Henry blogist põhjalikult. Küsi julgelt lisa!

11.04.2018

Kuigi ma ei võta sellel aastal osa Eesti blogiauhindade jagamisest, siis mõtlesin, et kuna mul on päris palju uusi lugejaid ja neid lisandub aega mööda aina juurde – keskmiselt mingi 50 inimest nädalas, siis võiks teha ühe tutvustava postituse ning vastata küsimustele, mida Õhtuleht küsib neilt, kes galal osalevad.

Nimi, vanus, amet: Minu nimi on Henry, olen 37 (siin peab mingi eksitus olema!!) ja ametilt olen ma.. ma ei teagi. Ma olen teel, et minu amet olekski blogija ja kuna teie mulle ise raha anda ei taha, siis on õnneks ettevõtteid, kes tahavad, kui ma nende tooteid teile tutvustan 🙂 Ma tahan, et kirjutamine teile ja teistele mutuuks minu igapäevatööks.

Blogi nimi ja aadress: A mida henry teeb? www.amidahenryteeb.eu . Kui ma blogimist alustasin ei olnud mul ei lapsi, ega plaani lapsi saada ja ma kirjutasin ainult enda tegemistest. Nüüd, kus mul on terve trobikond lapsi, kirjutan ma rohkem neist, aga siiski läbi enda spektri.

Lugejate arv päevas: kuna ma ei postita iga päev, siis päevane lugejate arv ei ole minu jaoks oluline. Minu jaoks on oluline number, et mitu unikaalset inimest mu postitusi keskmiselt loevad. Kuigi mu Facebooki lehel on 22 000 jälgijat, loeb mu postitusi keskmiselt 4000-7000 inimest. Loetavust mõjutab ilm (mida soojem, seda vähem lugejaid), päise pilt ja eelkõige pealkiri. Seepärast ei ole ma veel otsustanud blogilehele vilkuvaid reklaame panna, kuna ma postitan nii harva ja see sissetulek sellest oleks imeväike. On ka postitusi, mida on lugenud mitukümmendtuhat, aga need on sellised sähvatused, kus ma räägin, et me saame kaksikud, või et meile püüti külma teha jne. See näitab, et blogijatega ei maksa tülli minna, sest just sellised postitused jõuavad suurte massideni 😉

Kui blogiga alustada plaanisid, siis millised bloginimed laual olid? Kuidas sai valituks just praegune nimi?’

Algselt oli blogi nimi “Tervise poole”, sest tegu oli kaalublogiga. See on siiamaani vahepeal kaalublogi, kuigi nüüd olen paksem kui kunagi kaalublogi alustades. Siiski kui ma sain soonele, kaotasin ma ühel hetkel mingi 40 kilo. Mina olen hea näide selle kohta, et alla võtmiseks ei piisa ajutisest dieedist ja trennis käimise sunnist. Sa pead leidma midagi, mis sulle tohutult meeldib, et trenn ei oleks sundus, vaid suurepärane koht, kuhu minna. Mina leidsingi, kuid kõik trennid, mida ma fännasin olid väga kellaaegades kinni – korvpall algas kell kaheksa ja kui ma selleks kellaajaks ei saanud, siis ei saanud ja trenn jäi ära. Minu Crossfiti trenn algas kell viis ja selleks, et selles osaleda, tuli eelenvalt registreeruda. Kuid kaksikutel ja Noorsandil oli minu graafikust suva ning ma pidin omaks võtma nende oma, mistõttu kadusid mu lemmiktrennid ja ma ei suutnud end muud tegema sundida. Aga ongi hea. Neid keda huvitab mu kaaluteekond, saavad aastaid seda jälgida, sest see ei paista otsa lõppevat.

Mingil hetkel kui blogi keskmeks said ka muud asjad, mitte ainult kaaluteema, vajas see vahetust. Mulle meeldis käia internetis ühes jutukas lobisemas ja seal tervitas mind alati üks inimene lausega: “A mis sa teed?” Sealt see nimi tuligi. Algselt oligi plaan panna “A mis henry teeb?” aga pealkirja viis esimest tähte osutaks, et mul on mingi amishite blogi (amish-enryteeb). Muutsin sõna “mis” sõnaks “mida”.

Kas sul on teemasid, millel tahaksid avalikult sõna võtta, aga julgusest jääb puudu?

Julgus ei ole õige sõna. Ma arvan, et mul on puudu teadmistest. Mul on sageli tunne, et mida rumalam inimene, seda enesekindlalt ta millestki rääkida üritab. Mina olen hästi skeptiline inimene ja ma küsin sageli endalt “miks” küsimusi ja mul tekivad küsimused, millele ei sobi minu jaoks vastus “sest see on nii alati olnud ja saab alati olema”. Seepärast ei räägi ma vaktsineerimisest, sest sellel teemal on mul aegapidi tekkinud rohkem küsimusi kui vastuseid. Ma ei räägi pagulastest ega seksuaalsetest vähemustest, sest kui ma pole olnud teise inimese kingades, siis pole ka minu asi neid asju kommenteerida. Kuid võin öelda, et ma olen salliv inimene ja ma ei talu ebaõiglust. Kui ma näen, et kellelegi tehakse päriselt liiga, siis ma otsin ka viise, kuidas ma saan teda aidata. Aga ma ei hakka mingit ideed toetama enne kui ma olen selle eheduses ise veendunud.

Kas kirjutad postitusi pigem öösel või päeval? Miks?

Peamiselt öösiti. Minu aju hakkab tööle siis, kui ta on valmis end välja lülitama. Kui ma olen õrnalt üleväsinud. Ma ei tea, miks see nii on. Kuid parim huumor tuleb just siis ja ka parimad postitused on tulnud just siis. Päevasel ajal võin ma vahel tunde ekraani vahtida ja ma ei suuda ühtegi nuppu alla vajutada. Võib olla seetõttu, et ma olen aastaid öötööd teinud.

Kas oled mõelnud blogi asemel vlogida, sest blogimine on täna juba justkui eilne päev?

See, et kirjutamine on eilne päev, on pullikaka. Selle järelduse tegi miskipärast Õhtuleht ja nüüd taob seda. Blogimine on kasvav trend ja vlogimine on kasvav trend. Üks ei asenda teist, vaid täiendab. Olen ka mina palju mõelnud, et mingit videoformaati toota, aga ma ei tea, mis see on. Ma tahan, et see oleks midagi natuke teistsugust kui see, mida olemasolevad Eesti youtuberid teevad. Mõned ideed on, aga need ei taha kuidagi kuju võtta. Ma ei tahaks teha lihtsalt vlogi.

Kas Eesti pisikese turu jaoks pole blogijaid juba liiga palju?

Inimesed kirjutavad ja loovad sisu. Loovaid inimesi pole kunagi liiga palju. Ongi lugejatel suurem valik, kelle tegemistel silma peal hoida. Mina vaatan ka regulaarselt paari blogi. Enamus neist on sellised guilty pleasure-d, kus ma loen, aga ma ei tunnistaks kunagi, et ma seda teen 😀

Milliseid postitusi meeldib sulle kõige rohkem teha, kas jutu-, pildi- või videopostitusi? Miks?

Ma tahaks väga, et mulle meeldiks teha videopostitusi, aga kuna ma selles veel enesekindel pole, siis ma eelistan teha jutupostitusi ja pikkida sinna vahele pilte. Pilt ei ole mul kunagi peamine sõnumi kandja, vaid lihtsalt toetava funktsiooniga. Mulle meeldib ka lugeda just neid blogisid, kus on visuaal juures, et mu ettekujutus reaalsusest liiga kaugele ei triiviks.

Üks suur bränd pakub sulle väga head koostööd ja tahab kiitva postituse eest maksta väga palju raha. Tegelikkuses ei meeldi see toode sulle aga üldse. Kuidas käitud – kas pigem teed hea raha eest siiski positiivse arvustuse ära või kirjutad hoopis ausa arvustuse ning kaotad raha ja koostööpartneri?

Ma lükkasin täna just ühe kiirlaenu firma pakkumise tagasi, kes otsib endale influencereid (blogijaid, vlogijaid), et enda mainet parandada. Näe, meie küsime 8,4% intressi, samas kui suurte pankade krediitkaardid küsivad 18%. Oh jummel küll. Abi ei lähe neilt küsima inimesed, kellel on kõik hästi, vaid need, kellel ei ole ja teenivad nad ka ju nende pealt, kes õigel ajal tagasi maksta ei suuda. Suurpanga krediitkaarti ei saa minna inimene tänavalt küsima. Igal juhul lükkan ma tagasi kõik pakkumised, millesse ma ei usu ja millest ma tahan ka enda lugejaid eemale hoida. Ma tahan, et minu soovitus oleks garantii, et ma tõesti usun, et see võiks olla inimestele kasulik. Kuid aru tuleb saada ka seda, et ma soovitan asju, kui need meeldivad mulle. See ei tähenda, et sina sellest sama vaimustuses peaksid olema.

Mis on olnud kõige negatiivsem ja kõige positiivsem kommentaar läbi aegade sinu blogis? Kui palju läheb sulle korda (negatiivne) vastukaja, mida blogile saad? Kas võtad seda arvesse või ajad pigem ikka oma asja?

Õnneks ei saa ma eriti palju negatiivset tagasisidet. On olnud paar taktitundetut, kes mu laste, Esileedi, minu või mu lugejate kohta halvasti on öelnud. Interneti ajastu ongi hullumeelne, sest nüüd on hääl ka neil, keda muul ajahetkel keegi ei kuulaks. Nad plämiseksid äkki kusagil pargipingi peal ja hõiguksid möödujatele. Nüüd saavad nad seda teha kodus arvuti taga ja ma laskume nendega vestlusesse, et aru saada, miks nad nii teevad ja ei saa. Ma olen oma FB lehel aastate jooksul kokku blokeerinud neli inimest ja jätnud blogis kaks-kolm kommentaari avaldamata, lihtsalt sellepärast, et need olid lihtsalt negatiivsusest nõretavad ja mitte kellelegi infoks vajalikud, kuna ei toonud uut infot, vaid olid lihtsalt hullumeelse jauramised. Positiivseid kommentaare saan ma aga sageli. Ja ka tänukirju, kus tänatakse, et ma inimeste päeva natuke positiivsust toon. Positiivne tagasiside on minu kütus. Aitäh teile, et mind käimas hoiate.

Eks ma ikka võtan arvesse kommentaare. Üks on mul siiani meelel, et minu sõnaseadmise ja huumoriga võiks minu audients olla palju võimsam kui noored titeemmed. Et ma raiskan seda blogi kirjutades enda annet. Ma ei teagi, kas see on positiivne või negatiivne kommentaar. Ma kirjutan siin blogis, sest see teema kõnetab mind ja teie meeldite mulle. Teie lugejate ja publikuna olete niivõrd toetav ja soe seltskond, et mulle meeldibki teiega end siduda. Kuid samas pani see ka mu ajus midagi tööle ja minu selle aasta eesmärk on kirjutada valmis üks stand-up. Kas endale või kellelegi teisele, seda ma veel ei tea. Lahtine. Ma olen oma suitsust vabanemise koolitustel saanud väga palju head tagasisidet, et inimesed on käinud paljudel koolitustel, aga nii head ja mõjuvat esitlust pole nad veel kogenud. Ehk äkki ma saaksin ka laval hakkama… kes teab.

Kui isiklik on liiga isiklik? Kas on mõni teema, millest oled juba hakanud kirjutama, kuid siis otsustanud, et see on liiga isiklik ning oled jätnud postituse avaldamata? Kui jah, siis mis teema? Kui ei, siis kas sinu arvates on mõni asi kirjutamiseks liialt isiklik?

Mulle meeldib mõelda, et minu blogi on rohkem meelelahutuslikku laadi ja see tähendab, et ma ei lähe laste eraasjades liialt detailidesse. Ma ei räägi eriti kasvumuredest, ma ei räägi potitreeningutest, ma ei räägi nende hirmudest ja jonnihoogudest, sest see on miski, millega kõik vanemad silmitsi seisavad ja meie pere ei erine sellest. Pealegi on Eestis kümneid pereblogisid, kes neid asju kajastab. Ma püüan leida kõiges selles kaoses, mis nad siin korraldavad, midagi humoorikat ja positiivset ja kui ei leia, siis püüan end panna nende kingadesse, et aru saada, mida nende väike mõistus sellega saavutada püüdis. Vahel aitab perspektiivivahetus näha asja täiesti uues valguses.

Kas seks on liiga isiklik? See on 50/50. Oleneb kas rääkida seksist, või rääkida minu seksist. Viimane on liiga isiklik ja sellest ma ei räägi. Kui, siis uhkustan. Ei tegelt ei uhkusta ka. Kaine peaga vähemalt mitte. Õnneks ma ei joo alkoholi. Aga ma arvan, et seksist rääkimine ei ole tabu. Kunagi võttis minuga ühendust üks sekspood, kellega koostööks ei läinudki, kuna ma ei olnud vibraatori eest nõus postitust tegema (said mitme teise blogiga kaubale). Mul ei olnud probleeme rääkida seksist suhtes, kuid ma ei oleks rääkinud enda seksist, vaid teemast üldiselt.

Ka ei räägi ma blogis enda sugulastest ega sõpradest, sest nemad on blogivälised inimesed ja kui nad ise ei avalda soovi, siis ma neid ka sisse ei too. Nemad on kui seltskond, kellega ma aega veedan. 

Kui ma kirjutan midagi, mille puhul tekib mul kahtlus, et äkki on see liiga isiklik, siis ma lasen sel inimesel (Esileedil) postituse üle vaadata ja tal on teema suhtes veto õigus.

Kas sinu päris esimene blogipostitus on kättesaadav? Millise tundega sellele tagasi vaatad? Ehk jagad ka meiega.

On. Siin samas blogis kõige esimene postitus ongi mu esimene. Ei ole mingit ebamugavust kui seda vana postitust vaatan. Vastupidi. Ma olin enne lapsi palju naljakam. Mõte töötas palju paremini. Loodetavasti hakkab see peagi taas paremini tööle ja ma olen jälle naljakas 🙂

Kui sul on mulle küsimusi, mis sind blogimise või minu tegemiste juures veel huvitab, siis jäta siia kommentaaridesse. Püüan vastata nii ausalt kui vähegi suudan. Kui see on liiga isiklik, siis ma ka ütlen seda, aga küsija suu pihta ei lööda.