Isa blogi: See on väga veider, kuidas isaks olemine muudab mehe hoiakut erinevate asjade suhtes

22.12.2016

See aasta on mulle olnud väga hea aasta. Välja tuli raamat. Ma alustan ja lõpetan aastat sama arvu lastega, mis on eriti ootamatu. Nii see, et kõik elus on, kui ka see, et eriti viljakas Esileedi uuesti rase pole, on ju aasta kokkuvõttes väga hea.

Vaatasime Esileediga siin telerist seda saadet, kus oli viis abivajajat ja kui varem olen ma neid vaadanud muude toimetuste kõrvale, siis seekord tõmbasin ma pidevalt paralleele ja ma arvan, et ma ütlesin Esileedile iga loo järel, et küll on mul ikka hea meel, et meie lastel hirmsaid haiguseid ei ole. Sellised hetked panevad mõistma, kui suur asi on see, kui su lapsed on terved. Jah, Noorsand nokib 90% ärkvelolekuajast nina ja iga kord, kui Vennasel palavik tõuseb, on meil hirm, et midagi tõsist on lahti, kuid see ei ole võrreldavgi sellega, et su laps peab kaks aastat haiglas veetma, või et iga liigutus võib reieluu pooleks murda. Vähim, mis me teha saame, on anda enda panus, et nende elu inimväärsemaks muuta.

Sel aastal on üldse meil heategevust olnud rohkem, kui kunagi varem, sest nagu ütlesin, lapsevanemaks olemine muudab inimest. Eelmise kodu naabruses elas üks perekond ja iga päev kõndis see seltskond meie majast mööda – umbes 40-aastane poeg ja vananevad vanemad, kelle samm ei olnud enam eriti kiire. Kuid iga päev nad kõndisid ja tundus suisa, et seda tehti olenemata ilmast. Ma mõtlen neile sageli, sest poeg ei olnud tavaline, vaid ta oli natuke küürus, ei vaadanud kunagi otse kellegi suunas ja tundus, et ka tema maailmapilt on tavainimesest erinev. Mõtlen seetõttu, kui suur mure on vanematel, et mis saab nende pojast siis, kui neid enam ei ole. Seepärast kinnitasin ka omapoolse toetuse MTÜle, mis tegeleb nende eest hoolitsemisega, kes ise enam hakkama ei saa.

Mina pooldan väga ühe õpetlase ütlust, kes ütles, et kõik, mis sa teed, teed sa endale. (Ei, oota. See oli ikka Eda-Ines.) Kuid ma olen ammu loobunud glamuuri ja staatuse tagaajamisest, sest jällegi, isaks saades muutus mu arusaam olulistest asjadest. Natuke on ka Esileedi abiks, kui ma ei saa aru, et miski on väga oluline. Näiteks oli meil siin suurem diskussioon, missugused turvatoolid kaksikutele osta. Kel ei ole lapsi, siis teadke, et heade ohutustestide tulemustega toolid on sigakallid. Aga Esileedi tegi selgeks, et kuidas me võiksime ennast tunda, kui peaks midagi juhtuma ja meie ei teinud enda poolt kõike, et lastel turvaline oleks. Kõige tähtsam minu jaoks ongi perekonna ohutus ja heaolu.

Kuid kodus olles on seda keeruline tagada, sest Noorsand on avastanud endas peidus olnud arhitekti ja tegeleb suure osa ärkvelolekuajast ehitamisega. Kuid ta pole selline hea arhitekt, vaid selline hullu soengu ja hullumeelse pilguga, kes loob asju öösiti äikese saatel, sest tema ehitised, mida ta „robotiks” nimetab, ongi just sellised. Ta pole suurem asi insener ja kõik tugevusarvutused ehitise püstipanemisel on tegemata, sest tema ehitised koosnevad patjadest, toolidest, pehmetest ja kõvadest mänguasjadest. Sageli kasvavad need ehitised tema enda peast kõrgemaks ja ehituse loogika ei ole, et kõvad asjad all ja pehmed peal, vaid seal puudub igasugune korrapära. Iga mingi aja tagant vajub see aga mürinal kokku ja õnneks pole keegi sellega veel haiget saanud.

Ka pean ma iga päev kriminalisti mängima. Pole harv juhus, kui kõik kolm last on korraga põrandal ja üürgavad kõik nutta. Nende valunutt on solvumisnutust hoopis erinev ja ma saan aru, et asi pole valus. Hoopis kõik kolm on avastanud, et nad kõik tahavad mingi konkreetse mänguasjaga täpselt ühel ajal mängida. Siis tulebki mul kriminalist olla ja välja uurida, kes mänguasja esimesena leidis ja mul tuleb luua ka ajakava, kui kaua keegi mängida saab, et kõik selle konkreetse vidinaga mängitud saaks. Sellepärast peab meil ka kõike kolm olema. Meil ei ole kõike kolm, aga võiks olla küll. Oleks elu kordades lihtsam.

Abivajajate aitamine tekitab hea tunde ja me toetame neid mitte ainult sellepärast, et neil parem oleks, vaid et parem oleks ka meil. Kes ei usu, tehke proovi. Aga me hakkame siin siis jõuluhullusega pihta. Lähme oma kolme lapsega pikki maid sõitma (üle viie km on kolme lapsega, kellest üks ei talu autosõitu, väga pikk maa) ja lähedastega trehvama. Äkki trehvame kusagil teiega ka. Visake siis käppa!