes, et just nemad saaksid järgmise lindi joone põrandale tõmmata. Keegi ei saanud. Mina sain.

Ma olen vaadanud lifeisaview vloge ja võin kohe öelda, et nende sisustamine on olnud geniaalne ja põhimõtteliselt ainuvõimalik. Vaata auto tutvustust SIIN. Samas peaksin mina ikka otsima alternatiive. Kuna bussi laius on 180cm, siis ka nende voodi on 180cm pikk. Mina olen selline, kes on voodis alati nii, et mu jalad on põlvest saadik üle ääre. Lisaks olen ma 190cm pikk ja ma ei kujutaks end ette magamist nii, et ma ennast sirgeks sirutada ei saaks. Ma magasin kunagi Iirimaal voodis, millel oli jaluts.  Igal ööl surusin ma läbi une jalad vastu seda plaati, mis voodi jalutsit ääristas, kuni ma ühel öösel paugu peale üles ärkasin, sest olin plaadi nii ära väsitanud selle paari kuuga, et see ühel ööl pauguga ta voodist eemale lendas. Paha asi oli see, et selle plaadi küljes olid ka voodi jalad. Tuli tagasi panna. Ma arvan, et kaheksa kuuga oleks ma ka bussi pleki välja venitanud ja väljast poolt võiks näha mu taldade perfektseid kontuure, mis ma sinna sisse vajutasin. 

See tähendaks, et minu voodi peaks olema pikkusesse, mis tähendab, et see lööb uppi kõik muud asjad – ei mahuks kööginurk, ei ole lapse voodit kusagile panna. Mis lapse – lastevoodit, sest kuidagi tuleks mul ära mahutada kolm last ja kes iganes on samavanuste lastega magama pidanud, siis nad võivad armastada üksteist kogu hingest, aga nii kui üks paneb jala teise poolele, on see piisav põhjus, et teine maha nottida. Rääkimata sellest kui keegi teisele kasvõi õrnalt vastu läheb.

Seega otsustasime, et laseme hoopis lastel meie bussi ära sisustada ja nii ma ütlesingi: “Lapsed, täna olete teie meie vanemad ja kujutame ette, et see siin on meie buss ja me peame kõik vajaliku siia bussi tooma. Te peate saama siin süüa teha, magada, oma asjad ära mahutada, sest me kujutame ette, et me läheme pikale reisile!”

“Kuhu me reisile läheme?” “Kas me läheme Lottemaale?”. Piiga, kes oli unustanud end põrandale tõmmatud teipi imetlema, kuulis sõna Lottemaa ja jooksis mind kallistama: “Issi, me läheme Lottemaale!”.  “Ei lähe!” teatas Noorsand “Enne peame bussi valmis panema!”

Ja tihe siblimine hakkas pihta. Bussi toodi voodi, milleks on see ranna lebokott, mida saab õhuga täita. Vennas puhises tõsise näoga, kui ta kõige tähtsamat atribuuti – korvpalli korvi bussi lohistas. Piiga tõi kõik enda nukud ja kärud, sest kuidas sa nendeta reisile lähed? Bussi leidis teed ka nukuköök, terve sahtlitäis makarone, KÕIK pidžaamad, mida kodust leiti, laud ja toolid, sest muidu pole kusagil plastiliiniga mängida ja paar kastitäit mänguasju, et Vennas kurvaks ei muutuks.

“Aga kuhu emme ja issi tulevad? Kus me magame ja oleme?”. Noorsand mõtles hetke ja vinnas voodist kaks patja ja asetas need bussipõrandale: “Peate siia mahtuma. Rohkem ruumi pole. Buss on üpris kitsas.” Panen ka paar pilti ja videolõigu nende nägemusest bussist. Seega, kui meie peaksime bussiga Euroopa peale trippima minema, siis näeks meie oma välja just selline:

Kuid see on täiesti fenomenaalne, mida need noored Euroopas teevad ja näevad ning nad panevad sellest ka dokumentaalfilmi kokku, mis saab kindlasti olema väga põnev vaatamine, kuid nad vajavad selleks natukene hoogu. Kui sa tahad sellist ettevõtmist toetada ja arvad, et see on lahe, mida nad teevad, siis LINK ON SIIN.

Piiga läks nüüd teise tuppa ka riideid valima ja ta ei taha kuuldagi sellest, et tegelikult me Lottemaale ei lähe.