Head asja ei saa vaka all hoida. Las ma kiidan häid kogemusi.

Mul on hea meel, et viimasel ajal olen ma palju rohkem elus positiivselt üllatunud kui pettunud. Näiteks tänagi – lapsed olid minuga nii armsad ja mõistvad ning isegi Vennas aktsepteeris minu olemasolu. Esileedi nimelt läks oma koolitusele, kus ta iga paari nädala tagant käib ja mina jäin üksi kolme lapsega. Tavaliselt on mul ema toeks, kes neid vaatab hetkedel, kus ma teen näiteks süüa või muid toimetusi. Täna seda võimalust ei olnud, sest ema pakkis kohvri ja sõitis Valgevenesse tervist parandama. Ma tean! Leidis ka koha. Igatahes seal Minski külje all on mingi sanatoorium, kus ta saab 4000 protseduuri päevas ja jättis minu üksi jumala hoolde.

Igal juhul tähendas see, et mul oli keeruline süüa teha. Eriti just Vennase tõttu, sest tal on mingi emmeka periood peal. Teda ei huvita üldse minu tunded ja ta ei pelga vastikust väljendamast kui näiteks mina satun teda hommikul esimesena tervitama. Ta sõna otseses mõttes öögib terve aja kui ma püüan temaga mehe juttu ajada. Ok, ma saan aru, et teda ajab öökima see viis, kuidas ta nutab (ta nimelt nutab täiest kõrist ja teeb oma kurgule liiga, mis omakorda ta öökima ajab. See tähendab, et võõras ei saaks arugi, kas ta seal ukse taga nutab või ajab näppe kurku), aga siiski – ma olen su isa!

Aga lastega on see värk, et neile ei piisa selgitusest, et ma ei saa täna süüa teha. Nagu terasemad teavad, siis ma tegin siin Woltiga diili mõni kuu tagasi. Oot, enne kui ma edasi lähen. See ei ole sponsoreeritud, kokkulepitud ega üldse reklaampostitus, ma tahan lihtsalt rääkida, kui tänuväärne on see võimalus, et sa saad toitu koju tellida – kasuta selleks Wolt, Tellitoitu või mis iganes veel seda teenust pakuvad. Ja Wolti diil oli selline, et kõik, kes laevad telefoni Wolti äpi ja registreeruvad Wolti kasutajaks ja kasutavad registreemisel minu koodi AMHT, saavad kohe endale 7€ krediiti ja samas laekub ka mulle 7€, kui inimene Woltist esimest korda tellib. See tähendab, et mitukümmend teist on seda teinud ja suur aitäh teile! Te olete nii palju närve meil säästnud ja samas saanud ka ise 7€ reaalset raha. Nii, et win-win

Kuid miks ma seda räägin, on see, et enne Wolti olime ka endale toitu koju tellinud, aga ühes teises keskkonnas ja neil rakendustel on omad kindlad koostööpartnerid ja me olime sageli Esileediga nõutud, et mida me siis seekord tellime, sest kõik kohad, kust oli huvi midagi tellida, nii ära tüüdanud. Kaua sa seda hiinakat ja sushit tellid. Muide, minu sushi limiit on järgmiseks kümneks aastaks täis. Umbes aasta tagasi ei saanud ma aru, kuidas on sushist võimalik kõhtu täis saada, sest ma võisin seda süüa lõputult. Viimane kord kui ma sushit sõin, jäin ma öösel kõhugrippi ja korras – ma ei suuda enam üle paari tüki süüa.

Woltis avastasime siis kohti, mida teises rakenduses polnud. Üheks neist oli La Dolce Vita. Kui keegi üldse kunagi Tartusse turistitama tuleb, siis minu suurim restorani soovitus Tartus on just see koht. Ma ei näe võimalust, kuidas sealses toidus on võimalik pettuda. Sellest võib tüdineda ja just see teema meil hetkel on, sest meie lapsed armastavad sealset pastat ja me oleme Wolti tõttu natuke liiga mitu korda sealt tellinud. Peamiselt lõhe tagliatellesid. Õnneks on ka nemad sellest tüdinemas, aga see lõhepasta tõepoolest on imeline kooslus. Aga kaksikute sünnist saadik, kui söögitegemine on viimane asi, mida ma õhtul teha viitsin, siis ma olen käinud sealt ettetellides pastat toomas. Vahel mitu korda nädalas. Ma olen veenudnud, et omaniku Porschest on umbes pool legaalselt minu oma, sest mul on sinna ikka kulunud. Aga jah, ma arvan, et hinna ja kvaliteedi mõistes on see itaaliakas Tartu parimaid. Meie lemmikud on seal tagliatelle al salmone, kõik pitsad ning ravioolid spinati-ricotta ja tomati kastmega. Eriti need viimased. Aga Wolt tegi selle mulle lihtsamaks, et nemad toovad Dolce vitast ka koju. Menüüd on küll korralikult kärbitud võrreldes sellega, mis seal kohapeal pakutakse, aga valik on siiski päris ok. Vähemasti ei pea enam ise otsimas käima. Ja teiste restoranide pastasid lapsed ei söö. Ainult kodus tehtuid ja Dolce vita omasid. Vanaema makarone ka.

 

Kuid teine pärl, mis sadas mulle sülle täiesti ootamatult, oli Wolti valikus restoran, millel on kõige igavam nimi maailmas – RP9. Ok, selle hammustab kohe läbi, et nimi tuleb aadressist Raekojaplats 9, aga nimi ei öelnud mulle mitte midagi, et mis tüüpi toiduga on tegemist. Ja ma ei tellinudki sealt seetõttu kunagi. Kuid ühel päeval vaatasin ma netist kellegi vlogi, kes tuli sealt restost ja kiitis sealset burgerit ning ma mõtlesin, et prooviks siis ka. KÕIK, mida me sealt tellinud oleme, on olnud ülimaitsev. Kõik toidud on olnud maitsestatud imeliselt ja jätab väga värske ning kvaliteetse tunde. Kui mitu kesklinna kõrgema otsa restorani on mind natuke eemale peletanud, sest on oma toidud liiga keeruliseks muutnud ja maitsestamisega ammugi liiale läinud, siis RP9 toitude maitsed olid kõik puhtad ja just sellised nagu ma heast toidust ootan. Ma pole sealt tellides pettunud üheski asjas. Super on sealne jõulupraad ja ma ei tea, kas nad seda ka peale jõule mingis vormis pakuvad. Ma saan ka lihale sarnase õrna suitsuse meki, kui ma seda meie Big Green Eggi grilli peal teen. Nemad kasutavad mingit Josper ahju, mis nagu maitse näitab, töötab ka väga hästi. Igatahes on mul hea meel, et me selle koha avastanud oleme ja Tartus häid maitseid au sees hoitakse ja super, et Wolt sealt ka koju toob, sest jah, kolme lapsega kusagile sööma minna… Ma olen niigi hall.

 

Kolmas koht, mille ma ära märgiks, kui see juba selliseks restorani keskseks postituseks kujunes (ma ei teinud alustades isegi plaani, millest ma kirjutan. Ma hakkasin lihtsalt rääkima teile. Muide, nii sünnivad enamus mu postitusi – ma ei tee plaani. Ma lihtsalt jutustan teiega 🙂 ), on nüüd Tartust jupp maad väljas ja asub Pühajärvel. Selleks on GMP Clubhotel ja restoran. See on minu ja Esileedi koht. Kui meil tekib võimalus, sest keegi on nõus paar tundi meie lapsi vaatama, siis GMP on meie väike pelgupaik. See on piisavalt kaugel Tartust, et tekiks illusioon, et oleks justkui kusagile kaugemale sõitnud ja samas ka piisavalt lähedal, et kojusõitu ei pea liiga täpselt arvestama. Kuid kõige olulisem on loomulikult kvaliteet, mida restoran pakub. Arve on meil seal alati kopsakas, kuid ma olen selle nõus alati kinni maksma, sest maitse-elamused on seal alati garanteeritud. Kuigi vahel tundus, et hakkavad ka maitsetega hulluks minema ja boeuf a la tartar juures oli tunda igast teisi maitseid, aga mitte boeufi. Õnneks nad vist katsetasid midagi, sest viimane kord oli see taas imeline. Toore liha juures on minu arvamus alati – vähem on rohkem. Mida vähem te seal maitseid sisse panete ja mida enam ma saan tunda puhtaid maitseid, seda parem. Ka teenindus on seal esmaklassiline. Ei jõuagi järgmist korda ära oodata. Saab kodust välja ja end hästi tunda. Sealt Wolt ei too. Õnneks. 50% elamusest on teenindus.

Me oleme mõelnud, et äkki tooks vaheldust sisse, sest on ka teisi kohti, kus räägitakse, et saab maitseelamusi. Kuna me pääseme koos nii harva kodust minema, siis tahaks aga alati kindla peale minna. Üks, mida tahaks ära proovida Tartus, on Hõlm. Teine koht, kuhu oleme ammu mõelnud minna, mis on aga üsna kaugel, on seal enne Mäo neljarealist. Mis selle koha nimi nüüd oli. Mmm.. ee.. oot. Ma googeldan. Googeldasin keskeesti-restoran-mõis ja viskaski ette – Põhjaka mõis. Ka sinna oleme mõelnud minna. Rohkem kohti pole eriti jutuks tulnud. Muide soovitage enda lemmikuid, kes oskab. Võiks olla pigem siin lõuna pool. Esileedi õde tuleb meile peagi Saksamaalt külla ja mu sisetunne ütleb, et lähiajal me kodust korraks ka välja pääseme. Kuigi 99% tõenäosusega maandume me sel korral ikka jätkuvalt GMPsse. Proovitud. Meeldib. Ei julge riskida kui nii harva kodust pääseb.

Lõpetuseks. Käisime siin Noorsandiga juuskuris. Me käime Tartu hotellis. Emajõe perejuuksuris. Ma olen seal oma 15 aastat käinud ja seal on mul imeline ja imeilus juuksur Merka (ta ei luba seda nime kasutada, aga kuna mul pole meeles kunagi, kas ta on Merlin või Merilin, siis ma kutsun teda Merkaks). Tulime Tartu hotelli fuajeest välja ja seal kohe kõrval Du Nordi kohvik. Noorsand tõmbas ninaga õhku ja tundis toidulõhna. Pani silmad kinni, tõmbas uuesti sügavalt kopsud õhku täis ja lasi naeratades taas kopsudest õhu välja ja teatas: “Issi, kunagi kui sul aega on, siis sa võtad ju mu ka kohvikusse suppi sööma kaasa.” Ma tahtsin sealsamas põlvili ta ette laskuda ja teda kõvasti-kõvasti kallistada ja teatada, et mul on alati tema jaoks aega ja ta ei pea olema sellistes asjades nii mõistev, vaid nõudku minuga kohvikusse minekut. Ja ometi ei ole ma siiani temaga kohvikus käinud… Kallis poja, nii kui me auto remondist kätte saame ja kõik viiekesi ühte autosse koos turvatoolidega ära mahume, lähme me sinu ja teistega kõik kohvikusse. Võime ka La Dolce Vitasse makarone sööma minna! Või kuhu iganes meid lärmakaid oodatakse. La Dolce Vita omanikud on itaallased ja sellepärast on vast hea valik, kuhu minna :). Kohapeal saab osta sealset eriti maitsvat kanafileed sidruni-koorekastmega ja Esileedi unistab aastaid sealsest steigist. Aga küll te ise arvatavasti Instagramist või Facebookist näete, kuhu me kambaga maandume.

Oot! Üks koht, mis vajab veel ära märkimist. Ma otsisin siin paar kuud tagasi uut paika, kus seminare läbi viia. Tartus toimusid need viimasel ajal Kantri hotellis. Kes iganes on viimastel aastatel seal käinud, see teab, et seal oli aeg seisma jäänud. Ma ei julgenud seal valjemalt aevastadagi, sest kartsin, et muidu sajab midagi selga. Seal oli kõik märksõnaga – aegunud. Mul on alati klientidele tellitud ka vahepala ja kui üks kord oli vahepalaks kaks ilmselgelt kõvaks läinud leivaviilu, millel oli vaevutajutav võikirme ja maailma kõige õhem viil sinki, mis kattis vaevu 30% leiva pinnast, siis ma sain aru – mida ma teen? Ma olen tänulik aastate pikkuse koostöö eest, aga viimastel kordadel pidin ma pabereid pabertahvlil nätsuga kinnitama, sest viimased seitse aastat on see olnud katki ja lagunes aina edasi. Lisaks kuulsin, et koht pannakse selle aasta novembris kinni. Jumal tänatud -motivatsioon, et otsida uus koht. Ja kui ma uurima hakkasin, siis vaevalt paarsada meetrit eemal, Lõunakeskuse küljes, asub hotell Sophia. Minu esimene asi, mis ma Esileedile ütlesin, oligi, et vot mida tähendab mugavustsoonis olemine. Me sätime oma standardeid olemasolevate teadmiste põhjal ja kui sa ringi ei vaata ja oma silmaringi ei avarda, siis sa istudki oma pisikeses maailmas ja arvad, et see piirdubki sellega. Igatahes on Sophia olnud suurepärane koht, kus enda seminare läbi viia – koht, parkimine, teenindus, söök, hind. Loomulikult ma tahaks soodsamalt kõiki asju, aga uurides turgu, siis tegu on Tartu vast parima hinna-kvaliteedi suhtega konverentsikohaga ja ma loodan, et ma praegu enda oksa ei sae ja keegi minu aegu endale võtma ei hakka. Eks! Lepime nii kokku!

Ja kõik. Seega, kes veel Wolti ei kasuta ja plaanivad, siis võite julgelt registreerimisel panna promokoodiks AMHT, sellega tekib kohe teie arvele 7 eurot. Teiste sõnadega, esimene päevapraad on minu kulul 😉

PS! Ükski neist kohtadest ei tea tõenäoliselt minu olemasolekust ja soovitan neid täiesti omal initsiatiivil. Ma olen üldse mõelnud, et võiks toidukohti natuke arvustada. Õigemini enda kogemusi jagada. Ma pole viimasel ajal näinud, et keegi seda siin kandis teeks. Olen kuus aastat ju Dublinis hotellinduse-restorani alal töötanud. Kas mõni väljaanne oleks sellest huvitatud? Kui mitte, siis miks mitte ühe haruna siinse blogi jaoks.

Ok, jah, sai pikk. sorry. Aga kõik neli – minupoolne suur heakskiit!

Kommentaarid

“Head asja ei saa vaka all hoida. Las ma kiidan häid kogemusi.” on saanud 8 vastust

  1. Kats ütleb:

    Naljakas, ma elan maal, peaaegu Värskas ja ma ei ole viimased 10 aastat Tartus, mõnes restoranis söömas käinud. Kuigi käin seal tihedamalt kui kodus 😀 Küll aga olen ma viimasel ajal sattunud just nimelt Tallinnas ja seal kandis restorane/söögikohti külastama. Märgiks siin kohal ära Iiri pubi The Dubliner, seal pole ma lastega käinud ja olen sattunud hilisel ajal. Söögid on seal väga maitsvad olnud alati. Teine koht kus on ka head toidud on Viimsis olev Inglise pubi kus ka lapsed said kõhu täis ja viimane suur elamus kus ma paar päeva tagasi käisin, on vanalinnas olev Olde Hansa restoran, kus on väga huvitav miljöö ja kogu see kupatus on nii keskaegne kui olla saab meie tingimustes 😀 Ka lastele meeldis see miljöö aga toidud jäid söömata (millest on jube kahju, sest päris head hinnad olid) 😀 Pannkook oli ainus mis maitses 😀 Aga mina sain küll maitseelamuse kaa, sest see erines täielikult traditsioonilisest restoranist ja pubidest kus ma seni käinud olen 🙂 Kui kunagi satute Tallinna, siis sinna soovitan küll minna 😀 Aga parem siis oma abikaasaga romantikat nautima, sest toidusaalide ainsad valgustused olid küünlad ja neid oli ohtrasti 🙂

  2. Raneli ütleb:

    Julgen soovitada ka Elvas asuvat Waksali restorani. Part on tasemel!

  3. Maiken ütleb:

    Sophia juures pidi olema ka väga hea restoran Fii, mida ma ise veel proovinud pole, aga kuuldu põhjal peetakse väga mõnusaks. Muidu lastega söömas käies on alati sobiv olnud Aparaat (neil on mängunurk ja kohe seal kõrval ka laud, soovitan eelnevalt broneerida) ja Trikster Tihane (samuti mängunurgaga ja nende rebitud pardiliha burger maguskartuli friikatega on tohutult maitsev!). Eks need sellised hipster kohakesed ole, aga õnneks tähendab see ka lapsesõbralikkust, värskeid kohalikke tooraineid ja mõnusaid maitsekombinatsioone (nt peedihummus Triksteris või piparmündi creme brulée Aparaadis).

  4. Helen ütleb:

    Heehee, ma olen sind paar korda näinud La Dolce Vita’sse sisse tormavat ja kohe jälle karpidega väljuvat… Ilmselgelt on see ka meie pere lemmikkoht. Vist kõigi tartlaste lemmikkoht. Lapsed muidugi söövad pitsat, ja nende lihtne Margarita pitsa on parim, mis maailmas olemas on, aga ka nt lasagne on väga hea. Samuti supid. Ja nende tiramisu on minu jaoks ime.
    Me eriti mujal ei käigi. Vahel ka mõnes hiinakas, need on üldiselt alati head. Mehega käisime hiljuti uuendatud Vildes, ja sealsed road olid absoluutselt võrratud. Nende veisepõsk… ma ei suuda seda kirjeldada. Peate minema ja proovima.

  5. Kristi ütleb:

    Soovitan Vana-Võru maanteel Ihamarus Pizza Olivet. Seal on päriselt ka kõige paremad pizzad, mida ma kunagi saanud olen. Ja mõnus hubane kohake ka. Oma tulekust tasub neile teada anda, sest väga palju rahvast sinna ei mahu.

  6. Maarika ütleb:

    Tõeliselt hea ja samas erilise toiduelamuse saab Tartus restos Umbroht (vanalinnas üsna Raekoja hoone lähedal). Pole veel kunagi pettunud ja alati suudavad nad üllatada. Ja teenindus on tasemel. Aga see pole eriti lastega peredele….välja arvatud suvel, kui väljas saab istuda.
    Koos lastega käies on alati tore Aparaaditehases. Toidud on maitsvad, hinnatase rahakotisõbralik, interjöör on mõnusalt vaba ja mis peamine, lastele on korralik mängunurk eraldatud.
    Tartust väljaspool on väga head elamust pakkunud Vana-Võru maanteel asuv Pizza Olive ja Põhjaka mõis.

  7. Laapu ütleb:

    https://www.tammuri.ee/Restoran

    Mulle tundub see huvitav, tahaks minna kunagi proovima/vaatama.

Vasta Kristi-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Päevaküsimus

Kas pigem ootamatu pettumuse olukorras

Loading ... Loading ...

Otsi

Arhiiv

Liitu uudiskirjaga

FB ja IG seab aina kitsendusi, kui paljude inimesteni mu sõnumid ja postitused jõuavad. Jäta palun enda e-maili aadress, sest ma plaanin korra nädalas (või paari nädala tagant) saata mailile ühe uudiskirja, et sa ei jääks väikesest meelelahutusest ilma lihtsalt sellepärast, et FB nii otsustas. Luban, et need jäävad ainult minule ja ma ei levita neid kellelegi, ega hakka ka saatma spämmi. Luban olla viisakas ja vastutustundlik.

Loe ka neid lugusid

  • Pe**e, t**a, f**k ja teistest vahvatest sõnadest

    Kuna eile oli FB seinal juttu ropendamisest, siis ma mõtlesin, et kirjutaksin natukene meie pere filosoofiast sel teemal. Ma ei ole kunagi eriti suur ropendaja olnud. Mul on…

  • Miks te endale koera soovite? Peamiselt laikide pärast!

    Kuna mul pole mingit skandaali teile vahendada (tegelt üks on, aga sellest ma ei räägi), siis minu jälgijaskond on üpriski stabiiline, väikese tõusunurgaga ülespoole. Iga kuu tuleb mõnikümmend…

  • Midagi hoopis teistsugust

    Postitus valmis koostöös GoGoNanoga Ma huvi pärast vaatasin, et millal oli minu esimene koostöö GoGoNanoga ja kui mu blogi mulle ei valeta (vabalt võib), oli meie esimene koostegemine…