A kus Henry jäi? Kohe räägin

26.07.2017

Oh jummel, tundub nagu oleks viimasest postitusest möödas mingi mitu nädalat. Viimasest postitusest ongi möödas mitu nädalat ja ma kohe räägin miks. Nimelt oli asi selles, et ma olen üksi kodus. Esileedi võttis lapsed ühes ja kolis oma vanemate juurde tagasi. Kuid mis kõige hirmutavam – ta tuleb täna tagasi. Kõigi kolme lapsega. Ma olen nii harjunud kõndima mööda puhast köögi põrandat. Juba mitu päeva pole ma millegisse märga astunud ja palvetanud – jumal tee nii, et see märg asi, mille sees ma seisan, oleks vesi. Ma olen ärganud hommikuti täielikult puhanuna ja mu keha ei valuta. Täna saab see läbi.

Ma küll kõlan, et ma olen ilgelt õnnetu, aga tegelikult eks ma ikka igatsen neid ka. Esileedi saadab mulle regulaarselt maalt pilte ning Piiga on selle nelja päevaga, mis ma teda näinud pole, täiesti teise näoga. Ma vaatan peale postituse lõpetust, äkki ma saan mõnda pilti temast ka jagada. Esileedi nimelt ei ole hingega blogi asja juures – tema lihtsalt klõpsib telefoniga pilte teha ja meie lapsed on hingelt nudistid. Kui mina näen lapsi midagi vahvat tegemas, siis kõige pealt mõtlen ma nurga ja pildi ülesehituse peale, et kuidas saada vahva moment pildile ja hoida samas perverdid eemal.

Kuid üksi kodus olemine ei seleta, miks ma pole bloginud. Kui üldse, siis on see vastupidi – üksi olles peaks ju just rohkem aega olema, et blogida. Jah, kuid nautimise kõrvalt ei jää üldse aega. Eile näiteks ostsin ma endale turu pealt herneid ja istusin õhtul terassil ning sõin herneid ja nautisin vaikust. Kuna me oleme ümbritsetud lastest, siis vaikus pole vist õige sõna, et kirjeldada olustikku. Õigem oleks öelda, et ma nautisin seda, et ma sain lihtsalt olla.Naabermajade lapsed ikka kisasid oma batuutide peal. Teine asi, mida ma tahtsin öelda, oli see, et see aasta on esimene kord elus, kui ma ostan herneid. Viis euri kilo ja ma pakun, et kui ma oleks hiljem selle tühjade kaunade koti ära kaalunud, oleks see kaalunud ikka mingi 800 grammi. Seega hernekilo ei ole mitte 5 euri vaid 25 euri. Aga õnneks olid herned head. Turu peal müüvad ühe talu tooteid (oli äkki Kuusiku talu?) kaksikud naisterahvad ja neil on alati hästi mõnus värske kaup. Noh need, kes oma naeriseid ja nuikapsaid kuubikuteks lõikavad maitsmiseks pakuvad.

Kuid eelnevad nädalad olen ma olnud rakkes sellega, et lisaks sellele, et ma toimetan lehte homme.ee, asendan ma juulikuus ka Elutarga toimetajat taas ning sel aastal on see eriti raske. Ma olen sellesse oma meesteportaali nii sisse elanud, minu kirjutamisstiil on seal hästi vastu võetud ja püüda end nüüd Elutarga lainele viia, on paras väljakutse. Seega, kes tahab olla mu lemmik inimene maailmas, võib tulla aeg-ajalt ja Elutark.ee lehel ringi luusida. Kindlasti leiad seal hästi palju põnevat lugemist. Kellel on mõnd head näpunäidet millegi kohta, või tahab enda põnevat suhtelugu mulle kirja panna, siis kirjutage mulle. Saan natuke honorari ka maksta. Saate hea võimaluse natuke ajakirjandust teha 🙂

A kuidas Esileedil lastega maal on läinud? Ütleme nii, et maal olemine on ikka maal olemine. Lapsed naudivad seda täiel rinnal. Suur aed, koer, teised lapsed, teised mänguasjad, kogu aeg ainult õues olemine. Kõik pildid, mis Esileedi mulle saadab, on täis rõõmu ja päikest. Noorsand käis esimest korda ka järvevees sulistamas ja näha, kuidas minu enda poeg nii julgelt vette sumpab, tekitab minus eriti uhke tunde, sest ma olin ise ka nagu veeloom. Ta küll ei läinud põlvesügavusest edasi, aga algus seegi. See on muide üks mu motivaatoreid siin kaalualandus teekonnal – ma armastasin ujumist ja suplemist nii väga ja nüüd pole ma oma 20 aastat ujumas käinud just sellepärast, et ma ei võta avalikus kohas särki ära. Jabur. Elu jääb elamata. Valetan, paar korda olen käinud. Ühe korra Pangodis neli aastat tagasi ja ühe korra käisime Esileediga umbes seitse aastat tagasi Palojärves keskööl ujudes tähti vaatamas.

Küll aga Esileedi ei ole maal olles päris sama rõõmus. Võõras keskkond. Miljon hulluvat last. Õnneks sõidab ta ka Põlvas Babboe rattaga ringi, mis meile paariks nädalaks katsetamiseks toodi. Ütleme nii, et kui see oli nende müügitaktika, siis suurepärane töö, sest Esileedi on müüdud. Ta pole ammu nii palju füüsilist teinud. Sõidab rattaga pikki ringe, lapsed kõik kaasas. Õnneks on ka kodus rattaga lihtne sõita, sest nii nagu maal vanemate juures jookseb maja eest kohe kergliiklustee mööda, siis ka siin on kergliiklus tee põhimõtteliselt pea maja taga. Kas me selle ka ostame endale? Pff, väga raske öelda. Ütleme nii, et selle hind on piisavalt kõrge, et olla väga kahe vahel. Kui meil poleks majalaenu, siis me vist ei kahtleks ka enam.

Loodan, et minu eemalolek on andestatav. Luban, et olen aktiivsem. Mul ongi siin mitu uut toodet saadetud, mida ma peagi katsetama hakkan ja teiega sel teemal mõtteid jagan. Ühte katsetan juba neljapäeval ja teen selles ka FB laivi. Kõik sellised koostööprojektid tekitavad minus alati entusiasmi ja elevust. Seega, mina ootan väga 🙂 Suhtleme.