Midagi ei lõpe. Kõik läheb hoopis paremaks!
22.04.2017
Jaanuaris palusin ma teil vastata ühele küsimustikule ja hea meel oli näha, et nii paljud teist seda tegid. Mul oli vaja lihtsalt selleks, et ma teaksin, kes te olete, mis teid huvitab ja kuidas nii paljud teist saavad minu naljadest aru. Kui ma siin linnavahel poodides või kusagil nalja viskan, siis peale nalja pean ma tavaliselt silmad alla laskma ja teatan punastades, et ma tegelikult tegin nalja. No ei saada aru. Kuid, kes iganes mind isiklikult tunneb, siis te teate, et ma olen täpselt selline nagu end siin blogis kujutan ja ma ei ole karakter, vaid ma olen päriselt selline kohmakas suhtleja, kes itsitab eelkõige iseenda äparduste üle. Ma ei karda öelda, kui mulle miski ei meeldi. Mind on vähemalt korra viimase aasta jooksul muuseumist välja visatud (I KNOW!). Mind on vähemalt korra viimase nädala jooksul G4S turvamees läbi sõimanud ja ma olen aru saanud, et mul läheb suurepäraselt. Blogil läheb ka.
Blogil läheb nii hästi, et kõik koostööd, mis ma olen eelnevalt teinud, on rõõmsaks teinud mitte ainult koostööpartnerid, vaid ka nii paljud teist. Ma saan tänaseni teateid, kus tänatakse, et ma Bredenist rääkisin ja ega mul ei ole nende sooduskoodi. Ei ole. Aga äkki peaks sebima. See on ka liin, mida ma jään hoidma, et ma teen koostööd vaid firmadega, millest ma ise huvitatud olen. Ja eks tuntuse kasvades, tuleb ka rohkem pakkumisi ning see on minu jaoks dream come true. Mulle soovitakse maksta, või pakkuda midagi lahedat ja seda lihtsalt sellepärast, et ma teen midagi, mis mulle väga meeldib- ma saan kirjutada. Ütluski on, et hetkest, kui su hobi hakkab sulle sisse tooma, ei pea sa enam töötama päevagi. See on minu pikem eesmärk – et see blogi olekski see, mis võimaldaks teha muid asju, mis on praegu minu töö, hobina. Mulle väga meeldib minu töö veebitoimetajana, aga ma olen siiski kellegi teise palgal ja ühe otsusega võib palgatöötaja ju end tänavalt leida. See siin on midagi kindlat. Koht, kus mul on hea olla ja loodetavasti ka teil.
Kuid nagu ma rääkisin, siis iganädalased postitused Delfis lõppevad aprilli kuuga ära ja hakkavad seal ilmuma vaid korra kuus. See oli minu enda algatus, sest ma tundsin stagnatsiooni. Et ma hoidsin ühte kindlat turvalist joont. Tõenäoliselt pelgasin ma mingil määral ka anonüümseid kommentaare ja oli seline alateadlik soov kaitsta lapsi ja Esileedit, seega ei rääkinud ma nii palju nende ämbritest, vaid enda omadest. Siin, oma blogis saan ma olla palju avatum ja omanäolisem. Siin hakkab mu pere tuld ja vilet nägema. Siin ma paljastan tõelise Esileedi olemuse ja laste türannia, mille hirmus ma elama pean. Ok, võib olla mitte türannia, aga vahel, kui Noorsand lõunaund ei maga, siis õhtuti, kui ma teda üleväsinuna voodisse püüan lohistada, ta näpistab. Novot – esimene paljastus. Juba läheb. Ma tahan hakata tegema ka videosid, mitte mingeid regulaarseid vlogisid aravatavasti, aga kui ma kusagil põnevas kohas käin, siis miks mitte seda ka filmile võtta. Seda ma saan kajastada just siin ja enda Youtube kanalil.
Lõpeb ära ka koostöö Sportlandiga, kuhu ma kolm kuud terviseblogi saatsin. Eks ma tajusin ka, et ma eriti ei süngi nendega blogi mõttes. Minu blogi ei toiminud nende keskkonnas. Minu blogi toimib siin. Ma võin teha mingeid projekte väljapoole, millel on algus ja lõpp, kuid oma teekonda ja elu on mul kõige mõttekam jagada siin. Kuigi mind loeti ka seal ja varem, kui oli näha populaarsemaid nädala postitusi, siis minu blogid olid seal kogu aeg loetumate tipus, aga Sportland on siiski oma olemuselt nooruslik ja aktiivne äriettevõte ja see pole kuvand, mida mina kiirgan. Ma võiksin kirjutada noorusest pakatavalt või luua mingi karakteri, kuid see liiguks väljamõeldiste suunas ja see polnud ka minu eesmärk. Oma blogis olen mina ja see kas meeldib või mitte. Seega tegin ettepaneku järgi mõelda ja nemad arvasid samuti, et minuga ei jätkata. Saab keegi teine võimaluse.
Kuid tuleme tagasi selle küsitluse juurde, mis te jaanuaris täitsite, siis vastused, mis te andsite mulle on siin:
Kunagi tuleks natuke sügavamalt neid tulemusi läbi käia. Nagu näha, loevad mind ülekaalukalt naised ja eks see on mõistetav. Räägin ma ju peamiselt perest ja lastest. Kuid ma ise ei pea seda otseselt pereblogiks, vaid pigem ikka meelelahtusblogiks. Siin on neil naljakail avastustel, mis me iga päev kogeme sama suur kaal, kui sellel, et Piigal tuli silmahammas, või sellel, et Noorsand õppis pedaale väntama. Sel aastal parima blogi valimisel kandideerin ma ka mitte pereblogi kategoorias, vaid meesteblogi. Tehti eraldi kategooria, et julgustada mehi osalema. Mina kiidan väga. Ma olen üldse väga toetav, kui avastan, et keegi mees blogib ja püüan julgustada. Ma ei tahtnud pereblogi kategoorias osaleda, sest seal on blogisid, kes reaalselt on pühendunud sellele, et oma kogu oma pereelu näidata.
Igal juhul näitab see tagasiside ka põhjuseid, miks ettevõtted soovivad blogijate kanaleid kasutada, et enda toodet paremini pildile tuua. Naised teevad ju tegelikult pea kõiki ostuotsuseid. Ok võib olla mitte spinningu ja landi, aga kõik otsused – alates autost, lõpetades meeste spordikellaga. Naised annavad olulisematele ostuotsustele enda heakskiidu ja kusagilt tuleb see info hankida. Seega ongi tore, kui mina või Esileedimidagi eelnevalt ära katsetan. Eks ole. Esileedi ongi katsetamas hetkel ühte toodet, millest ta naeruväärselt suures vaimustuses on. Miks ta eile tund aega magamaminekuga venitas ja oli nördinud, miks me sellest varem midagi ei teadnud. Mis see on, sellest peagi. Ja mul ongi nii hea meel, kui ma saan teha koostööd firmaga, kes on enda toote või teenuses kindel. Kes ei ütle enne koostööd, et nad soovivad positiivset tagasisidet. Teadmiseks -ma negatiivset ei teegi, sest kui miski mulle ei meeldi, siis see on subjektiivne arvamus. See, et miski mulle ei meeldi, see ei tähenda, et see halb on. Kui firma teeb koostööd ja mulle miski ei meeldi, siis ma sellest ka ülevaadet ei tee, sest ma ei taha ega saa valetada.
Hetkel otsin ka kedagi, kes oleks nõus mu blogi kohendama. Ma sooviks siia uut kujundust ja kui teil on miski, millest te tunnete siin blogis puudust, siis andke märku. Üks asi, millest puudust tuntakse nagu ma aru sain, on arhiiv. Et te ei peaks kõiki lehti läbi lappama, vaid saaksite võtta näiteks 2015 jaanuari ja vaadata, mida ma siis kirjutasin. Kui on veel midagi, mis võiks lehel parem olla, siis kommenteerige kindlasti.
Kuid see blogimise tee on olnud minu jaoks väga palju pakkuv ja võimalusi loov. Kahjuks kolme lapsega pean ma palju võimalusi tagasi lükkama. Näiteks taheti mind eelmisel aastal mingi projekti raames saata nädalaks Rootsi koolitusele, kus räägiti mingil isaduse teemal (ma ei mäleta enam, mis seal täpselt oli). Ma olen korduvalt raadios ja teles pere teemadel rääkinud. Hetkel minu töö, kus ma olen https://www.facebook.com/Delfihomme/ toimetaja, on tänu sellele, et ma kirjutasin juba mitu aastat blogi ja soovisin eelmisel aastal Delfisse ühele ametile kandideerida, mis aga eeldanuks, et ma olen Tallinnas koha peal. Pakuti hoopis, et äkki ma sooviks olla puhkuse asendaja portaalis Elutark (muide, kes on Elutarga FB fänn, siis need hommikused mõtteterad, mis seal iga päev postitatakse, siis need on minu poolt). Kui Elutarga asi läbi sai, tehti mulle pakkumine minna sinna täiskohaga Homme portaali juhtima ja nad leppisid sellega, et esimene aasta ei saa ma olla 100% laste kõrvalt ning nägid minus potentsiaali ja ka viimane arenguvestlus oli vägagi positiivsetes nootides. See toimetaja töö ei ole lihtne ja seal on meeletult nüansse, aga see on siiski ka väga rahuldustpakkuv.
Ka tuli mul välja raamat, mis paljudel nüüdseks olemas on. Natuke on veel saadaval ka. Suur suur aitäh kõigile, kes selle soetasid. Kui me teeme suvel ühe kokkusaamise, siis võtke kaasa kindlasti ja ma kirjutan midagi ilusat teile sinna ka. Kel ei ole, aga sooviks, siis saab endale tellida SIIT. Mina selle müügi pealt enam sentigi ei teeni, aga ma lihtsalt ei taha üldse, et see jääk vedelema jääks. Aitäh siinkohal Heigole, kes on mitu raamatut ostnud ja kingib neid enda peatselt vanemaks saavatele sõpradele.
Ka saime me möödunud aastal võimaluse minna Lottemaale ja ma poleks ise nii noore Noorsandiga läinud, sest oleksin arvanud, et ta pole veel valmis. Ta räägib sellest siiamaani sellise vaimustusega. Meid kutsuti ka sel aastal ühte SPAsse, aga me ei saanud veel kevadel minna, kuna see asub Saaremaal ja eirnevatel põhjustel nii pikka reisi mitmeks päevaks me endale lubada hetkel ei saa. Loodetavasti sügisel. Pole ma ju elus kordagi SPAs käinud. Olen käinud, aga selleks, et tualettpaberi rulli hoidikuid seina külge kruvida (oli kunagi üks minu tööülesannetest).
Mis ma tahan öelda on see, et see blogi on avanud mulle hulganisti uksi ja pakkunud võimalusi ning ma pean selles tänama kolme asja – enda järjepidevust, teiseks enda perekonda, et nad nii värvikad ja erinevad on ning eelkõige teid, et te meile kaasa elate ja meie elust osa soovite saada. Reedel käisin ka Maamessil ja nii mitmed teist tulid mind kallistama ja lihtsalt tere ütlema. Oli tunne küll, et teen justkui õiget asja.
Püüan edaspidigi hoida blogi positiivsena. Ka edaspidi ei õpeta ma teid elama. Ka edaspidi ei räägi ma vastuolulistel teemadel, mis inimesed pöördesse ajavad, nagu pagulased, homoabielud ja vaktsineerimine. Ma olen ka edaspidi uudishimulik. Ma katsetan uusi tooteid ja räägin neist ka teile, kui nad on tõesti rääkimist väärt. Teen meie tegemistest videosid. Ja kuna ma toon blogi siia keskkonda tagasi, siis ma loodan, et te mõistate, kui ma lisan siia reklaami. Te ei pea neid klikkama, kuid need on alati abiks, sest kuulõpus lähevad peamiselt arvesse siiski need, millel klikatakse. Samas, kui sa tunned, et mu perel on niigi kõike piisavalt, siis ära kliki. Tule siiski lugema, kuid ära kliki. Ma tahaks alati tunda, et maailm on õiglane.
Väga armas postitus. Väga meeldib, et saan aru, et sa oled siin aus. Väga meeldiv on lugeda sinu ausaid mõtteid. Aitäh
Tere Henry.
Olen mees, 41 aastane, elan alevis (ehk maal), mul on nädala pärast kolmekuuseks saav tütar ning tuleme hästi toime. Ma ei ole kunagi olnud eriti kiire ja usin lugeja, kuid Sinu raamatu, mis mulle tütre 1-kuuseks saamise päeval kingiti, ahmisin selle sisse ühe nädalavahetusega. Lapse jõudmine perre on kõige ägedam asi maailmas, mis võib mehega juhtuda (naisega ilmselt ka), Sinu lõbusad, realistlikud ja õpetlikud lood on teinud selle veelgi lahedamaks. Aitäh Sulle! Sinu blogi avasin esimest korda pärast raamatu lugemist ja pean tunnistama, et paned mind jätkuvalt veetma aega lugedes. Jõudu Sulle ja Sinu toredale perele selle blogi pidamisel ja oma isa-kogemuste jagamisel! (PS, vabanda Sina-vormi pärast. Juba raamatu esimestest peatükkidest alates tundud kui kauaaegne kadunud sõber…)
Tere, Kalle! Aitäh nii sooja ja muheda kommentaari eest! Väga tore, et endast märku andsid ja tule ikka ja jälle 🙂