Isa blogi: Kuidas lahendada olukord, kui samaaegselt on üks laps kurb, üks rõõmus ja kolmas kuri?

27.04.2017

Kuidas ma saan aru, et lapsed on liiga kaua teises toas omapäi olnud? Siis, kui ma ei ole näiteks kahe minuti jooksul naernud, vihastanud, ehmatanud ega kedagi lohutama pidanud. Siis ma saan aru, et midagi on valesti. Nii palju emotsioone ära peidetud lastega tegelemisesse ja seda igal ajahetkel päevas, mida ma nüüd aastaid isana olles enam ei märkagi ja võtan seda kui normaalset elu osa. Kogu minu elu on nagu suhtekorraldajal, kes peab ära hoidma suurema sõja ja samal ajal teise suure naaberriigiga (Esileediga) suhteid korras hoidma.

Tegelikult peakski näiteks välisministri valimise eeldus olema see, et tegemist on suure pere isa või emaga. Nende igapäevane elu on suhtekorraldus. Jah, sa võiksid küll minna ja seda ülikoolis teooriana õppida, kuid päris elus seda kõike rakendades oled sa ikka lihtsalt teoreetik, kes püüab rakendada õpitut. Suure pere vanemal on aga igapäevane kogemus. Mina oleksin suhtekorraldajana miljon korda efektiivsem. Ok, võib olla võtted oleksid mõnevõrra teised ja ma ei saaks Venemaad trepi peale istuma panna, sest ta läheb kogu aeg meelega nuuksuvale Ukrainale jalaga pihta ja kui ma häält tõstan, siis ta teeb näo, nagu ta ei teaks, milles asi.

Küll, aga ma pean suhteid siluma pidevalt. Eile näiteks, kui kaksikud kõrvaltoas mängisid ja ühel hetkel Vennas nutma hakkas, siis kõik kolm istusid põrandal, olid täpselt sama olukorras, aga tujud olid kardinaalselt erinevad. Vennas nuttis südantlõhestavalt, Piiga naeris südamest ja Noorsand tegi pahast nägu ja vibutas Piigale sõrme. Ma sain kohe ka aru, milles asi. Piiga võttis Vennase käest ära hambaharja, mille Vennas mänguasjakasti põhjast leidis ja Noorsand näitas välja enda pahameelt ülekohtu suhtes.

Kuidas selline olukord lahendada? Kui võtta Piigalt hambahari ja anda see Vennasele tagasi, samal ajal seletades, et ei tohi ära võtta, kuna tema mängis sellega esimesena, poleks midagi muutunud, peale selle, et nüüd oleks nutjaks pooleks Piiga ja Noorsand vibutaks ikka sõrme, kuid nüüd minu suunas. Selleks, et kõik antud olukorras rõõmsad oleksid, tuleks tuua teine hambahari, anda see Piigale, öelda Piigale, et ta esimese hambaharja Vennasele tagasi annaks, kuna see oli tema oma ja kiita Noorsandi, et ta nii tubli on, et enda pahameelt välja näitas. Kui ma oleks andnud hambaharja kohe Vennasele, ei olekski Piiga aru saanud, et nii ei tohi. Seega selliseid suhtekorralduslikke jamasid, kus ma püüan kõiki osapooli rõõmsana hoida, tuleb ette iga päev, mitu korda päevas ja ma õpin selles pidevalt juurde.

Noorsandi puhul on ka nii hea näha, kuivõrd vastane on ta igasugusele ülekohtule. Isegi siis, kui tegu pole ülekohtuga, vaid ta astub tuppa lihtsalt valel hetkel sisse ja teeb valesid järeldusi. See nagu need suudlusstseenid filmides, kus keegi astub sisse ja ehmunud musitaja jookseb pealesattujale järele, seletades, et see pole see, millena see tundub. Nagu näiteks eile, kui Piiga enda kummikud jalga ajas, aga enne seda Duplo klotsid kummikute sisse toppis, mis takistasid tal ringi käimast (tal on toakummikud, millega ta toas ringi tatsab). Et olukorda parandada, võttis Esileedi Piiga sülle, et kummikud ära tühjendada, mis aga Piigale absoluutselt ei istunud. Nii nagu talle ei istu riietumine, lahteiriietumine, pesemine ega ükski muu tegevus, mida meie läbi peame viima ja ta võitleb nende vastu väsimatult. Samal hetkel aga kui Esileedi vingerdavalt ja vääksuvalt Piigalt kummikuid jalast võttis, astus tuppa Noorsand, kes oma peas kiirelt kalkulatsiooni tegi ja järeldas, et see asi küll õige ei saa olla ning kiiresti Piigale appi tõttas ja hakkas klotse täis kummikuid kiirelt Piigale tagasi jalga toppima, ise samal ajal Esileediga tänitades.

Ma olen seega midagi Esileediga ikkagi õigesti teinud, kuna püüame ka ise alati õiglased olla ja kaksikud ei saa Noorsandi ees ühtegi eelist lihtsalt sellepärast, et nemad väiksemad on. Kui nad peavad midagi jagama, siis teevad seda võrdselt. Mis on aga kõige keerulisem asi üldse, sest lapsed ei ole eriti kannatlikud. Lihtsam on see, et meil oleks kõiki asju alati kolm.

Kolm on tänase blogi võtmesõna, sest lisaks sellele, et lapsi on kolm, olen ma kolm aastat ja kolm kuud pidanud ka seda blogi siin Delfi keskkonnas ja iga nädal rääkinud lugusid, kuidas meie perel läheb ja täna see siin on viimane iganädalane blogi ning edaspidi ilmuvad need siin vaid korra kuus. Te olete olnud tunnistajateks kõigi kolme lapse esimestel sammudel, esimestel sõnadel, minu vanemaks olemise saavutustel ja läbikukkumistel ja nende kajastamine jätkub ka edaspidi.