Isa blogi: Esileedi tobedad nõuded laste riietamisel

17.11.2016

Kui me mõtleme, mis meile talvega kõige negatiivsem tundub, siis esimesed mõtted oleks ehk külmus, kommunaalarved kallinevad, libedus, lühikesed päevad ja muu seesugune. Kuid üks asi, mida me unustame mainida, on neist kõige hullem. Seda mõistavad vaid väikeste laste vanemad. Selleks on riietumine. Väikeste laste riietamine on kohutav. Kui nad mõistaks ise, et vingerdamine pikendab seda agooniat, mida riietaja ja riietatav tundma peavad ja lihtsalt lõpetaksid. Aga ei. Visklemine, vingerdamine, vehkimine, lödilt vedelemine. Kõik need märksõnad ilmestavad riietatavat last.

Mäletan, kui ma alles alustasin oma laste riietamis- ja lahtiriietamiskarjääri (kõlab päris perversselt) ning püüdsin Noorsandi riietada, siis vangutasid ümbritsevad inimesed pead ja tõdesid, et ma pole vist väiksena piisavalt nukkudega mänginud ja Esileedi puhul oli näha, et nukkudega mäng oli tema lemmik ajaviide. Ma mäletan, kui see märkus esimest korda tehti, siis mu kõrvad kuulsid seda, mida nad kuulda tahtsid ja ma vaatasin imestunult Esileedile otsa, et mõista, mida see kommentaar nüüd tähendama pidi. Esileedi on kohati sama rikutud nagu minagi ja sai eksitusest aru ning teatas naerdes, et ma kuulsin sõna nuku asemel kindlasti sõna noku. Igal juhul oli mul uhke meel, et lapsepõlves ei olnud kumbki mu lemmik mänguasi. See tuli alles teismeeas. Siis ma avastasin n…. nukud.

Kuid elusa lapse riietamine on vaevalt sarnane nuku riietamisega, sest nukk püsib ühe koha peal. Nukk ei tüdine poole tunniga ära, mis mul kulub tavaliselt Noorsandile ühe sõrmiku kätte panemiseks. Esileedi küll ei märka, aga alati, kui me kodust Noorsandiga kusagile läheme, siis minnes on tal alati kindad käes. Mitte kordagi pole ta koju tulnud kindad käes. Minu jaoks on nende kätte saamine umbes sama raske nagu lambaliha ideaalse küpsuse saavutamine. Võimatu. Kas toores või tallanahk. Muid valikuid pole.

Noorsandi on võimatu riidesse saada ka seetõttu, et tal on tõsised keskendumisraskused. Või õigem oleks öelda, et ta keskendub alati valedele asjadele. Ta jääb vaatama näiteks reklaami telekas, ta avastab, et tal on traktor diivani all, mis tuleb kohe kätte saada, ta jääb uurima, lindu, kes akna taga lumes püherdab. Teda hakkavad kõik muud asjad huvitama hetkest, kui aeg on riidesse panna. Esileedi sõnade kohaselt olen ma täpselt samasugune.

Tegelikult võiks riietumine olla lihtne: müts silmini pähe, jope kiirelt selga ja autosse. Kuid on üks takistus ja selle takistuse nimi on Esileedi. Alussärk, kampsun, soe pesu, püksid, sokid, jope, sall, müts, kindad, saapad ja nüüd võime minna. Tavaliselt, kui mina teda riidesse panen, sekkub Esileedi juba siis, kui ma alles alussärki talle selga panen, sest ma olen juba näost punane ja endast väljas, sest Noorsand ei tee üldse koostööd. Tuleb, võtab Noorsandi enda sülle ja vähem, kui tunniga on ta riides. Kuidas ta seda küll teeb? Kui ma oleks riiete disainer, teeks ma noorsandile kõik riided 45 varrukaga. Küll ta käed ühe ikka üles leiavad.

Ükskord mulle öeldi, et ma teen Noorsandi eest liiga palju ära, et võiks lasta tal endal riietuda. Katsetasin. Tuli imeliselt välja ja ma olin temaga autosse minemas, kui tee peale jäi üks takistus. Jep, Esileedi. Tema standardite kohaselt ei peaks alussärk jope peale käima ja saapad peaks olema mõlemas jalas. Mida iganes. Me plaanisime minna siia samma külapoodi, kes meid ikka näeb. „Veeriku Coop pole külapood”, teatas Esileedi Noorsandi pükse õigetpidi keerates.

Kuid ega ka kaksikute riietamine meelakkumine pole. Igasugune kinnihoidmine on nende jaoks justkui häbiasi. Nii, kui ma riietumiseks ühe neist sülle võtan, hakkavad nad end vibusse viskama ja häälekalt märku andma, et justkui teatada, et „vii mind Esileedi kätte! Las tema riietab!” Vähemasti sellisele järeldusele olen ma jõudnud. Esileedi ei usu, et see kisa seetõttu on, aga loodan, et selle blogi ajaloo jooksul olete te mõistnud, et perekonnas olen mina see mõistuse hääl. Eks?

Blogi Facebooki lehel oli küsimus, et kuidas me neid kõiki kolme riidesse saame, kuna tal olla ka ühe lapsega selg märg? Läbi nutmise. Läbi karjumise. Ära lösuta, seisa sirgelt! Ära hoia oma käsi nagu makarone! Palun ära vingerda, ma ei saa su mütsi ilusti! Kus su pöial on? Ära pane käsi rusikasse! Kui sa seisaksid korraks sirgelt, oleksime me ammu valmis! Lõpuks läbi suure kära saame me valmis ning ma olen riides. Nüüd tuleb hakata ka lapsi riietama.

Kuid minu üleskutse kõikidele lasteriiete tootjatele on, et eelistus number üks riiete puhul oleks see, et need käiks kõik üle pea. Lihtsalt selga tõmbamise vaev. Eelistus number kaks oleks trukid. Kolmandale kohale platseeruvad lukud. Ma tahtsin kirjutada, et neljandaks oleks nööbid, aga ei. Nööbid tulevad alles 10439ndal kohal, sest vingerdaval lapsel on neid võimatu kinni panna. Kohutav.

Muide kõik see, mida ma noore ja rohelise isana kogema pidin, on kirjas ka nüüd raamatus, mida saab veel tellida viimased neli päeva. Siis on kõik. Siis on ettetellimise aeg läbi. Kuna trükitakse väga limiteeritud kogus, oleks mõistlik kõigil soovijatel see kiiresti ära tellida. Raamat on minu kogemustest oma esimese lapsega (Noorsandiga) kuni kaksikute sünnini ja iga peatükk lõpeb spetsialisti soovitusega, kuidas oleks mõistlikum antud olukorras käituda. Seega, miks õppida enda vigadest, kui saab õppida minu omadest?