Minu elu lugu ja muutumise vaevaline protsess

Ma tahan tääkida täna endast. Kui millalgi oli see blogi algusjärgus, siis oli selle nimi a mida henry teeb? täiesti õigustatud, sest ma rääkisin endast. Mul polnud üldse plaanigi kedagi teist siia sisse tuua. Esileedi täitis taustajõudude rolli ning ma rääkisin enda toimetamistest. Nüüd sobiks selle blogi pealkirjaks pigem: a mida kõik teised peale henry teevad? ja ma teeksin väikese inventuuri enda sees, et teie, kes te siin käite, oleksite minuga samal lainel. Tänane postitus ei ole tavapärane perepostitus ja ma ei jaga seda ka Facebookis enda pealehel, vaid siin a kuhu henry jäi? lehel. Mul on tunne, et äkki ma vajan seda natuke endast välja kirjutamist.

Ma olen terve elu olnud ülekaaluline. Mitte päris terve elu, aga kui me käisime Esileediga läbi minu arstikaardi, mis mul õnnestus kuidagi enda kätte saada, siis juba kuue aastaselt oli mul diagnoositud rasvumistõbi. Kuni selle ajani olin ma rõõmsameelne ja aktiivne peenike poiss. Kuid siis, kui ma olin neljane, kolisime me tagasi elama mu alkoholikust isa juurde, kes väitis end olevat muutunud mees. Ei olnud. Mul pole elu jooksul temast mitte ühtegi head mälestust. Ma olen nii püüdnud meenutada, kuid ainus, mis meenub, on joomine ja lubaduste mitte täitmine. Kõik, mis oli potentsiaalselt hea, lõppes alati sellega, et see oli alati tore ainult selle hetke, kui ta midagi lubas, sest kui asi tegudeni jõudis, siis seda ei juhtunud kunagi, sest alkohol tuli alati vahele. Ka see ei aidanud, et ta oli tohutu introvert ja ma ei ole temaga kordagi teadliku elu jooksul vestelnud rohkem kui teretanud ja vahetanud paar lauset. Nüüdseks on ta paar aastat surnud olnud ja ma pole kordagi ta haual käinud, sest see oleks ainult sellepärast, et surnuid on kombeks mälestada, aga kui ma ei mäleta mitte midagi, siis mida ma mälestan?

Lisaks avastati mul põhikoolis hormonaalne probleem, mida hakati hormoonraviga ravima. See lahendas küll probleemi, kuid selle kõrvalnähuks oli suur kaalutõus. Niigi pontsakast lapsest sai lühikese ajaga oma eakaaslastest ligi poole suurem poiss, kelle suurim hirm oli iga—astane kutse arsti juurde, kus kõiki mõõdeti kaaluti. See hirm on siiani ja see ebakindlus ning häbi, mis sellega kaasneb on mu tervet mu elu piiranud.

Seda rääkides, siis ilmselgelt ei söö ma ainult nälja pärast, vaid juba väiksest saadik olen leidnud endale miskise toimetulekumehhanismi, kuidas jääda ellu ja minu suhe söömisega ei ole selline nagu see võiks olla normaalsel inimesel. See on minu elu missioon – saada endas selgus ja lahendada see. Mul on tunne nagu ma oleks suures labürindis ja otsiks pidevalt väljapääsu ja käin ja otsin ning lahendust ei kusagil.

Ma olen suurema osa oma elust tundnud enda ülekaalu tõttu väga suurt ebakindlust ja olen olnud veendunud, et ma ei saa kellelegi meeldida. Et inimesed ei taha tegelikult minuga aega veeta. Ka praegu mulle ei meeldi inimestega kokku saada, sest ma usun, et inimesed annavad hinnanguid – tõenäoliselt mitte, aga ebakindlus teeb seda inimesega, et ta näeb end sellisena nagu ta arvab inimesena teda nägevat.

Siiski suudan ma inimestele mõjuda väga enesekindlalt, sest ma olen õppinud, kuidas ebakindlust maskeerida huumori ja enesekindlusega. Juba teismelisest saadik võisin ma tüdrukutega tunde telefonis lobisedes veeta, kellega ma kusagilt a la Meie Meele kaudu tuttavaks sain, aga ma ei saanud nendega kunagi kokku, sest ma ei näinud endas kunagi kaalust kaugemale. Väga tihe kommentaar, mis ma sugulaste käest sain, oli, et Henry sa oled nii ilus poiss, aga (alati järgnes sellele aga) kui sa ka selle kaalu asja korda saaksid. Mina kuulsin sellistes kommentaarides alati vaid üht- Henry sa oled paks ja nii ma olen ka end terve elu tundnud.

Seega ma olen päris elus täpselt sama Henry, kes on siin blogis. Lihtsalt päris elus te ei näe seda haavatavat poolt ja te näete seda Henryt, kes on ühelt poolt hädas kaaluga ja teisalt te näete mind üle võlli nalju tegemas, sest siis te ei ole keskendunud minule, vaid sellele naljale.

See kõik ei tähenda, et minu naljad ja huumor tuleks läbi valu. Ma usun, et ma oleksin selline ka siis, kui ma oleksin elanud teistsugust elu, kuid äkki ma suudaksin siis olla tõsine kui tuleb tõsine olla…

Ma olen suure osa oma elust püüdnud kaalu kaotada ja kohati on see olnud ka edukas. Seda eriti neil perioodidel, kui ma töötasin töökohtadel, mis olid füüsilised – kaubakomplekteerijana laos kunagi kooli vaheajal, või Iirimaal portjeena töötades, kus ma olin ka väga aktiivne ja sõin seda mis juhtus, siis kui juhtus. Kuid kõik need on kestnud seni, kuni ma olen olnud selles töös ja uues rutiinis ning kui ma tulen tagasi enda loomulikku keskkonda, tuleb tagasi ka kaal pluss alati ka lisa.

Iga kord, kui ma asja ette võtan, järgneb sellele ühel hetkel tagasilöök. Kuid tegelikult on see protsess alati nauditav – see hetk, kui sul on võhma ja sa tahad ning viitsid füüsiliselt aktiivne olla ning kui sa oled aktiivne, siis ei soovi seda halva toiduga ära rikkuda ja hakkad tegema ka paremaid valikuid. Kuid siis jälle midagi juhtub. Näiteks saad kaksikud (peaaegu kolmikud) ja kaob ära võimalus trenni teha, väheneb võhm ning vähenevad ka toidu head valikud.

Eriti trenniga nagu crossfit, mis on oma olemuselt täielikult saavutussport. Üks põhjusi, miks ma ei lähe sinna trenni tagasi, on see, et ma olen kõik seal saavutatu ammu kaotanud ja langenud veel tahapoole, kui sinna trenni minnes, kuna enne minekut, käisin ma juba korvpalli mängimas ja mingi võhm oli mul juba olemas. Nüüd teen ma 20 kükki ja mu jalad on krambis, kui ma võisin crossfitis käies teha ühe trenniga vahel 200 ja see oli alles soojendus.

Seega uuesti tagasi ree peale saamisega ma tegelengi, aga seekord pean ka teadlikum olema. Üks ütlus ütleb, et hullumeelsuse definitsioon on teha iga kord sama asja ja oodata erinevat tulemust. Järelikult ma pean tegema midagi teistmoodi. Ma olen olnud paks viimased 30 aastat ja dieet ning trenn on toonud mind ikka ja jälle siia tagasi.

Äkki, kui mu probleem tekkis siis, kui me selle mehe (isa) juurde kolisime, siis äkki on hoopis see teema, millega ma tegelema peaksin. Juba mõte, et ma peaksin seda asja enda jaoks uuesti läbi mõtlema, tekitab minus õudu, kuna ma olen selle teema kusagile sügavale ära matnud ja mul on reaalselt tunne, et ma ei mäleta mitte midagi. Ma mäletan siis, kui ma selle peale ei mõtle ja nii kui mõtlen, on see meelest läinud. Aga ma pean sellega tegelema – enda ja laste pärast. Ma armastan elu – see on mu ellu toonud nii palju uusi elamusi ja inimesi. Mõned on sellised, kes jäävad minu sisse elama ka siis, kui neid lähedal pole ja teised, kes mu elu lihtsalt hetkeks oma juuresolekuga rikkamaks teevad. Ma tahan seda pikalt kogeda. Ja lapsed. Nad on mul kõik imeliselt välja kukkunud ja nemad väärivad tervet ja tervislikku isa, mitte katkist ja ebatervislikku.

 

See on minu uus algus. See pole üks neist paljudest taasalustamistest, mida ma iga mingi aja tagant teen. See on minu täiesti uus algus – isana, mehena, Henryna. Ma ei anna teile mingeid lubadusi. Ma annan ainult endale. Kuidas teie saate mulle kaasa aidata? Nii nagu te ise soovite. Ärge kontrollige, kas ma ikka teen ja kus ma olen, vaid jagage enda tegemisi, olge minu cheerleaderid. Mul on seda vaja. Olge toeks ja osa sellest protsessist.

Ma tunnen, et mul on nii palju anda ja see kaal on ankruga mul kaelas (otseses mõttes), mis mind maadligi kisub. Ma võtan oma elu tagasi ja ka seda otseses mõttes. Ma ei saa lasta millelgi kontrollida enda elu – ma olen mees ja ma pean elama vabana. Inimesed elavad nikotiinisõltlastena, alkoholisõltlastena, narkootikumide sõltuvuses ja minu sõltuvus ei erine eelnevatest, kuna ka minu valikud pole vabad, sest kui ma saaks valida, valiks ma loomulikult terve Henry. Ma pean tegema otsuseid, mida MINA soovin ja olema see mees, kes ma MINA tahan olla. Minu fookuseks ei saa tulemus, vaid protsess. Muutumise protsess ja eelkõige sisemiselt, on minu õnnestumise eelduseks, et see ka väljaspoolt välja paistma hakkaks.

Kommentaarid

“Minu elu lugu ja muutumise vaevaline protsess” on saanud 22 vastust

  1. K. ütleb:

    Mitu korda kasutasid sõna “dieet” aga selles probleem ongi. Sul pole vaja dieeti, vaid elustiili muutust ja selles peaks toetama Sind kogu pere, kaasa arvatud Esileedi, pole ju temagi vist norm KMIga? Lapsedki vajavad maast madalast õiget toitumisstiili, siis ei tule ka nende ellu sellist probleemi. Vaga loodan, et küsid abi spetsialistidelt, sest emotsionaalne söömine vajab teistsugust lahenemist ning ükski dieet kindlasti ei aita. Vaga loodan, et leiad õige viisi oma teekonnaks.

    • Ulrika ütleb:

      Mul on suht sama olnud. Kui lõpetasin ujumise 16 aastaselt, siis võtsin 4 kuuga 20 kilo juurde. Aga trenni teheski olin ma alati suurem kui teised.
      Ma jälgisin aastaid fitness sportlasi ja ükskord ühe sportlase põrutus äratas mind. Ta võitleb ka praegu järgmisel Mister Olümpial. Ta kirjutas, et tal on 3 aasta plaan, kuidas ennast esimeseks treenida. Ta ütles, et see on normaalne mitte saavutada koguseid tulemusi. Paljud inimesed tahavad seda paati kuuga või poole aastaga, on ilmatuma palju telešõusidki, kus inimene kaotab aastaga 60 kilo.
      Ilmselt kehtib siin kohal vanasõna: kaua sõuad, kaugele jõuad.
      Seega tegin mina ka endale 2 aastase plaani. Tundus ilmatuma pikk aeg. Eesmärk oli muuta elustiili. Esimene kolm kuud läks toitumisharjumused muutmiseks. 13 aastane poeg hakkas poest rohkem magusat ostma, sest meil majas oli ainult palmisuhkur ja see teed magusaks ei teinud. 6 kuu pärast hakkasin esialgu kolm ja pärast neli korda väljas jalutamas käimas. Käisin alati 8 km. Esialgsest 1.5 tunnist sai lõpuks 1 tund. Edasi peale 9 kuud liitusin squashi treeningutega korra nädalas.

      1 aasta hiljem ma kolisin Eestist küll ära ja alustasin füüsilise tööga. Kui jõuludeks eestisse tulin, siis sai oma uut elustiili saboteeritud. Minu vanemate dieet lihtsalt ei sobi minu keha tüübile. Mul oli plaan ka liituda jõusaaliga, aga ennem sai 2 aastat täis.

      Plaan oli elustiili muutusega kaotada 30 kilo kahe aastaga. Ma jõudsin üsna lähedale – 25 kilo. Nüüdseks olen teinud juba järgmise kahe aasta plaanid – alustada ujumisega 2 korda nädalas ja edasi paari kuu pärast liituda jõusaaliga kui leian hea online treeneri (elan Islandi külakeses, kus kohalikku treenerit pole ning enamikel ongi linnast treener, kellega suheldakse netis).
      Lisaks ma eile mõtlesin, et 80% kaalu langusest moodustab dieet ehk toitumiskava. Arvan, et sööme praegu pojaga päris tervislikult, aga võib olla on riisi/kartuli ja liha, rasva kogused liiga suured. Ostsin kaalu paar päeva tagasi, aga patareisid pole…. urhh.
      Igatahes poeg enam poest magusat ja limonaade ei osta. Ja kui poolfabrikaate sööme, siis ütleb, et miks need nii imeliku maitsega on. Mõlemad panustame söögi tegemisse ja nüüd suvel kui ta tööl käib, siis valmistame talle ka kolme päeva lõuna ette. Ta peab ainult koju tulema ja toidu üles soojendama. Talvel käis poiss iga päev ka ujumas. Praegu peale füüsilist tööd ta enam ei jõua. Ka poeg on kaotanud 13 kilo 2 aastaga, enamiku siiski viimase 8 kuuga, sest tema organism hakkas kogu sellele toidulaua muutumisele esialgu vastu.

      Mul on ka elus olnud situatsioon, mis teevad haiget. Ma olen need endas läbi töötanud (ma arvan), kõigile osapooltele andestanud ning annan nüüd enda elusse maksimumi. Mulle meeldib väljend “sul võib kõik untsu minna, aga sa pead sellest ka õppima, et saaksid edasi liikuda”.

      Mõtle sellele.
      Edu

  2. L ütleb:

    Supper tubli inimene oled Henry. Mina ja mu pere elame sulle kaasa. Ma jätsin näiteks suitsetamise maha ,sest nii halb oli lapsele suitsu musu teha, ma olin väga lähedal sinu koolitusele tulemisel aga kuidagi peale 15 aastat suitsetamist olin laps see kes motiveeris 🙂 nii, et saan aru sinust ja et sa tahad olla eeskujuks 😉 Ka hakkasin trenni tegema ,mida ma terve elu polnud teinud ,et olla enesekindel eeskuju oma tütrele 🙂 Tuult tiibadesse ja ole sama hämmastav nagu sa oled 🙂

  3. nelz ütleb:

    Ehh, ka mina olen emotsionaalne sööja. Hea toit on lihtsalt kontrollitav vahend, millega auke hinges või madalat meeleolu remontida. Ja siis mingil hetkel peale kodust õhtusööki mõtled, et kõht on täis ja mõnus on olla. Ja samal ajal jalutad kööki juustuvõileiba tegema. Ise seda reaalselt kontrollimata. Mina suudan, et reel hoida seni, kuni suudan oma elus hoida stabiilsust. Kui tekib mingi stressirikkam periood või madalseis siis esimesena läheb paigast toitumine ning hakkan end “ravima” hea-paremaga. Ma usun, et stabiilsuse võib tuua jääv muutus enda mõttemaailmas. Aga ma usun ka, et ise sellist muutust vist läbi ei vii.
    Sulle soovin jaksu. Kahjuks on mul lapsepõlvest veidi sarnane taust ning saan sust liigagi hästi aru.

  4. Tiina ütleb:

    Ma ei tea, kas minu kommentaar tuleb õigel hetkel, sest jutt on väga hingeline, AGA ma lihtsalt pean soovitama fitlapi! Avastasin selle enda jaoks aprilli keskel ja eile sai mul täis miinus 5kg! Ma olen nii uhke enda üle! Trenni teen fitlapi kavade järgi, ainult 16min päevas. Puhtalt kättevõtmise asi. Isegi minusugune nõrga iseloomuga inimene saab tasa ja targu hakkama ja olen õnnelik! Toidud sobivad kogu perele.. Hoian sulle pöialt. 🙂

  5. R ütleb:

    Minu lugupidamine, Henry! Mul endal on täpipealt sama probleem ( kui alkohoolikust isa välja arvata), aga ma ise olengi ainult üks suur KAALUNUMBER!!! Kõik mu mõtted ja tegemata jätmised on seoses kaaluga (kuigi ma pole isegi mingi mega paks, pigem veits lodev pontsakas) 🙁 ma nii väga hästi tean kõiki neid tundeid. Isegi kui nt kuhugi tööle kandideerin, käin vestlusel ja ei osutu valituks, siis mu peas haamerdab, et see on raudselt sellepärast, et ma olen paks! :,( Sinu postitus oli niiiiii motiveeriv! Ma jään Su tegemisi kaaluvaldkonnas kullipilguga jälgima ja ammutan imspiratsiooni! PS! Aitäh, et seda maru ausat postitust meiega jagad!

  6. Irmeli ütleb:

    Mina olen samuti emotsionaalne sööja. Kaal on aastate jooksul kõikunud mitmeid kordi 20-30 kg üles ja alla. Eelmisel suvel otsustasin proovida midagi muud kui mingi järjekordne dieet. Registreerisin ennast MyFitnessPal.com lehel (tasuta) ja hakkasin oma sisse söödud kaloreid kirja panema. Mul on ette antud päevane kaloraaž, milles pean püsima, et kaal langeks. Ega mul algul väga usku ei olnud, kuid edenemine hakkas üsna kiiresti. Nüüdseks olen 11 kuuga maha võtnud 23 kg. Loobuma pole pidanud millestki. See ongi vahe nende igasugu rangete dieetidega ja toitumiskavadega, kus sul kästakse loobuda sellest ja tollest. Ja kui dieedi või kava lõpetad ahmid kõik omale takka järgi korraga sisse ja kaal tagasi. Nüüd olen saanud lubada endale erinevat magusat kui mahutan selle oma päevasesse kaloraaži ja kaal langeb ikka. See on minu kui emotsionaalse sööja jaoks oluline vabaduse tunne, et ma tean, et ma võin seda magusat süüa, ei pea aga võin. Sest võin öelda, et ma olen aastate jooksul proovinud palju erinevaid dieete ja erinevate treenerite toitumiskavasid ja kõik need on olnud lühiajalise mõjuga, nüüd olen leidnud omale lõpuks midagi püsivat.
    Muide olen samuti kaksikute vanem 😉
    Soovin Sulle edu! 🙂

  7. Malle Hiie ütleb:

    Tere, Henry! Sa oled väga tore ja armastusväärne pereisa. Sul on hiiglama toredad abikaasa ja lapsed! Inimestele, kes pole oma eluga hakkama saanud, tuleb andestada. Tean, et andestamine on tugevate privileeg, aga Sina ju oled tugev! Naudin Sinu kirjutisi ja imetlen armsaid pilte – suured tänud selle eest. Ole ikka see Henry, kes Sa senini olnud oled. Tunne elust rõõmu ja ole oma saatusele tänulik. Rõõmu ja rahulolu Sinu päevadesse!

  8. Deivi ütleb:

    Tuleb tegelda psühholoogilise poolega. Nagu laulja Kerli kirjutas intervjuus, et tema viimased aastad elus tegeles oma sisemistest deemonitest lahtisaamisega. Ütles, et oli raskeim asi elus, aga ta on leidnud lõpuks oma õnne ja rahulolu. Peale halbadest emotsioonidest/mälestustest lahtisaamisega kaob ka kaal. Lisaks pean mainima, et vahel lisate pilte, kus lapsed söövad makarone ja suu õline heast toidust. Lastele tuleks ka pakkuda pigem juurvilju ja puuvilju, mitte rasvadeid makarone. Võibolla aitaks selle kõige puhul ausus iseenda suhtes ja probleemide tunnistamine ja terve pere peab koos tervislikku rütmi hoidma. Üksi üritamine ei vii kuhugi. Soovitan oma kogemustele tuginedes ka psühholoogi. Soovutan Aita Keerbergi Tartus. Ma usun, et elu muutub täielikult ainult hea suunas peale seda 🙂

  9. Ene Muiste ütleb:

    Kulla Henry! Ma arvan, et sind aitaks ka hüpnoos. Mine ja kohtu kasvõi üheks seansiks hüpnotisöör Maris Saarega. Ta on väga soe ja empaatiline inimene ning osav hüpnotisöör muidugi ka. Olen käinud ja tean mida räägin. Ma ei käinud küll söömissõltuvusest vabastaval seansil. Soovin edu!
    Sulle, Kerstinile ja lastele imelist jaaniaega!

  10. Liisa ütleb:

    Emotsionaalne söömine ongi seotud vaid ja ainult emotsioonidega, mis on meie endi sees, meie peas kinni. Mina olen ka emotsionaalne sööja, ja tegelikult ma lihtsalt armastan hästi syya. ma armastan palju syya head ja paremat. Ma olen ka tugevas ylekaalus, seda just viimased aastad, ma kaalun 50 kg rohkem kui peaks olema minu normaalkaal! Minu puhul ei aita trenn ja toidukava muutumine koos. St. et need kaks ei toimi, kui ma alustan n.ö. tervislikuma toiduga ja söön vähem ja samal ajal hakkan trenni ka tegema, siis läheb kõik untsu. Minu puhul on nii, et trennitegemine lisab meeletult söögiisu juurde, ma võiksin siis syya nagu hull. Ainult toitumisega saaksin ilmselt paremini hakkama. Eelmisel aastal oli nii: jaan 2016 hakkasin tavalisse ruudulisse vihikusse kirjutama yles kõike mida ma päeva jooksul söön, vihik oli koguaeg nähtaval kohal. Ja koguaeg kirjutasin iseendale AUSALT et mida suhu pistsin. Kellaajad olid ka juures. Ma tol korral jätsin muuseas ära ka enam vähem kõik jahutooted. Ma praegu seda kirjutades ise ka ei saa aru, kuidas see võimalik oli, sest ma olen absoluutne pasta fänn, ma armastan pastat! ma olen isegi omal ajal rohkem kui aasta Itaalias elanud ja Itaalia köögi võlud on mulle väga sydamelähedased. No igal juhul oli nii, et jaanuaris 2016 ma olin end eelnevalt kurssi viinud leivatoodetega, kus pole nisuhaju kasutatud, samuti ostsin vaid maisi põhjal tehtud makarone, pastat ja gluteenivabu tooteid. Saia ma pole ma teadlikult ostnud kaua aega, ikka sepik ja ilma jahuta leivad, ja need on väga maitsvad. Minu jahuta elu oli pikk pea 5 kuud, täpsemalt 4,5 kuud. Sõin kõike muud, aga teadlikult ei söönud jahutooteid, st. ma asendasin need tooted kas siis maisipõhjal tehtute vastu, või millegi muu vastu, aga tavalist nisujahu, ja sellest tehtud tooteid vältisin täiega. Mu maitsemeel muutus ypris kiiresti. Mingi aja möödudes, kui sattusin kuhugile tuttava juurde, või kohvikusse sööma, ja muud valikus polnud ja pidi valget jahu/ tooteid sööma, no siis ma tundsin kui “jubedalt need jahused” tavalised spagetid, makaronid maitsevad ja peale selle söömist, lõi mul kohe kõhu punni, gaasid olid ja paha oli olla. Kusjuures, perioodil, kus ma teadlikult ei kasutanud valge jahu tooteid yldse, ma võtsin kaalust alla selle ajaga 15 kg, arvestades ka seda, et mulle maitseb ka punane vein ja minu söögikordadelt ei puudunud ka tol ajal punane vein. Mäletan seda, et smootid olid mul pea igapäev magustoiduna joogiks, ja neid tegin eranditult keefiriga. Peale seda ma ei tundnudki erilist magusaisu, kuigi mulle räigelt maitsevad igasugu saiakesed ja koogikesed magustoiduks. Ma isegi ei tea mis juhtus, ja miks mul see elustiili muutus nii poolikuks jäi, ja miks ma hakkasin uuesti vaikselt sööma igasugu jama sisse ja see 15 kg tuli ka tagasi aasta jooksul. Ehk siis, tean ma seda, et kui pidevalt nagu järgida oma toidusedelit ja kirjutada yles, see on juba omakorda selline emotsionaalne tegevus ja selle käigus aju teeb minuga koostööd. Kohe, kui “unustan” end ohjas hoida” ja löön käega, on kaalutõus myhinal tagasi. Meie peres on palju ylekaalulisi inimesi, minu ema on kokk ja toidud on alati olnud rammusad ja väga hääd.. Kuigi ma lapsena paks polnud, isegi väga kõhna olin. Aga, kui see polster juba peal on ja rasvarakud seisavad nagu jäämägi seal ihu all liikumatult, on alguses raske kogu keha-temaatikat tööle saada. Psyholoogiliselt vaja koguaeg olla mõtetes toitumisega, ja koguaeg vaja toidule ja toidutegemisele mõelda, et mida nyyd järgmiseks syya teha ja mida siis järgmiseks jne, jne, sest ega need toidud niisama iseenesest valmis ei saa. Selle tegemiseks kulub ikka omajagu aega, ja koguaeg on vaja eelnevalt läbi mõelda et mida siis järgmiseks saab/tohib syya. Koguaeg oledki toiduga tegemises, nii mõtetes, kui tegudes. Iseenesest need toidud mida siis valmistad teadlikult, ega see tegelikult ju raske pole, aga jube raske on alguses oma tavapäraseid harjumusi ja metoodikat muuta. Harjumustes ongi kogu see asi kinni, nii peas kui tegudes, tean väga hästi. Soojalt soovitan seda, et vahetage kõik võimalikud valge jahutooted välja, ja kasutage maisitooteid, tatratooteid. Nendega harjub jube ruttu. Ja siis on veel suur probleem, toidu kogused. Minu jaoks ongi toidukogused probleemiks, ma söön lihtsalt yle. Mulle maitseb ja mulle nii meeldib syya. Edu Henry. Kogu perega te võidate selle protsessi ja teete selle koos ära!

  11. Eve ütleb:

    Meile tehti ülikoolis üks tore ülesanne: pidime paberile kirja panema kolm asja, mida meie arvates naaber meist arvab. Teisele poole kirjutasime kolm asja, mida me oma naabrist arvame. Mis sa arvad, kas eeldused ja tegelikkus läksid kokku? Tegin sama ülesande ka oma klassi õpilastele ja nemad olid sama positiivses hämmingus.
    Ehk siis minu arvates oled
    1. mõnusa huumorisoonega hea kirjutaja
    2. võrratu isa
    3. heasüdamlik inimene

  12. K ütleb:

    Ma võtsin kava, et aidata mehel kaaluga toime tulla. Ta ei ole paks, aga tal on suur soodumus paksuks minna. Arstid juba ammu viibutavad näppu ja ütlevad, et veidi liiga palju on seda kaalu. Meil on nii, et mina teen söögid ja mees lihtsalt sööb. Ja uskumatu kui suured on kogused, mees, kes on hea isuga, ei suuda seda päevakogust äragi süüa. Me kasutame fitlap.ee kava. Ta on kuu ajaga 5 kg alla võtnud, oleks rohkemgi, aga iga nädalavahetus saab süüa kavaväliselt(liha, koogid, jne jne), ehk siis nädala sees võtab alla ja nädalavahetusel võtab jälle veidi juurde. Aga samas ikka on see hea saavutus. Ma loen su blogi küll, aga ei ole täheldanud, et kuidas teil see peres söögitegemisega on, et kes seda teeb jne. Meil teeme me koos, mees teeb eeltöötluse(tükeldamine, koorimine vms) ja mina teen siis ülejäänud. Ja süüa teeme mitmeks päevaks suure potiga. Enamasti oleme alati söönud selliseid toite, mis ka kavas on, lihtsalt kogused olid valed. Ja no hommikusöök pole nii toekas olnud kui praegu(nt 4st munast munavõi 11 näkileivaga, 1 inimese kogus). Dieet kui selline ei toimi, tuleb süüa ja palju. Kava aitab lihtsalt veidi näidata, et mida ja kui palju. Patutoidukorrad on ka. Mees mul trenni ei tee üldse, aga on füüsilise töö peal. Tal põlved läbi ja kükke ei saa nt üldse teha. Aga no pikk ja veidi segane jutt tuli, kuid äkki veidi aitab edasi. Äkki esileedi saaks ka käe külge panna ka aitakski esialgu lihtsalt kõrvalt utsitades, tõesti soovitan väga lihtsalt kasvõi veidi proovida seda kava järgi toitumist, me ka teeme palju muudatusi sinna, aga ometigi kaal langeb ja kõht on ka koguaeg täis 🙂

  13. Liia ütleb:

    Hakkasin jooksmas käima, kui olin 35. Esimene kord oli umbes 300m ja tagasi. Üllatuslikult tundsin peale seda end imehästi(uhkena), päev kulges lausa lennates. Järgmistel päevadel jooksin iga kord natuke kaugemale. Ei kiirustanud, tammusin peaaegu koha peal kuni jalad tahtsid ise minna. Nüüd olen 68, kõik vahepealsed aastad olen varahommikuti 45-60 min. enda heaks “ohverdanud”. Söön, mida tahan(ei õgi), enesetunne on jumalik. Olen saanud aru, et kuulun sellesse eesti “maatõugu”, kes on häälestatud füüsilisele koormusele(liikumisele). Kui see puudub, seiskub ainevahetus otsekohe. Liia.

  14. Kadi ütleb:

    Mina soovitan sul samuti proovida Fitlapi nii nagu ülevalpool Tiinagi, sest nagu isegi näinud oled, siis dieedid ei tööta. Fitlap pole dieet. Seal saad süüa praktiliselt kõiki tavapäraseid sööke (nt kahe juustu pasta, praekartulid, seljanka jne). Isegi koogid ja magustoidud on täielikult lubatud. Kõlab uskumatuna, eks? Söödki kõike head ning kaal langeb 🙂 Mind väga huvitaks sinu arvamus asjast, kui te seda toitumiskava kasvõi kolm päeva (tasuta) prooviksite 🙂 Fitlappides võid trenni teha, aga ei pea.

  15. Kadri ütleb:

    Henry, Sa nagu oleks kirja pannud minu tunded… See kaaslaste arvatav mõtlemine ja enda ebakindlus ja kõik see. Olen ka alati olnud suur tüdruk, algas see siiis, kui emaga kodust ära kolisime… Ja kestab siiamaani. Suitsetamisest sain lahti aga vot söömisega ja enda kätte võtmisega on probleeme. Tänu lapse saamisele loobusin tubakast aga siis tekkis meeletu magusaisu, mis kestab tänaseni (laps 7-kuune). Loodetavasti saad sina endale seatud eesmärkidega hakkama ja loodan, et ka mina seda suudan.

    Oled tore! :).

  16. Kaie ütleb:

    Ma tean, midantunned. See lihtsalt kõlab hästi, tegelikult tean vaid üht osan- seda, et käid enda sees mingit katkist rada ja lõpuks haigest hingest jõuab see ka kehalise pooleni. Mul ka isaga seotud mu elu kõige suuremad surnud ringid ja aastaid ravitud depressioon. Lugu ise on pikk, kuid lühikokkuvõte oleksmsee, et ma ihkasin lapsena ja ka nüüd ihkan, et isa mind armastaks ja seda välja näitaks. Ma tean, et ka temal oli enda isa ja vist väheke ka emaga see keiss, et armastavast suhtest jäi vajaka ja ta seetõttu ei ole osanud muud teha, kui enda naise, mu ema, ja laste peal end välja elada. Nii füüsiliselt kui vaimselt. Kuid tegelikult see on ahastav karje armastuse järele. Ja nii ka mul – nagu sarnaselt, kuid siiski täiesti omamoodi. Minul on aga see võimalus, et ma saan minna ja võtta seda armastust, mida ma vajan – ma olen end isa elus neli korda kallistanud ja kolm neist viimase pooleteise või aasta jooksul. Sealt sai ka mu tervenemine alguse ja tänaseks on kaal ise langema hakanud ja söömissööste on oluliselt harvem, kuid veel on vaja tööd teha. Seega ma soovitan täiesti omast kogemusest, et mine ja haruta see pusa lahti. mine ta hauale ja võta armastust, mida sa ei saanud väiksena (kuidas, seda pead ise tunnetama, minul ongi kallistamise ees suur tõrge, sellepürast oli see minu asi). Ja ära keela endale toitu, see teeb ka olukorra ja söögi psühholoogiliselt veel suuremaks takistuseks su teel.. see oli muide ühe psühholooogi soovitus mulle. Ja no mul oli megahea terapeut ka, kes sai mu juhatatud sellele teele, et mul isaga on ikka veel jama lahendamata.

  17. Lilika ütleb:

    Tere, Henry!
    Tänan, su jutt oli väga liigutav, pisarateni! Rõõm on kuulda, et oled endas kaevanud ja jõudnud millegini.. Kõigel on põhjus ja kõigel on ka sügavam põhjus. Ma tean kui valus on minna veel sügavamale, aga see valu on ilus ja vabastav.. Mind on aidanud gestaltteraapia, aga eks igal ühel omad vahendis. Ja toetus ja turvaline keskkond on väga olulised. Sa oled hakanud käima ühte imeilusat teekonda iseendani! Palju õnne 🙂 ! Ja muideks – sellel imelisel teekonnal pole lõppu 🙂

  18. Nele ütleb:

    Mäletan, kui sind esimest korda virtuaalselt nägin. Arvan, et see oli seesama foto, mis sul siin postituses on, kus te mehed magate. Issand, kui ilus mees. Sellised mõtted lendasid minu peast läbi. Ja sa oledki. Kujutan sind normaalkaalus väga elavalt ette. Siis oleksin vist sõnatu.

  19. Naine32 ütleb:

    Väga südamlik postitus ja ma kujutan ette kui raske sul seda kirjutada oli!
    Kunagi sain ise sama soovituse ja seega tahan selle Sulle edasi anda. Kui sa inglise keelt jagad, siis mine loe: http://www.dietdoctor.com . Lehel on ka allalaaditav eestikeelne fail, mis õpetab sööma päris toitu, ilma näljata lihtsalt toiduainetes korrektuure tehes langetad kaalu ja saavutad tugeva tervise. Ilma igasuguse lisarahakuluta, spetsiaalsete toiduainete või muu tagamõtteta – kaal langeb, energia tuleb tagasi. Lühidalt – tuleb süüa liha, muna, kala, mereande, palju kasulikke rasvu ja vähesel määral köögivilju (mida rohelisemad, seda paremad). Võiga kastmed, liha ja kerge roheline salat – tulemuseks on mõnusalt täis kõht, samas kerge olemine, magusaisu kaob ja uni muutub sügavamaks. Trenn pole kohustuslik, esialgu on isegi lihtsam ainult toidusedel korda seada. Hiljem kui kaal normis on palju lihtsam tasapisi treeningutega alustada.
    Põhimõtted on paljude kardioloogide heakskiidu saanud ja teaduslikult tõestatud. Rootsis on see esimene asi, mida ülekaalulistele soovitatakse.
    Eriti soovitan seda neile, kes on suhkrusõltlased – võibolla seda ise ei tunnista – aga ilma magusata ühtki päeva mööda saata ei saa. Sama toitumist soovitatakse ka diabeetikutele, ärevushäiret ja depressiooni põdevatele inimestele jne.
    Kõige lihtsam ja loogilisem ja parem süsteem oma tervis ja sh ka kaal korda saada. Ausalt!

  20. Liise ütleb:

    Selleks, et probleemi lahendada tulebki “vaadata enda sisse” (inimene võib terve elu pidada erinevaid dieete, aga kui algpõhjuseni ei lähe, siis ei ole ka tulemust). Kõik väline (ka haigused) on seotud inimese negatiivsete emotsioonidega, millesse ollakse kauaks kinni jäänud, oskus neist lahti lasta on suuresti võti. Kaaluprobleemide taga on enamasti emotsionaalsetest üleelamistest ja neist jäänud blokeeringutest kehamälus alguse saanud aeglane ainevahetus ja hormonaalsed häired. Pidev pinge kurnab organismi, aeglustab seedeelundkonna tööd, nõrgestab immuunsust ja talletab energia rasvana kõhupiirkonda. Inimest, kellel on probleeme kehakaaluga valdab tavaliselt hirm (lapsepõlves läbielatud alandamine ning hirm sattuda uuesti sellsesse olukorda või teha häbi teistele), neil on kõrgendatud kaitsevajadus, tunnete kartus, ebakindlus, enese eitamine. Jõudu ja jaksu 🙂

  21. Maarja ütleb:

    Sõna “dieet” tekitab trotsi ja vastumeelsust, ütleks isegi et negatiivselt meelestatust. Toitumine ja füüsiline aktiivsus peaks olema nii meeldiv, et sellest saaks elustiil. Tuleb leida söögid, mis meeldivad ja trenn, mis sobib – on jõukohane, aga samas ka meeldiv ja lõbus ajaviide nagu kinos käimine vms. Super ja oluliselt lihtsam oleks, kui seda elustiili jagaks ka su pere eesotsas Esileediga. Koos trenni, koos sööma. Lastele x kord nädalas hoidja (kuniks nad on suuremad), on seda väärt. Lisaks saate mõlemad lasterutiinist välja, täiskasvanute ja teekaaslastena rääkida ning trenni näol pingeid ja stressi maandada.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Päevaküsimus

Kas sa oled kunagi Tartus olnud järjest kauem kui nädal aega?

Loading ... Loading ...

Otsi

Arhiiv

Liitu uudiskirjaga

FB ja IG seab aina kitsendusi, kui paljude inimesteni mu sõnumid ja postitused jõuavad. Jäta palun enda e-maili aadress, sest ma plaanin korra nädalas (või paari nädala tagant) saata mailile ühe uudiskirja, et sa ei jääks väikesest meelelahutusest ilma lihtsalt sellepärast, et FB nii otsustas. Luban, et need jäävad ainult minule ja ma ei levita neid kellelegi, ega hakka ka saatma spämmi. Luban olla viisakas ja vastutustundlik.

Loe ka neid lugusid

  • Kuidas ma teaduse nimel eluga riskisin

    Ma armastan Tartut. Kõiki selle osi ja kõiki selle elanikke. Ei, ma ei kandideeri kusagile volikokku, aga alati, kui ma olen sunnitud kodulinnast eemal olema, on mul igatsus…

  • Ära söö esimest lund!

    Postitus valmis koostöös Bosch Vitapoweriga Lumi, mis möödunud nädalal alla sadas, tõi palju rõõmu. Nii kui muru sai õhukese valge katte, olid meie pere poisid kelkudega õues ja…

  • Kuidas mul täna poes lubati nägu üles peksta…

    Inimesed, kes on madala enesehinnanguga, hoiavad alati tahaplaanile. Et jumala eest keegi neid ei märkaks, et puuduseid, mis nende enesehinnangule hävitavalt mõjuvad, keegi välja ei tooks. Ülekaalulisus on…