Isa blogi: Ja polegi midagi parata, nüüd koristame lapsega tänavalt konisid – a mida henry teeb?

Isa blogi: Ja polegi midagi parata, nüüd koristame lapsega tänavalt konisid

22.09 2016

bacdb57e2f61166cdb-75683135Ma ei tea, kes ma olin enda eelmises elus, kuid ma tean vaid viisi, kuidas ma ära surin. Õigemini ma ei tea viisi, vaid ma tean, keda süüdistada enda surmas. Sääski. Kuidas muidu seletada mu eriti suurt põlgust sääskede vastu. Ma ei rahuldu kunagi sellega, et ma sääse enda pealt ära ajan, vaid ei lõpeta enne, kui ma olen ta maha löönud. Ka sellest ei piisa. Ma pean laipa ka nägema.

Ja kui ma lõpuks näen ta elutut keha, alles siis võin rahulikult päevaga edasi minna. Isegi, kui ma näen sääske kohas, kus ta mind ei häiri, häirib ta mind ja ma väga loodan, et jumala käsk, mis keelab tappa, ei käi nende elukate kohta, sest sellisel juhul pole mul küll midagi head peale surma loota.

Sarnast vastikust, nagu minna tunnen sääskede vastu, tunneb Noorsand prügi vastu. Siit ka minu palve kõikidele ja eelkõige suitsetajatele- palun visake enda prügi ja konid prügikasti. Liialdamata, meil läks Noorsandiga poes 40 minutit. Sellest 25 minutit koristasime temaga poeesist. Nii, kui ta näeb maas midagi, mis tema silmis kvalifitseerub prügiks (kõik, mis ei ole asfalt), siis ta haarab pikalt mõtlemata selle kätte, teatab mulle, et see käib prügikasti ja juba ta jookseb koni näpu vahel lähima prügikastini. Misiganes põhjusel ei võta ta kunagi korraga kahte prügi kätte, vaid käib ja tassib neid ühekaupa. Sel päeval oli seal vist mingi suitsetamise võistlus ja ma ei ole kindel, kas sellisel võistlusel võitjad olla saab, aga maja esine oli konisid ja muud prahti täis.

Ma ei saanud talle ka öelda, et ära viska seda prügikasti, sest kuidas selgitada, et räpane õu on normaalne ja selle puhastamine mitte. Selles mõttes olen vist ka ise talle eeskuju pakkunud, et ka mina korjan näiteks maast jäätisepaberi või kohvitopsi üles ning viskan lähimasse prügikasti, kuid ma ei ole kunagi läinud nii kaugele, et konisid maast korjata. Seega, ma ei keela tal prügi üles korjata, kuid mul oleks nii suur palve- mul on kodus kaks last veel, kes meid koju ootavad, olge meile abiks ja visake enda prügi prügikasti. Siiski ma püüan alati konidest mööda kiirustada ja püüda ta tähelepanu millelegi muule suunata, kuid alati see ei õnnestu.

Üks asi, kuidas ma saan protsessi kiirendada, on parkida võimalikult poe ukse lähedale, et katta väiksem ala, mida koristada. Kuid siin ei ole ma üksinda ja ukseesiste kohtade peale on parklas alati suurem konkurents. Vaevalt nende põhjendus ukse ees parkimiseks oleks soovimatus teiste prügi koristada, aga see on minu põhjendus, sest igal muul põhjusel pargin ma meeleldi oma auto kõige kaugemasse nurka, et ühendada ebameeldiv (poes käimine) kasulikuga (liikumine). Pluss ei ole sellisel kohal hirmu, et keegi oma auto uksega sinu auto ära rihib. Vähemasti ma arvasin nii. Kuid ainus koht, kus ma olen uksele korraliku mõlgi saanud, oligi parkla kõige kaugema koha peal, kui üks teine ülekaaluline inimene, kes soovis samuti parkla jalutust trennina võtta, parkis end tühjas parklas kohe minu kõrvale ja nii, kui ta ukse lahti tegi, virutas tuuleiil talt ukse käepideme käest ning vajutas mõnusa sügava vao mu auto ukse keskele.

Aga trenni ma pean tegema, sest mu lapsed on aina aktiivsemad ning kui kõik kolm erisuunas minema pistavad, on tükk tegemist, et nad kokku koguda. Õnneks on kaksikud juba piisavalt suured, et nendega saab ka natuke pikemalt õues käia. Kui varem sai heal juhul siis, kui nad magasid, siis nüüd saab nendega käia just siis, kui nad on ärkvel ning me püüame igasse päeva mahutada ühe tunnise jalutuskäigu. See tund aega on selline nibin-nabin pikkus, sest kusagil 40ndal minutil on kaksikutel kohapeal istumisest villand ning tavaliselt viimased kümme minutit astume me Esileediga pikki samme, et nuttev paar koduni toimetada.

Täna on meil vapper plaan minna kogu suure perega kaubanduskeskusesse. Miks? Ma ei tea. Ma arvan, et see on mingi ennasthävitav joon, mis lastevanematel välja lööb, kelle elu sisuks on jäänud ainult laste kasvatamine ja nad teevad alateadlikult asju, mis neid ja lapsi hulluks ajavad. Kuid tegelikult ma tahaks näha Vennase niigi suuri silmi veel suuremaks minemas, kui ta näeb elus esimest korda uisuväljakut puhastavat autot.

Tahaks tunda end perekonnana, kui ma kodust välja lähen, sest praegu on alati nii, et üks on lastega kodus, samal ajal, kui teine toimetusi teeb. Ma tean juba praegu ette, et see ei ole hea plaan ning ma tõenäoliselt kahetsen seda, kuid see on viga, mida ma plaanin täna teha. Loodan, et meid tuleb siiski sama palju koju, kui kodust väljub. Teine halb plaan, mis on meil kavas teha ja mida ma juba praegu kahetsen, on viia läbi pimetest, kus minu silmad on seotud ja ma maitsen pimesi erinevaid beebitoite, et ära arvata, mis neis sees on. Beebitoidud on olemas ja valmis.

Sulle võivad meeldida ka need postitused:

Eelmine postitus Järgmine postitus

Jäta kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga