Isa blogi: Ma ei imestaks üldse, kui tegelikult kõik lapsed ongi vanemate vastu salaplaani hauvad geeniused

08.09.2016

Usun, et enamus meist on kuulnud müüti, et lapsed katsetavad vanemate piire, et näha, kui kaugele nad võivad oma üleannetustega minna. Aga jah. See ei ole müüt. Ma nii sooviks, et see oleks, sest ma ei ole see kasvatav vanem. Ma olen see hea isa, kes laseb enda seljas turnida ja endale mõõdukalt haiget teha, mitte see, kes kogu aeg kedagi korrale kutsub ja igal vabal hetkel hingamisharjutusi teeb, et oma last mitte aknast välja visata.

Kuid ometi leian ma end kogu aeg ütlemas repliike nagu “Sa ei pea seda talle silma suruma!”, “Ei, see ei ole söödav!”, “Kus puldi nupud on?”, “Jalaga ei tohi näkku lüüa! Ka õele mitte!”. Loomulikult on suurem osa neist ka kõrgendatud häälega, sest mulle tundub, et minu hääl on muidu nende jaoks tavaline taustamüra. Ma võin Noorsandi ette seista ja rahuliku häälega öelda, et “Ära palun löö vennale haamriga pähe. Ta saab haiget.” Noorsand vaatab mulle arusaava pilguga otsa ja ütleb midagi, mis pole mitte kuidagi antud situatsiooniga seotud nagu “Pallil on uni”. Ta lihtsalt ei kuule mind.

Ta ütleb, et pallil on uni sellepärast, et eile käisime me ka esimest korda laulutunnis, kus lisaks minule ja Noorsandile, oli kümme samaealist last enda vanemaga veel. Seal oli üks osa tunnist (tegelikult pooltunnist) erinevat häält tegevate instrumentidega kaasa mängimine, millest ühed olid kõlisevad pallid ja kui see osa tunnist läbi sai, siis palus õpetaja pallid tagasi tuua, sest pallid lähevad magama. Noorsand oli kergelt öeldes šokeeritud, sest ta polnud kunagi varem kuulnud, et pallid võiksid ära väsida ja puhkust vajada. Ometi ta mängib pallidega iga päev ja polnud kunagi taibanud neid magama panna. Ainus asi, mis tema teada õhtuks ära väsib, mis tuleb magama panna, on trumm ja suupill, sest nii olin ma talle selgeks teinud, et kui väljas läheb hämaraks, tuleb need käramasinad tuttu saata.

Kuid tulles tagasi selle kasvatava poole juurde, siis antud ajahetkel on kõik kolm last muutunud hästi intensiivseks. Eelmisel nädalal otsustas Vennas, et tal on roomamine selge ning hakkas käputama, mis tähendab, et ta jõuab igale poole kiiremini kohale ja kuna ka kiirus on suurem, siis on ka äpardused tihedamad ning nii palju nuttu pole meie majas olnud sellest ajast saadik, kui ma sain teada, et me saame kaksikud. See ei olnud hea nutt. See oli hala sellest, et me saame vaevu ühegagi hakkama ja nüüd ei tule juurde mitte üks vaid kaks. Selle peale ütles üks kogenud mitmikute vanem, et kui peres on kolm nii väikest last, siis andke alla- teie kasvatusstandardid kukuvad kolinal alla ja need jäävadki sinna. Kui sa ühe lapsega muretsed, et kas sa täna ikka harjasid ta hambaid piisavalt kaua, siis kolmega on mure see, et kas nad on sel nädalal söönud. Või oli see eelmisel…

Kuid kuigi hetkeline periood on intensiivne ja raske, siis see valmistab nii meid, kui ka lapsi eluks ette. Me saame hakkama, sest alternatiivi pole. Kui Noorsand eile mustikamehu mööda köögipõrandat laiali pritsis, sest kukutas kogemata täis pudeli maha, siis oli meil valik , kuidas sellele reageerida. Kunagi ammu võtsime me vastu sisemise otsuse, et kui laps teeb mingi koletu teo kogemata (mille alla mustikamehu maha pillamine ilmselgelt kuulub), siis me ei tõrele, vaid kaasame ta koristamisesse ja seda kõike positiivse meelestatusega. Sellistes olukordades on raske positiivseks jääda, aga ka kasvatuslikus mõttes ei oleks olnud võimalik ka midagi ennetada. Me ei kaasanud teda mustikamehu koristamisesse, kuigi ta oleks tõenäoliselt selles meeleldi püherdanud ja mehu enda särki imada lasknud.

Lapsed on lihtsalt sellised, kellel kogu aeg juhtub midagi. Eile kaotas vennas näiteks kahel korral põrandal ühe koha peal istudes tasakaalu. Istus pepu peal ja järgmine hetk oli nuttes põrandal pikali. Noorsand lõi mitu korda põlve ära. Peamiselt vastu Piigat või Vennast, kuid ta on aru saanud sellest, et kui ta mõnele titele haiget teeb ja kohe ennetavalt lohutust otsima tuleb, unustatakse temaga vahel tõrelemast. Nad on väikesed geeniused, kes lihtsalt peidavad end lapseliku rumaluse taha. Kui keegi on näinud Perepea multifilmi, siis ma ei imestaks üldse, kui tegelikult kõik lapsed ongi Stewey sarnased vanemate vastu salaplaani hauvad imelapsed. Nad teavad, mis meid hulluks ajab ja kordavad oma armsate nägudega seda jälle ja jälle… ja jälle.

Aga ma ei tahaks nüüd ühtegi tulevast lapsevanemat ära hirmutada, sest need keerulised ajad on vajalikud selleks, et hinnata kergemaid. Kui mul ei oleks neid röövleid kodus, siis kuidas oleks täidetud mu vaba aeg? See oleks lihtsalt kulgemine. Nüüd saan ma kohe blogipostituse valmis, võin minna alla korrusele, heita põrandale pikali ja nautida seda, et ma olen sekundite jooksul ümbritsetud ilastavatest, kraapivatest ja naeru kugistavatest tegelastest, kes mu seljas turnimas on. Pluss, kuna ma olen paks, siis mahuvad kõik kenasti ära ka. Aga ok, ma lähen ja vahetan nüüd Esileedi välja, sest ta on selle tunnikese lastega üksi olnud. Tundub, et ta vajab hetke, et end vannitoas tühjaks nutta.