Need ropendavad lapsed…

Kõige mõnusam on mitte midagi teha. Lihtsalt chillida ja mitte vaevata pead selle üle, mis tuleb ja mis saab. Kuid ma pole kunagi peale laiseldud õhtut mõelnud, et vau, küll see oli vinge õhtu. Mul pole isegi ühtegi mälestust õhtutest, kus ma midagi ei tee. Kõik mälestused on neist hetkedest, kus ma teen midagi rutiinist väljas pool. Ehk elan.

Esmaspäev oli tore päev. Õigemini tore õhtupoolik, sest esmaspäeval jäi Esileedi nõiakoolitus ära (või ma ei tea, kus ta üle nädalati esmaspäeviti käib) ja otsustasime, et teeme midagi natuke muud, kui et veedame õhtuni aega, läheme pesema ja magama. Otsustasime minna hoopis lastega mänguväljakule.

Ma ei tea, kas lastel on tõesti nii igav, igatahes hetkest kui me neile sinnaminekust teatasime ja kuni kohale jõudmiseni, olid nad nii sillas ja ainult karjusid kontrollimatult “Me läheme mänguväljakule!!” Enne minekut pidin ma koos lastega ka ühele pildile jääma, et see ühele ajakirjale saata, kes mu artikli juunis avaldab. Mul oli vaja ilusat pilti, aga kuidas sa saad ilusat pilti kui lapse ei suuda elevusest paigal olla. “Issi, tead mida?”. “Noh, mida?”. “ME LÄHEME MÄNGUVÄLJAKULE!!!”

Peale mitukümmet katset saime lõpuks midagi pildile ka. Alles hiljem avastasime, et pooltel piltidel oli fookuses hoopis selja taga olev puu ja just need udused pildid olid parimad. Võib olla nad lihtsalt tundusid paremad, sest ma olin seal uduselt.

Kuid millest ma tahtsin rääkida, oli see, et mänguväljakud olid kõik okupeeritud koolieelikute ja teismeliste poolt. Nad eriti ei teinud seal midagi. Mõni ehk kiikus vähe, aga nad lihtsalt olid ja chillisid. See ei häirikski mind, kuid mis nende juures mind enim riivas, oli nende non-stop ropendamine. Väikesed 6-9 aastased poisikesed jooksid ringi ning vahepeal oli mul kahtlus, et äkki on tegu mingi tourette laagriga, kus hädalised üksteisega muljeid saavad vahetada.

Väikestest poistest saan ma veel aru – sa oled vanemateta väljas, oled koos oma sõpradega ja nüüd on sul võimalus teha midagi, mida sa ei saa kunagi oma vanemate kuuldes teha – ropendada. Lakkamatult ja rõvedalt. Ma ei mäleta, et mina seda teinud oleks. Kuid veel veidram oli see, et erinevatel mänguväljakutel lonkisid ringi ka teismeliste kambad. Parajalt pikad lõngused, kes selles keskkonnas pigem naeruväärsena tundusid. Minu rikkumata nelja-aastane Noorsand, kes pole kunagi veel kasutanud ühtegi roppu sõna ja ma tahan, et nii ka jääks kuni ta 40nda eluaastani, kuni ta oma elu peale kolib, oli nende vahetus läheduses. Noorsand korjas maast prahti nagu tal kombeks on, et see prügikasti viia ja kõrval räägivad omavahel tolgused sõnadega, mis meie mänguväljaku ilusa lapsepõlve aurasse julmalt sisse sõitis.

Ma ei öelnud kummalegi seltskonnale midagi, sest ma ei ole neis olukordades eriti vilunud ja mul pole plaani B. Et mis siis saab, kui lastekamp selle asemel, et ropendamine lõpetada, hakkaksid hoopis demonstratiivselt karjuma ja roppustega esinema? Mis ma siis teen? Õnneks oli seal lähemal veel üks ema lapsega, kes lastele siis käratas, et äkki nad kontrolliks oma sõnu. Ropendamine lõpetati, kuid paari minuti pärast hakkasid lapsed uuesti olukorda proovile panema. “Sa oled ikka hea nunnipea!”, “Mine peresse!”.

Parim strateegia ei olegi ehk sellises olukorras sekkuda, sest ümber sa neid ei kasvata. Parim oleks see, kui laste vanemad oleksid ise kodus loomas väärtushinnanguid, et ropp kõnepruuk ei ole sotsiaalselt aktsepteeritav. Ma tean, et ma pean viivitamatult sekkuma kui mu laste elu ja tervis on ohus, aga kui need ropendavad lapsed lihtsalt suhtlevad ja lõbutsevad… Ma panen ennast samasse olukorda, kui ma nende vanune olin. Ei olnud nad pahatahtlikud, lihtsalt elasid välja ja meie juhtusime seal läheduses olema.

Oli tore õhtupoolik ja jääb pikaks meelde.

Mida teie teinuks?

Kommentaarid

“Need ropendavad lapsed…” on saanud 11 vastust

  1. Sirle ütleb:

    Alati tasub viisakalt noormeeste poole pöörduda ja paluda neil oma sõnavara jälgida. Üldjuhul kasvav pubekas saab aru, et tema ropendamine väikeste laste juuresolekul on kole ja kui ta on mõistlik, siis ta jälgib seal oma suuvärki või lahkub oma seltskonnaga. Aga sekkuda tuleks alati, sest muidu ei õpi oma suuvärki kontrollima.

  2. Hele ütleb:

    Mina olen küll mänguväljakul palunud, viisakalt, ropendamine jätta, sest väikesed lapsed on lähedal. Vastuseks on tulnud isegi vabandamist ja siis on hakatud teineteist ise keelama. 🙂 Piigad, nüüdseks 6-aastased, pole eriti hirmsaid väljendeid veel pruukinud, ainult emme “pekki küll” on neile ka külge jäänud. 🙂

  3. Reet ütleb:

    Ei ole tore lugu, õnneks pole mul sarnast kogemust aga arvan küll, et peab neid keelama

  4. Malle Hiie ütleb:

    Kui minu poeg ( see oli väga ammu) 3-sena tuli sõbra sünnipäevalt teatas ta kadunud palli kapi alt õngitsedes “kulat”! Küsisin, et mida see tähendab, vastus oli, et ei tea aga Mält ütles just nii kui pall kaduma läks. See sõna jäi külge, kuigi diktsioon paranes kordades. Selline on elu!

  5. Tuuli ütleb:

    Ma tahtsin lihtsalt öelda, et küll on vahelduseks värskendav lugeda postitust, kus pole ühtegi kaubamärki mainitud. Mõistan ka seda, milleks sponsoreeritud postitused vajalikud on, aga selline oli mu esimene emotsioon seda lugu lugedes – rõõmus tõdemus, et seekord polegi reklaami vaid lihtne pajatus argielust.
    Kirjeldatud situatsioonis kardaksin samamoodi, et äkki ropendajad ei kuula sõna, aga kuskilt on meelde jäänud mõte, et lapsed on meie kõigi omad – kui vanemad neid ei kasvata siis peab seda tegema vanatädi, naabrinaine, ülejäänud ühiskond. Lapsed ei peaks oma vanemate puuduste tõttu kannatama, me kõik vastutame selle eest, et neist ausad ja viisakad inimesed kasvaksid. Nii et võtaksin julguse kokku ja püüaksin neile seletada, miks mänguväljakul ropendamine ei sobi, nagu siin üks eelkõneleja juba kirjutas.

    • henry ütleb:

      See tähendab jah seda, et selle kirjutise eest ma endale mitte midagi lubada ei saa. Ei saa makse maksta, ega perele süüa osta :). Tore oleks kui saaks, aga ei saa. Kuid kirjutan nüüd kolm korda nädalas ja see vast aitab seda balansseerida ka, et argipostituste osakaal oleks suurem ja reklaam ei oleks domineeriv. Muide, tähelepanekuks, see on juba kolmas postitus järjest, mis ei ole koostööna valminud ja homme on suisa neljas.

      • Tuuli ütleb:

        Pean mainima, et tänu sellele blogile olen päris mitme Sinu poolt reklaamitud tootja käivet kasvatanud, nii et peace! 🙂 Loodan, et lastel on ikka kõhud täis ja rabarbrit jätkuks!

  6. tavainimene ütleb:

    “Vabandust, härrased, aga eesti mees ei ropenda naiste ja laste kuuldes. Tänan teid.”

  7. Kersti ütleb:

    Issand, kui paks sa ikka oled! Rõve..

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Päevaküsimus

Milline jõuluostleja sa oled?

Loading ... Loading ...

Otsi

Arhiiv

Liitu uudiskirjaga

FB ja IG seab aina kitsendusi, kui paljude inimesteni mu sõnumid ja postitused jõuavad. Jäta palun enda e-maili aadress, sest ma plaanin korra nädalas (või paari nädala tagant) saata mailile ühe uudiskirja, et sa ei jääks väikesest meelelahutusest ilma lihtsalt sellepärast, et FB nii otsustas. Luban, et need jäävad ainult minule ja ma ei levita neid kellelegi, ega hakka ka saatma spämmi. Luban olla viisakas ja vastutustundlik.

Loe ka neid lugusid

  • Piigal tulid jõulud vara

    Postitust toetas Maped Eesti Mina olen veendumusel, et kingitused peaksid minema kindla peale. Kui sa teed oma jahimehest sõbrale kingitust, siis ära kingi talle jahinuga, sest ta on…

  • Meil on nüüd kodus uus rutiin, mis esimestel päeval emotsioonid laes hoidis

    Teate, mis on Esileedi kõige sagedasem küsimus igal aastal kui november kätte jõuab? „Mida sa isadepäevaks soovid?“ Teate, mis on kõige sagedasem lause, mida ta mulle päev enne…

  • Ma olen osa suurest probleemist

    Iga kord, kui ma garaaži astun, saan ma aru, et meil on liiga palju asju. Eile ema tehtud borši purki otsides, tuli mul mitmeid asju tee pealt ära…