Isa blogi: Kui ma olin väike, siis ma kartsin suuri poisse – a mida henry teeb?

Isa blogi: Kui ma olin väike, siis ma kartsin suuri poisse

1.12 2016

dsc_0541Sellepärast, et meie maja juures, kus me elasime oli üks tropp, kes hängis nooremate poistega ja parim viis endale autoriteeti teenida, on näidata oma ülemvõimu. Mina võisin olla umbes 11 ja see kiusaja oli ehk kusagil 17 ja kui ma kaugelt nägin teda seal nurga juures suitsu tegemas, käis minust jõnks läbi, aga kuna mind juba nähti, siis ei olnud võimalik ka ümber keerata. Ma ei tea, kui üldteada tuntud tõde see on, aga paksud lapsed ei jookse eriti kiiresti.

Tema lemmik teistele ülemvõimu näitamise viis oli panna kiusatav sirgelt seisma ja teha pöörde pealt jalalööke sentimeetri kauguselt näost, et näidata kui osav ta on. Vahepeal tegi ta valearvestusi ja põngerjas sai lataka vastu nägemist, mis oli ka kiusajale ehmatav ja hakkas kohe vabandama ja ähvardama, et ta oma vanematele ei räägiks, sest muidu saab järgmine kord hullemini. Naljakas oli see, et keegi ei rääkinudki. Mindi valutava põsega nuuksudes koju ja kannatati tema terrorit.

Ma mäletan ka mõtet, et aasta veel, siis saab see läbi, sest siis ta on 18. 18-aastaselt peaks ometi ju inimesele mõistus pähe tulema? Nii veider, kui see ka polnud, siis järgmisest aastast said tõepoolest ümbruskonna noored kergemalt hingata, sest kiusamised lõppesid. Seda küll seetõttu, et ta kolis kusagile ära. Aga minu jaoks justkui kinnitus uskumus, et 18 aastaselt tuleb inimesele mõistus pähe…. mis aga pole absoluutselt tõsi, sest kui sa oled tropp, siis ei muutu midagi. Kui sa oled tore inimene, siis oled sa tore ka täiskasvanuna. Ja kui sa oled lapsik, siis sa oled seda ka siis, kui sa oled 35. Jah, ma räägin endast. Osadele inimestele tuleb mõistus pähe ja lõpetatakse enesehävituslik elu, kuid kui me räägime iseloomust, siis nendega kipume me jääma, olenemata vanusest.

Ma olen 35, mul kolm last, kes mind ilgelt targaks peavad ja ometi iga kord, kui keegi neist puuksu laseb, ajab see mind itsitama. Ma ei tea, kas Esileedi kutsub korrale rohkem mind või lapsi ja seal me siis neljakesi istume silmad maas ja lubame, et me enam nii ei tee. Kui Esileedi võib lastega istuda rahulikult ja klotse üksteise peale laduda, siis mina pean pidevalt endaga võitlema, et ma seda torni, mis me nüüd valmis ladusime, ümber ei lööks ja laua peale Godzilla moodi röökima ei roniks. Kuna lapsed veel ei tea, kes on Godzilla ja ei peaks vist seda uppi ajamist ka naljakaks, vaid kurvaks, siis ma pole seda ka teinud. Seega ma lõbustan end muudel viisidel – panen endale lego klotse silmade ette või laon neile pea peale ja naudin laste tähelepanu, kes mind maailma kõige naljakamaks inimeseks peavad. Ma ei tea, kes olen mina, et nende arvamust ümber lükata… võib olla olen siis ka…

Tihti küsib Esileedi, kas see on ikka hea mõte, kui ta tabab mind midagi tegemas. Loomulikult on see hea mõte ja see tõenäosus, et see tulekustuti mulle või mõnele lapsele pähe kukub, on väga väike. Noh, see on küll olemas. Ok, sul on õigus, see ei ole hea mõte. Mulle on Esileedi näol filtrit vaja, sest ma ei ole veel täiskasvanuks saanud. Kui ma peeglisse ei vaataks, arvaks ma vist siiamaani, et ma olen 18 ja käiks vana keskkooli juures hängimas. Võib vaid ette kujutada, kuidas lapsevanemad end tunda võiksid, kui nad näeksid oma laste seltskonnas paksu habetunut ranitsaga keskealist meest, kes ei taha tunnistada, et oleks aeg täiskasvanuks saada.

Noorsandil on praegu tekkinud nõme periood, kus ta küsib midagi, näiteks juua ja kui ta ei saa seda kohe, siis järgmisel hetkel karjub ta täiest kõrist „JUUUUAAA!!”, justkui oleks probleem olnud selles, et keegi teda ei kuulnud. Kust tal see tuleb, ei kujuta ma ette. Lasteaias ta ei käi ja ometi on ta kusagilt võtnud pähe uskumuse, et karjumine kiirendab protsessi. See süveneb eriti siis, kui ta on kõht tühi, või ta jääb uniseks. Kuid Esileedi õde, kes meil külas oli, lahendas müsteeriumi, kui Noorsandi dinosaurus (möirgav mina) mööda elamist taga ajas. Ta teatas, et Henry, nüüd me siis oleme lahendanud mõistatuse, miks Noorsand röögib. Ma olen tõesti vahel vali ja unustan ära lastevanemate elutõe- lapsed ei tee seda, mida me ütleme neile, et nad tegema peaks. Lapsed teevad seda, mida meie teeme.

On olemas ütlus, et poisid jäävad poisteks, aga mulle tundub, et mina olen mingi ekstreemne kinnitus sellele väitele. Õnneks lapsed pikendavad seda võimalust olla mänguline, kuid samas on Esileedist kahju, et ta nelja titte kantseldama peab. Aga noh, nii heas kui halvas, eks. Kuid ma polegi kunagi öelnud, et ma mõistlik olen. Ma teen sageli ebamõistlikke otsuseid, mis on ka mu raamatus kirjas, mis Rahva raamatusse 6-st detsembrist „Isa blogi” nime all müügile tulevad, kus ma räägin minu esimestest sammudest isana ja iga peatükk lõpeb Pere ja Lapse poolt lisatud kommentaariga, kuidas siis selles situatsioonis mõistlikum käituda olnuks. Väga praktiline raamat kõigile, kel laps ja hea äratundmine kindlasti neile, kel lapsed juba suuremad. Ja seal on lohutust neile, kes mõnikord tunnevad, et nad ebaõnnestuvad lapsevanematena. Nalja saab ka.

Sulle võivad meeldida ka need postitused:

Eelmine postitus Järgmine postitus

1 kommentaar

  • Kätlin

    01.12.2016 at 14:02

    Kirjutasin kiusamisest siin :https://elulalalill.wordpress.com/2016/10/12/kiusamisest/
    Aga jah, mehed jäävad ikka lastemeelseteks – meil on täiesti normaalne, et 25a, 10a ja 5a jooksevad suvel ümber suvila ja pritsivad üksteist veega…või talvel mägivad lummetõukamist…

Jäta kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga