Kuidas meile meeldis Renault Grand Scenic, mida me paar päeva kasutada saime?

Piiga! Olemas. Vennas! Olemas. Noorsand! Olemas. Esileedi! Olemas. Mina olen ka olemas. Perega väljasõite tehes on alati see oht, et mu unustame millegi/kellegi maha. Kuna keegi neist ei näita tavaliselt huvi välja, kui kusagile minek on. Isegi, kui nad tahavad minna, siis piisab tolmurullist, mis uste avanedes, kusagilt nurgast välja lendab ja Piiga tähelepanu on hõivatud. Seega, füüsiline ülelugemine on alati kasuks.

Istun istmesse ja see on mõnus. Ma olen alati armastanud autosid, kuhu sa istud sisse nii, et sa ei pea kusagile urgu pugema. Nädalavahetuseks meile antud Renault Grand Scenic kõrgus on täpselt selline, et sa istud justkui tugitooli, mis on sinu pikkust ja suurust arvesse võttes tehtud. Kui ma masinat eelmisel päeval emale näitamas käisin ja ta kõrvalistmele istus, siis tema esimene küsimus ei olnud loogiline „Kelle auto see on?” ega „Kas te ostsite uue auto?”. Esimene küsimus, mis ta minu kõrvale istudes ütles, oli „Mis hinnaga ma endale sellise saaks?” Minu ema on riigitöötaja, kes rahaga kokku ei puutu, seega misiganes see hind oleks, jääks see talle kalliks. Kui ma kunagi rikkaks saan, siis ma ostan talle.
Vajutan autol start nuppu ja ma saan aru, et ma olen millestki valesti aru saanud. Helistan mehele, kes mulle auto tõi, et täpsustada üle, et ma millestki valesti aru ei saa, sest mulle jäi kõrvu, et nad toovad mulle diiselmootoriga auto. Mees vastas (perekonna nimest lähtuvalt pakun, et see mees on Henrik Sal-Salleri vend), et on täitsa diisel. Kõige vaiksem diisel, mida kuulnud olen. Vajutan uuesti start nuppu ja auto käivitub taas. Täitsa pekkis, mootorit on ka õues auto kõrval seistes vaevu kuulda. Sätin tooli paika ja silmad löövad särama, sest nii roolil, kui armatuuril on nii palju nuppe, mis tähendab, et nii palju avastamist. Ma olen suur tehnoloogiahuviline ja sukeldun auto digimaailma, sest keskkonsoolis on suur puutetundlik ekraan, kus on auto seadistamiseks miljon võimalust.

Nii, siit käib raadio seadistamine, siit saab valida armatuuri valguse erinevad värvid, siit. Järsku kuulen köhatust ja vaatan tahavaatepeeglisse. Seal istub Esileedi kahe turvatooli vahele litsutuna ja vaatab mulle etteheitva pilguga otsa. „Kas me võiksime sõitma hakata? Või tule istu ise siin toolide vahel!” Mul pole mingit soovi millegi vahel istuda, panen tagumise käigu sisse ja .. Kas sel autol on kõik lisad, mis üldse olla saavad? Mitte ainult ei läinud tööle tahavaatekaamera, vaid autol on kogu kere ulatuses kaugussensorid, mis näitavad, kui lähedal mingi takistus on. Nagu ma ütlesin, et mina olen tehnoloogiafänn ja kui on nupud, mis teevad midagi, siis mul on tundideks tähelepanu läinud.

Me sõidame Esileediga paariks tunniks sõbrale külla. Õnneks ta ei ela kaugel, sest auto mahutab tahaistmele küll kaks turvatooli, kuid ruum, mis nende kahe vahele keskele jääb, on pisut kitsas, et sinna mahutada täiskasvanud inimene. Esileedi istub küll ära, kuid pikka maad me sellega sõita just sel põhjusel ei saaks. Seega kolme nii väikse lapse puhul vaataksime me mõnd suuremat masinat.

See, et ma autoga sõidan, ei tähenda, et ma ei võiks uurida, mis autos veel toimub. Mis mulle väga meeldis, oli see, et käetugi keskkonsoolis oli liigutatav. Seda sai edasi ja tagasi libistada, et leida just sobiv asend. Minu jaoks on see väga vajalik lisa, sest ma sõidan palju Tartu ja Tallinna vahet ning istumisasend võiks ja peaks olema maksimaalselt mugav.

Sõites näppisin erinevaid nuppe ja lüliteid, taustaks Esileedi näägutamine, et ma võiks sõidu ajal sõitmisele keskenduda, kui järsku Jackpot! Tunnen, kuidas tooli seljatoes hakkavad liikuma rullikud, mis mu selga masseerima hakkavad. WHAT!? Tegelt. Kõik, mulle mitte ainult ei meeldi see auto, vaid me peame selle endale ostma. Aga ma just ütlesin, et me ei mahu kõik turvatoolidega ära… Ma ei tea, kas mind ei olnud kuulda, aga SELJATUGI MASSEERIB! Me peame selle endale ostma!

Mõtlen juba stressiga, et oleme kohe sõbrannal külas ja ma tean ette, et Esileedi sunnib mind sisse pererahvaga juttu ajama, kui ma miljon korda enam sooviksin jääda selleks paariks tunniks autosse ja selle erinevaid funktsioone avastada.

Mul oli õigus. Esileedile see idee ei meeldinud ja ma istusin tühja pilguga toas ja vaatasin unustavalt oma uut pruuti, kes nukralt õues vihma käes mind igatses. Tema lõhn, see kõik – ma ei tea, ma oleks Esileedi asemel mures, et ma suudan auto vastu selliseid tundeid tunda. Siiski umbes pool tundi enne minekut teatasin ma Esileedile, et ma lähen panen auto sooja. Küsimuse peale, kas vara pole veel, ütlesin ma veel ukse peal ajatu targa vastuse, et parem vara, kui hilja. Tõstsin asjad pagasiruumi ja selle ruumi järgi mahuksid kõik meie asjad ära. Välja arvatud kaksikute vanker. See ei mahtunudki ühtegi autosse ära ja eeldas bussi. Kuid kottide ja meie tavapärase tavaari jaoks oli ruumi luksuslikult.

Ma oleksin pidanud filmima end avastamas, sest kui üks auto on nii lisasid täis, siis on seal avastamist küllaga. Mängisin salongituledega, kui ühel hetkel avanes taevas – autol sõitis pealt katus ja avanes tohutu avar panoraamkatus. Sõna otseses mõttes oli peakohal kõik lahti. Ma võin vaid ettekujutada neid romantilisi õhtuid, mida me võiks seal toolides perseiitide sadu vaadates veeta. Kuid hetkel paistis sealt vaid hall taevas ja märg katuseklaas. Kes üldse ostab Eesti kliimas endale kabrioletti. Meil ühel naabril oli kunagi ja juba märtsis püüdis ta katuseta ringi sõita. Korra sõitis ja paar nädalat ravis kõrva- ja kurgupõletikku.

Aeg liikus halastamatult ja peagi oli Esileedi kolme lapsega valmis lahkuma ja tundus, et ta tahtis vist minuga tulla. Mis seal ikka, eks ma võtsin nad siis auto peale. Kõik autosse sätitud, teatas Esileedi, et äkki võiks tema ise koju sõita. Ühest otsast hea idee, aga teisest otsast ei viitsinud mina bussiga koju sõita, sest sinna lastetoolide vahele poleks mu üks kann ka ära mahtunud. Sättisin armatuuri valguse lillaks, panin peale sumeda loo ja sõit võis alati. Kõigi laste pilgud olid taevasse suunatud ja vaatasid läbi katuse klaasi, kuidas tänavalambid silmist mööda vuhisesid.

Koju jõudes tõstsime lapsed tuppa, kui Esileedi küsis: „Kuidas see massaaž tööle käis”. Asi selge, istus ta tooli ja teatas, et ta käib ära ja tuleb poole tunni pärast tagasi. Eriti mugav. Mina olgu siis see tohman, kes kõik lapsed peab riidest lahti võtma ja riided ära panema. Kuid enne, kui midagi öelda jõudsin, oli Esileedi juba käigu sisse lükanud ja eemaldus majast. Kurat, kus on Renault arenenud, käis mu peast läbi mõte. See ei ole mitte lihtsalt mugav auto, vaid ka on nad selle nii kuramuse ilusaks saanud. Kes iganes neil uus disainer on, hoidke teda.

Poole tunni pärast astus Esileedi esikust sisse ja naeratas mulle: „Nüüd saan ma sust aru küll. Juhiistmel on ikka hoopis teine tera.”

Kui ma peaksin andma hinnangu juhist lähtuvalt, annaksin ma väga head punktid. Kõik on mugavalt ja loogiliselt. See auto isegi ise pargib ennast. Müratase autos väga madal, kiirendus enam-vähem, küttekulu meie autoga võrreldes olematu. Kuid arvestades, et meil on kolm last, kes kõik on vanuses, et vajavad turvatoole, siis ei saaks me seda valida endale pere peamiseks autoks. Kui meil oleks kaks last, oleks see pereautoks väga tugev kandidaat. Teatasingi Esileedile, et me võiks selle pere teiseks autoks osta, sest varsti on meil see nagunii ees, kuna laste kasvades muutub Esileedi mobiilsemaks, kui kaksikud enam tissi ei saa ja me vajame kahte autot, kui ma iga nädal Tallinnas käin. See auto saab ametliku a mida henry teeb pereauto heakskiidu (see on päris auhind!), mööndusega, et kasutusel ei ole kolme lastetooli.

 

Kuid kõige tähtsam ja mida te küsisite mult kommentaariumis kõige enam – kas ees on ikka kaks topsihoidjat, siis jah, ette saab panna kaks topsi.

Kommentaarid

“Kuidas meile meeldis Renault Grand Scenic, mida me paar päeva kasutada saime?” on saanud 6 vastust

  1. C. ütleb:

    Küsiksin, aga mis auto teil praegu on, kuhu mahub kolm turvatooli? 🙂

    • T.T. ütleb:

      Honda FRV on selline auto, kuhu mahub 3 seljatoega turvaistet kõrvuti. Selliseid sõiduautosid tänapäeval kahjuks enam ei valmistata.

  2. Evelin ütleb:

    Sest Alhambra on väga hea suur auto. Taga kõik istmed eraldi. Olemas ka 7 kohaline!

  3. Sandra ütleb:

    Kusjuures, kui ma nägin telekast Renault reklaami, seal kus tüüp läheb autosse nö tööle ja ütleb, et ta ei pea enam kontoris istuma, vaatasin ka, et deeem, kui ilus…RENAULT?! What, Renault ei peaks ju ilus olema 😀 Vanade mudelite järgi. Igatahes mulle ka väga meeldivad.

  4. Timo ütleb:

    Minu meelest oli Grand Scenicus just HÄMMASTAVALT vähe ruumi.

    • henry ütleb:

      tohoh. Ma paksu mehena mahtusin sinna imeliselt ära ja ei tabanud kordagi mõttelt, et peaks/võiks suurem olla. Kahe lapsega minu arust ideaalne. Kuid loomulikult oleneb millega võrredla. Meie Ford Galaxyga võrreldes on tõesti ruumi oluliselt vähem, kuid samas meie eelmise auto Kia Sportagega tunduvalt rohkem ja just sellega ma eelkõige võrdlesingi.

Vasta C.-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Päevaküsimus

Kas pigem ootamatu pettumuse olukorras

Loading ... Loading ...

Otsi

Arhiiv

Liitu uudiskirjaga

FB ja IG seab aina kitsendusi, kui paljude inimesteni mu sõnumid ja postitused jõuavad. Jäta palun enda e-maili aadress, sest ma plaanin korra nädalas (või paari nädala tagant) saata mailile ühe uudiskirja, et sa ei jääks väikesest meelelahutusest ilma lihtsalt sellepärast, et FB nii otsustas. Luban, et need jäävad ainult minule ja ma ei levita neid kellelegi, ega hakka ka saatma spämmi. Luban olla viisakas ja vastutustundlik.

Loe ka neid lugusid

  • Pe**e, t**a, f**k ja teistest vahvatest sõnadest

    Kuna eile oli FB seinal juttu ropendamisest, siis ma mõtlesin, et kirjutaksin natukene meie pere filosoofiast sel teemal. Ma ei ole kunagi eriti suur ropendaja olnud. Mul on…

  • Miks te endale koera soovite? Peamiselt laikide pärast!

    Kuna mul pole mingit skandaali teile vahendada (tegelt üks on, aga sellest ma ei räägi), siis minu jälgijaskond on üpriski stabiiline, väikese tõusunurgaga ülespoole. Iga kuu tuleb mõnikümmend…

  • Midagi hoopis teistsugust

    Postitus valmis koostöös GoGoNanoga Ma huvi pärast vaatasin, et millal oli minu esimene koostöö GoGoNanoga ja kui mu blogi mulle ei valeta (vabalt võib), oli meie esimene koostegemine…