Sellest, kuidas häbitu Esileedi võõrast vara hävitab

Mul olid kunagi ühed lemmikpüksid. Mõnusad, linased, loomulik jahutus, mugavad. Ja nad olid sellised ok välimusega püksid. Kui ma ütlen linased, siis nad ei olnud seda tüüpi, millega 17. sajandi talupojad teravilja veskisse vedasid. Kuigi ma kasutasin neid ükskord stiilipeoks küll, kus teemaks oli vanaaja talurahvas vmt. Mis veel hullem – ma sain ka eriauhinna parima kostüümi eest. Ma loodan, et mitte tänu pükstele, sest need tõesti meeldisid mulle.

Esileedi, kelle maitse pole kunagi kiita olnud (ta abiellus minuga) aga vihkas neid. Iga kord kui ma välja minnes need püksid jalga tõmbasin krimpsutas ta nägu. Peamine etteheide oli see, et  “Henry, su sootunnus joonistub täielikult läbi pükste välja”. Ma ei teagi, kuidas seda võtta – kas see oli kompliment, või oli see negatiivne asi pükste juures. Kuid ka selle teadvustamine, et ma käin mööda linna liputamas, ei rikkunud minu jaoks nende pükste võlu.

Ühel päeval neid pükse enam lihtsalt ei olnud. Küsimuse peale, kus need on, teatas Esileedi, et ta avastas neis augu ja selle asemel, et see ära paigata, arvas ta, et kõige parem oleks need minema visata, sest need nägid mu jalas nagunii kohutavad välja. Esileedi pole kunagi oma taktitundega hiilanud.

See ei jäänud meie suhtes ainsaks korraks, kus ta üritab mind muuta läbi garderoobi hävitamise. Sama asja tegi ta ka mu lemmik-dressipluusidega. Neid oli kaks ning jah, need olid päevinäinud, jah, neid oli korduvalt nõelutud, kuid need olid niiii kuramuse mugavad. Ma sulasin sinna sisse. Pluss kaasnes nendega väikene nostalgia, sest olid need ühed esimesed ostud, mis ma elus kunagi ise endale ise ostsin. Ma ei olnud elus kordagi oma raha eest endale riideid varem ostnud ja esimesed asjad olid need. Iirimaal Dun Laoghaire nimelises linnakeses, Dunnes Storesi poest ja ühel hetkel neid lihtsalt enam ei olnud. “Henry, ma lihtsalt ei tahtnud, et sa neid enam selga paned”, oli Esileedi selgitus.

Tunnistan, mul on komme riietesse kiinduda ja selles mõttes on Esileedi mulle olnud suurepärane täiendus, sest temal ei teki mingit suhet riietega. Tema on alati kandnud seda, mis talle sel hetkel meeldib ja sellest lahti saanud, kui see enam ei meeldi. Mina kannan asju seni.. noh seni, kuni Esileedi need salaja ära viskab. Mul on isegi lemmik aluspüksid, mida ma kunagi viis paari ostsin ja ma pole ühtegi neist ära visanud, kuid alles on jäänud vaid üks. Esileedi ainult kehitab õlgu ja ütleb, et tema ei tea, kus need on, aga kui mul neid vähe on, siis mingu ja ostku ma endale uued.

Ka jalanõudesse on mul on komme kinni jääda ja ka siin on mul vaja Esileedi karmi sekkumist. Ta teeb mulle iga kord märkuseid, kui ma salaja taas mõned vanad mugavad ketsid jalga panen. “Henry sul on nii palju uusi jalanõusid, miks sa neid jubedaid pastlaid ikka veel jalga paned?” Sest need on niiii mugavad!

Samas ka need uued, mis ma siin NS Kingast paar nädalat tagasi koostööna sain, on ilgelt mugavad, aga kui kõrvuti seisavad need uued, ilusa vormiga ja puhtad jalanõud ning kõrval need vanad pastlad, siis ma kipun ikka neid vanu jalga ajama. See on mu jala järgi ära vajunud ja sellega on nii mugav kõndida. 

Ometi kui ma end kõrvalt vaatan, siis need näevad koledad välja ja on vist aeg need igavesele puhkusele saata. Teen seda ise enne kui Esileedi need öösel erioperatsiooniga kaaperdab ja kusagile lõkkesse viskab. Olen tegelikult kahe käega selle poolt, et jalanõud peavad olema korralikud. Kui vaba aja riided ei ole olulised, mida inimene seljas kannab, siis minu jaoks näitavad kaks asja – jalanõud ja inimese käed, mis tüüpi inimesega tegu on. Ma ei hakka välja tooma, mida need ütlevad, aga aegade jooksul on mul tekkinud omad eelarvamused, mis peavad sageli paika.

Olengi neid uusi vaba-ajakaid nädal aega kandnud ja võin julgelt vanadel minna lasta. Uued on oodatust mugavamad ja see teebki minu jaoks reklaampostitused kergeks – kui ma teen koostööd firmadega, kes pakuvad hea kvaliteediga tooteid. Seega, aitäh NS Kingale mugava teekonna eest!

Kirjutan seda postitust seepärast, et ma ei ole kolm päeva enda lemmik-teksapükse leidnud ja mul on hirm, et nendega on midagi juhtunud. Esileedi kehitab ainult õlgu ja kui ma talle laualambi valgusvihu näkku keeran ja vastuseid nõuan, siis sealt ei tule midagi.

Kommentaarid

“Sellest, kuidas häbitu Esileedi võõrast vara hävitab” on saanud 5 vastust

  1. Mirju ütleb:

    Issand, ma arvasin, et minu mehel on “emotional attachment with clothes”. tal on mingid vist 30 a vanad fliisid, mis juba kõhu pealt ja küünarnukkidest läbi kumavad, kuid ikkagi on need KÕIGE-KÕIGE paremad riidesemed. MASENDAV ! Saage juba üle – riideid kantakse, kuni nad viisakad välja näevad !!

  2. puhh ütleb:

    mkmm! saage juba üle! riideid kantakse seni, kuni need on mugavad ja neid tahetakse kanda! riided on inimese kehakate, mil on funktsionaalne otstarve keha katta, mitte mingid liputamise- või muidu iluasjad. 🙂 😉

  3. Hea naine ütleb:

    Need pildilolevad jalanõud on minu jaoks mõlemad täiesti kantavad ja korralikud. Katki ju pole kusagilt, paeltega jalatsid vajaksid vaid puhastamist.
    Ka minu mehel on oma riietumiskiiksud ja lemmikriided/jalanõud. Kunagi, abielu algul, üritasin Esileedi taktikat, aga see oleks peaaegu lahutusega lõppenud, sest minu mees pole nõus naise pilli järgi tantsima vaid avaldab väga häälekalt oma arvamust oma asjade kohta 😉
    Loobusin end tema valikutesse segamast..
    Mees käis edasi oma lemmikkaunade ja räbalatega ja abielu on tänaseks õnnelikult püsinud juba 20 aastat.

  4. Tk ütleb:

    Mu eksabikaasal oli üks villane elukole kampsun ( minuarust isegi koi hammastega puretud…). Iga kord kui ma suuremat sorteerimist tegin siis tahtsin seda ära visata aga ta reageeris nagu eriüksuslane ja päästis selle saatanasigitise. Vabadused olid muidugi a la sellega on hea puid vedada ( mis siis, et elasime keskküttega korteris) ja muu selline jura. Olgu ära mainitud, et ta oli saanud selle sõjaväest kunagi ja kokkuvõttes peale sõjaväge seda kunagi enam ei kandnud ( ilmselt seetõttu, et me ei hankinud kodu kus saaks puid vedada).
    See kampsun leidis oma otsa lõkkes.

    Üks naljakas lugu veel asjade ” kadumisega”. Mul emal oli üks väga rõve pleed kodus, selline kole roheline ja üldse mitte pehme ja mõnus vaid selline rõve kare materjal, mis vastu paljast nahka oli vastik. Me õega vihkasime seda pleedi aga ema millegipärast armastas ja päästis mitu korda prügikotist.
    Ükskord riskisime õega eluga ja eemaldasime selle ema kodust. Õde võttis selle endale autosse ja viis teise Eesti otsa linna prügikasti.
    Mõne aja pärast kui ema juures olime siis nägime, et see pleed on TAGASI! Meil oli hämming????!?!?!?! Naersime kõhus kõveras. Selgus, et emal oli teine samasugune koletis veel, mitte ei olnud ta palganud eradetektiivi, kes kuskilt selle vana kolentini üles leiaks 😀

  5. sigrid ütleb:

    HAHAHAHA. Käisin teisipäeval Ränduris mehega lõunal ja selleks, et sinna saada, peab minema läbi CCC jalanõude poe. Kuna mu mees otsustas linna jalanõudega autot sopa seest välja kaevata ja pani veel seest katkised jalanõud jalga siis tagasiteel autosse ostsin talle uued pastlad (ok, tegelt viisakad jalanõud). Vist enam sinna lõunale ei lähe, ilusaid kingi oli ka ..

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Päevaküsimus

Kas sa oled kunagi Tartus olnud järjest kauem kui nädal aega?

Loading ... Loading ...

Otsi

Arhiiv

Liitu uudiskirjaga

FB ja IG seab aina kitsendusi, kui paljude inimesteni mu sõnumid ja postitused jõuavad. Jäta palun enda e-maili aadress, sest ma plaanin korra nädalas (või paari nädala tagant) saata mailile ühe uudiskirja, et sa ei jääks väikesest meelelahutusest ilma lihtsalt sellepärast, et FB nii otsustas. Luban, et need jäävad ainult minule ja ma ei levita neid kellelegi, ega hakka ka saatma spämmi. Luban olla viisakas ja vastutustundlik.

Loe ka neid lugusid

  • Kuidas ma teaduse nimel eluga riskisin

    Ma armastan Tartut. Kõiki selle osi ja kõiki selle elanikke. Ei, ma ei kandideeri kusagile volikokku, aga alati, kui ma olen sunnitud kodulinnast eemal olema, on mul igatsus…

  • Ära söö esimest lund!

    Postitus valmis koostöös Bosch Vitapoweriga Lumi, mis möödunud nädalal alla sadas, tõi palju rõõmu. Nii kui muru sai õhukese valge katte, olid meie pere poisid kelkudega õues ja…

  • Kuidas mul täna poes lubati nägu üles peksta…

    Inimesed, kes on madala enesehinnanguga, hoiavad alati tahaplaanile. Et jumala eest keegi neid ei märkaks, et puuduseid, mis nende enesehinnangule hävitavalt mõjuvad, keegi välja ei tooks. Ülekaalulisus on…