Isa blogi: just seda asja, mis on parasjagu teise käes, on alati kõige rohkem vaja

Kindlasti olete te kuulnud teadjate tarkust, et lapsed ei tegutse mitte meie sõnade, vaid tegude järgi. Nii vähe, kui see mulle ka meeldiks, on see tõsi. Nad on mult võtnud täielikult võimaluse tegutseda enda sõnadele vastupidiselt. Ma pean tegema ka ise seda, mida neilt nõuan.

Minul on ju mingi filter ja enesekontroll olemas. Mingi. Kellel aga seda pole, on Noorsand. “Huvitav, mis see seal kapi ülemise riiuli ääres paistab,” võib hetkeks ta peast läbi käia. Kuid selle asemel, et mõttel minna lasta või hinnata ohtusid, mis sinna kõrgustesse ronimisega kaasneda võivad, on ta juba tooli kapi ette lohistanud, seisab köögileti peal ja otsib silmadega, mida jalge alla võtta, et ennast kapi otsa upitada.

Kuid probleem ei ole see, et ta sinna ronib. Ta saab jaanuaris juba neljaseks ja mingi ohutunnetus on tal praeguseks juba tekkinud. Probleem on see, et ka kaksikud vaatavad suu ammuli, kuidas suur vend mööda keelatud ala seikleb. Ma näen nende põlevaid silmi ja sügelevaid käsi. Nemadki teavad, et nad ei tohi seda katset minu silma all korrata. Parim aeg selleks on siis, kui ma end tualetti lukustanud olen. Ma ei jõua ristsõnasse esimest tähtegi kirjutada, kui juba tabab mu treenitud kõrv seda kriipivat heli, mida saavad tekitada üksnes tooli metalsed jalad, kui tooli mööda köögi põrandaplaate lohistada. Ohates panen ristsõna käest ja loivan kaksikuid päästma, kes ülirõõmsatena köögiletil ringi tuterdavad. Neile on üldse kõige naljakam see, kui ma nende peale kurja häält teen.

Noorsand on avastanud, et alati, kui ta end kodus paljaks koorib, käsin ma tal riided tagasi selga panna. Mis tähendab, et suure osa ajast veedab ta kodus paljana, sest nii on tähelepanu garanteeritud. Mitte et mul oleks nudistide vastu midagi, ja mitte et mind isegi häiriks, et ta oma paljast tagumikku igale võimalikule kohale asetab, vaid probleem on sama, mis kapi otsas turnimisega – on kaks silmapaari, kes peavad Noorsandi maailma kõige lahedamaks tüübiks. Enne kui ma reageerida jõuan, kisuvad kaksikud endil riideid seljast. Ka nende alastusega ei oleks mul probleemi, kui me ei oleks staadiumis, kus piss potis on saavutus. Enamasti läheb see meil aga jätkuvalt mähkmesse ning paljalt ringi joostes võib kindel olla, et ühel hetkel on loik keset elamist. Ja Esileedit pole alati kohapeal, et see ära koristada ning oh õudu, vahel tuleb mul see endal ette võtta.

Ka kõik need illusioonid, mis meil elust kolme lapsega ühel hetkel peas olid, on purustatud. Ma olen isegi teinud üleskutseid, et kui te lastele midagi kingiks toote, siis tooge neid kolm, sest siis pole võitlust. Võitlust on ikka, kuid kolme identse asjaga on seda tunduvalt vähem. Probleem seisneb aga selles, et kui lapsel on sama mänguasi, mis kõigil teistel, siis kaotatakse selle vastu ülikiirelt huvi. Ainuke mänguasi, mis lapsi huvitab, on see, millega teine mängib. Olenemata mänguasjast. Seega, kui Vennas on leidnud maast näiteks kasvõi pooliku õuna ja pulgakommipulga, mida ta nüüd õunajäänukisse torkab, on teised kaks sentimeeter eemal ja nõuavad häälekalt, et need kaks imelist mänguasja otsemaid neile ulatataks! Loomulikult ei lähe see nii ja kõik päädib sellega, et mul tuleb leida kummalegi lapsele eraldi õun ja eraldi pulk, mille üle ollakse ülirõõmsad. Umbes 30 sekundi pärast vedeleb see prügina maas ja ollakse juba millegi uue kallal.

Ka riietusega on sama – kõik peab olema nagu suurel vennal. Sellega õnneks väga keeruliselt ei lähe, sest nad kasvavad kõik mühinal ja Noorsand kasvab kõigist riietest välja kiiremini, kui jõuab ära kulutada. See omakorda tähendab sama saatust, mis kõigil nooremate vendade ja õdedega lastel – kõik riided pärandatakse väiksematele. Kui lõpuks õnnestubki mõni suure venna riietusese endale skoorida, on see hetkega elu parim päev. Küll ei näe seda nii Noorsand, kes ei mõista, miks me täiesti korras pluusi kaksikutele andma peaksime? Hästi, see jätab tõesti naba paljaks ja dressipüksid ulatuvad vaevu põlvedeni, kuid olge nüüd!

Lapsed teevad seda, mida need, keda nad jälgivad. Kahjuks ei saa me ise alati valida, keda nad eeskujuks valivad. Nii nagu ma ei suuda nende naerust rõkkavatele peadele selgeks teha, et põrandale pissimine ei ole naljakas. Kui ma oleks paranoiline, siis arvaksin, et nad lasevadki põrandale, sest ma tundun neile vihasena sedavõrd naljakas.

Kommentaarid

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Päeva küsimus

Kas 2021 on olnud sinu jaoks pigem

Loading ... Loading ...

Otsi

Arhiiv

Liitu uudiskirjaga

FB ja IG seab aina kitsendusi, kui paljude inimesteni mu sõnumid ja postitused jõuavad. Jäta palun enda e-maili aadress, sest ma plaanin korra nädalas (või paari nädala tagant) saata mailile ühe uudiskirja, et sa ei jääks väikesest meelelahutusest ilma lihtsalt sellepärast, et FB nii otsustas. Luban, et need jäävad ainult minule ja ma ei levita neid kellelegi, ega hakka ka saatma spämmi. Luban olla viisakas ja vastutustundlik.

Loe ka neid lugusid

  • A mida Henry teinud on?

    Oh, uus aasta on tulnud vaevaliselt. Ootused olid suured, aga detsembri suur koormus põletas veits läbi ja ma tundsin, kuidas ma vajusin justkui mingisse auku. Peas pommitasid küsimused:…

  • 2022 – Kitarrivirtuoosist sale Henry 24-aastase modelliga?

    Ongi aasta otsa saanud. Ma kirjutasin kolm korda selle esimese lause ja kolm korda kustutasin ära ja siis kirjutasin neljandat korda uuesti, sest kui faking igavalt võib ühte…

  • Mida võib leida AMHT jõulupakist, mis varsti loosi läheb?

    Nii, juba lähipäevil loosin ma välja AMHT jõulupaki. Valetan. Tegelt ma loosin välja kolm tükki. Pakis võib leida minu lemmikuid ja lisaks ka mitu uut asja, mis on…