Isa blogi: Enne, kui klõpsatus käib, tuleb ju kõht sisse tõmmata ja kael sirgu ajada, et vältida topeltlõuga

13.10.2016

Minust ei ole ühtegi pilti sellest ajast, kui ma olen alla 11-kuune, sest mu ema väidab, et minust tehti rohkelt fotosid, kuid meie koer, kelle nimi oli Hipi, sõi need ilmutamist ootavad filmid ära. Ainukesed asjad, mida ma tean, mida koerad söövad, on kont ja kodutööd ning see kodutöö väide on alati vale.

Kuid ema vannub käsi südamel, et täpselt nii see juhtus. Seega ma ei teagi, missugune ma beebina olin. Esimesed pildid minust on ajast, kui ma olin 11-kuune ja ma olin laps nagu laps ikka. Silmad suured nagu tõllarattad ja pidevalt sellise üllatunud näoga, nagu oleks keegi mulle just rääkinud täiesti jaburana näiva jutu, kuidas koer mu pildid puruks näris.

Kuid ka vanemast east ei ole minust eriti palju pilte, sest ülekaalulised inimesed ei soovi eriti piltidele jääda. Enne, kui klõpsatus käib, tuleb ju kõht sisse tõmmata, kael sirgu ajada, et vältida topeltlõuga ja ka selg võimalikult sirgeks ajada, et kogu see aastatega kogunenud ülekaal kuidagi kogu keha peale natuke proportsionaalsemalt ära jaotada. Kuid enamjaolt ei hoiatata pilti tehes ette ja tulemus on alati üks ja see sama vaatepilt, mis nina krimpsutama ajab.

Seepärast on mul hea meel, et mina olen meie pere peamine pildistaja. Ma ei taha küll öelda, et Esileedi teeb halbu pilte, sest ta on teinud mõned, mis on imelised, aga tal ei ole oskust inimesi piltidel ilusamaks pildistada. Vähemalt mind mitte ja ta ei julge kunagi mind pildistada, sest see tulemus ei ole kunagi selline nagu mulle meeldiks. Seega on aparaat suure osa ajast minu käes ning kui mu lapsed kunagi oma lapsepõlvepilte vaatavad, siis ei reeda suurt midagi, et ka mina nende elus osaline olin.

Õnneks on tehnika arenenud ja enamus meist enam filmiga fotokaid ei kasuta. Nüüd võimaldab isegi telefoni mälukaart teha tuhandeid pilte ning on võimalus pildistada kõike, mida hing ihkab ja kui ma ükspäev hakkasin enda pilte läbi lappama, siis ma mõistsin, et piltidest 99,99%-l on mu lapsed. Noorsand mossitamas, Noorsand naermas, Noorsand tõsine, Piiga keelt näitamas, Piiga kukal, Vennas oksendamas, Vennas piigale kruusi pähe asetamas jne. Mul pole isegi ühtegi pilti toidust, mida ma söön ja iga endast lugupidav Instagrami kasutaja peaks alati enne esimest ampsu pildi klõpsama. Ma sõin eile Esileedi tehtud pannkooke, aga ma ei pildistanud seda. Ennekuulmatu! Kuid varem mul oli ju muudest asjadest ka fotosid. Kui minu elu keskpunktis ei olnud lapsed, pildistasin ma ju muid asju ka. Ma küll ei mäleta mida. Tõenäoliselt toitu, mida ma taldrikule kunstipäraselt sättisin.

Loomulikult võiks ju muid asju ka nüüd pildistada, aga isana oled sa nii uhke iga väikese asja üle, mida su lapsed teevad, sest tegemist on ju otseses mõttes minu enda loominguga. Ok, Esileedi oli ka natuke abiks, kui ta nendega seal 9 kuud oma keha jagas ja siis mitu tundi neid põrguvalude käes välja pressis, mis on ainult võrreldav selle valu ja raskusega, mida mehed tunnevad, kui neil on 37,2 kraadine palavik. Jube. Ma mõistan teid sünnitavad naised. Ma mõistan seda ängi, mida te läbi peate elama. Heh, ma juba kujutan seda ette seda Esileedi etteheitvat pilku, kui ta seda postitust loeb.

Ok, ma pole küll uhke päris iga asja üle, mida mu lapsed teevad, sest ma kutsun neid päris palju korrale. Kui näiteks Noorsand iga kord kaksikutest mööda joostes neid “kogemata” põlvega riivab. Kui Piiga jälle mingi jälkuse diivani alt avastab, mis sinna mitu päeva tagasi veerenud on ja selle suhu paneb. Kui Vennas end söögitoolis püsti ajab, et end kõrval toolil istuva Piiga toolile vinnata. On asju, mida ma tahaks, et nad pigem ei teeks, sest peapõrutuste ja muude erinevate vigastuste oht on seeläbi pidevalt õhus. Kuid samas just need olukorrad toodavad parimaid pilte. Kahjuks enamikke ma ei saa teiega jagada, sest meie lapsed on lisaks kõigele muule ka veendunud nudistid, kelle üks peamiseid eesmärke on vabaneda riiete kammitsaist. Aga mind see pildistamast ei sega, sest ma pean leppima, et ma ei saagi kõiki pilte jagada, kuigi ma nii tahaks, sest meil on Facebookis maailma lahedaim jälgijaskond, kes oskavad hinnata, kui toredad lapsed olen ma siia maailma loonud. Ok, Esileedi oli ka abiks. Lõpupoole.

Aga ma siiski tahaks, et kui lapsed kunagi oma lapsepõlvepilte vaatavad, siis nad näeksid, et neil on isa ka olemas. Mitte ainult juttude järgi, vaid ma olin päriselt seal. Ma ju loen neile raamatut, nad turnivad lõputult mu seljas, laulan ja teen nägusid. Ei ole ainult Esileedi. Jällegi, mul on miljon pilti Esileedi rasedusest ja mitte ühtegi fototõestust sellest, et mina need lapsed eostasin. Seega, mul on aeg endaga sõbraks saada ja hakata tähelepanu pöörama ka endale, et pildile jäämine oleks kergem. Ma tean, et mu lapsed on mulle olulised, kuid mina olen ka ja ma olen tähtis ka oma abikaasale ning lastele. Seepärast sean ma alates selle nädala laupäevast iga nädal endale eesmärke, et ennast rohkem armastama hakata ja kajastan enda tulemusi igapäevaselt sotsiaalmeedias.