Maailmas on ka kaheksas maailmaime ja see on meie koristaja

Viimased kolm nädalat pole säranud mitte ainult minu puhanud naeratus (Noorsand oli 3 päeva maal vanaisa juures ja Esileedi õde käis meil külas ja Noorsand tahtis nädal otsa magada temaga ühes toas), ega ka päikeseloojangud, mis siin kandis eriti kaunid on, vaid ka meie elamine, sest me saime endale koristaja. Ja ta on imeline. Ta on ülipõhjalik ja teeb laitmatut tööd.

See kord kestab küll maksimaalselt 2 tundi peale tema lahkumist. Siis on perekond „lähme ajame kõik sassi” kodu jälle koduseks teinud, kuid siiski selle korralageduse all paistab välja puhtus. Kui enne oli meil korralagedus koos tolmuga, siis nüüd on lihtsalt korralagedus.

Esileedi küll püüab kogu jõust päästa ja esimesel paaril õhtul paneb asjad enne magamaminekut ära, aga mida aega edasi seda enam raugeb ka tema initsiatiiv ja tegelikult ka see teadmine, et teisipäeval tuleb koristaja, on lohutav. Esileedi üks peamiseid stressi põhjuseid on olnud pikalt see, et lapsed kogu elamise segi pööravad ja seal ta siis istub, keset segadust, stressis, aga koristada ka ei jõua, sest kolm aastat magamatust teeb oma töö. Nüüd ta võib vähemasti teada, et see ei jää nii.

Ka see, et mina koristan, ei sobi talle. Mitte sellepärast, et ta arvaks, et ma olen väärt enamat, mitte ei peaks kodus koristama nagu tavaline inimene, vaid sellepärast, et meie standardid on täiesti erinevad. Ma olen sellest kirjutanud varemgi, aga minu puhas on see, kui ma enam millegi sisse ei astu ja ma võin julgelt vastu lauda nõjatuda, ilma, et ma kardaks, et ma millegisse küünarnukini vajun. Esileedi jaoks ei ole see puhas, vaid sageli, kui ta kusagilt tagasi tuleb, siis ta kortsutab kulmu ja on südamepõhjani solvunud, et ma koristanud pole, kuigi ma olen viimased tund aega kodu läikima löönud.

Kõige raskem on minu jaoks olnud tolmu imemine. Kui ma kunagi Iirimaale tööle läksin, siis minu esimene töökoht oli hotellis. Imeline hotell. Mitte ainult väljast, vaid ka inimesed, kellega ma koos töötasin on mulle kõik kustumatu mulje jätnud. Üldse Iirimaale minek oli minu jaoks meheks saamise aeg. Olin 21 ja ma olin vaid korra klassiga Slovakkias käinud. Rohkem mul välismaa kogemust polnud. Läksin täiesti üksi, kehvapoolse ingliskeelega, taskus 100 naela (mille ma lennujaamas ära kaotasin koos rahakotiga) ja täiesti tundmatusse vette kargasin. Minu esimeseks tööks oli portjee amet. Portjee Iirimaal ei ole tüüp, kes uksi lahti teeb. Portjee seal kandis on tüüp, kes koristab, on kelner, on baarman, on see, kes konverentse üles paneb ja hiljem ruumid korda seab. Ehk portjee teeb absoluutselt kõike. Üks suur osa minu tööst oli tolmu imemine ja ma pidin iga päev imema umbes viis miljonit ruutmeetrit vaipa. Oh kui tüütu see oli. Triiksärgi ja viigipükstega, üleni higine. Sain seal tolmuimemise eluaegse trauma.

Õnneks on meil see Philipsi vinge varstolmuimeja, millest ma olen juba rääkinud ja mida ma siiani ära kiita ei jõua. Lisaks sellele, et see meil on, siis kõik, kes seda meie juures kasutanud on (ämmad), küsivad, et palju selline asi maksab. Arvata on, et varsti see ka nende juures, sest see võtab tolmuimemise juures selle vastiku osa ära. Sa teed sellega iga kord mingi minutilisi sutse. Keegi tõi liiva tuppa – kiirelt masinaga peale. Keegi pudistas põrandale – masin näppu ja korras. Ei ole seda juhtmetega jamamist . Ning kui keegi ajab midagi määrivat maha, siis sama masina alla käib ka mopp ja see töötabki nagu tavaline mopp, mida saad sama masinaga niisutada. Kui keegi tahab lähemalt uurida, siis link on SIIN.

Aga tuline võistlus on käimas ja valitakse aasta parimat blogi. Kui sulle meeldib see blogi, siis mine anna kohe üks hääl meile (võid ka viis) aadressil https://eba.marimell.eu . Ma tean lihtsalt kui suurt motivatsiooni on mulle iga aasta andnud tõdemine, et nii paljudele teist läheb korda see, mida me teeme. See väike emotsioon, mida me jagame teiega pea iga päev. Paljud teist ka kirjutavad tänades, et nii palju negatiivset on kõikjal ja meie blogi on see väike oaas, kus te teate, et saate hea tuju. Kui soovite ka meile seda head tuju pakkuda, siis meie kandideerime meesteblogide kategoorias. Miks seal? Sest ma ei tahtnud kandideerida pereblogide kategoorias ja mujale ka nagu ei sobinud 🙂 Aitäh sulle, kes sa selle hetke võtad!

 

Mis töö vastu sul muidu allergia on? Mida sa hea meelega alati kellelegi teisele delegeeriks?

Kommentaarid

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Päevaküsimus

Kas sinu vanaema kasutas nö alternatiivmeditsiini?

Loading ... Loading ...

Otsi

Arhiiv

Liitu uudiskirjaga

FB ja IG seab aina kitsendusi, kui paljude inimesteni mu sõnumid ja postitused jõuavad. Jäta palun enda e-maili aadress, sest ma plaanin korra nädalas (või paari nädala tagant) saata mailile ühe uudiskirja, et sa ei jääks väikesest meelelahutusest ilma lihtsalt sellepärast, et FB nii otsustas. Luban, et need jäävad ainult minule ja ma ei levita neid kellelegi, ega hakka ka saatma spämmi. Luban olla viisakas ja vastutustundlik.

Loe ka neid lugusid

  • Kuidas vanaema mind piinas

    Postitusele andis hoogu Silvanols „Tee suu lahti!“ „Ma ei suuda! Mida sa sinna panna kavatsed?“ „Tee suu lahti!“ „Eii! Ma ei suuda ju! Ok…“ „Tee rohkem! Lusikas peab…

  • Mõned grupid peaks olema keelatud

    Facebookis on gruppe, mis peaks olema keelatud. Lihtsalt see sisu on nii häiriv, et ma näiteks hommikul käisin ühes ja siiani tunnen, et pulss on üleval ning rahutus…

  • Pidev kisma ja võitlus

    Postituse valmimist toetas Bosch „Nii, lapsed, kes tahavad täna muffineid teha?“ Hetke pärast oli kolm tõuklevat olendit minust 3 mm kaugusel ja kõigil käsi püsti ning karjusid läbi…